1-10-14312/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-14312 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Malle Preimer ja Urmas Reinola Kriminaalasi S.J-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5,7,8,9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. jaanuari 2011 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.J,ik: xxx varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 30.08.2010, viibis eelvangistuses 11 päeva. RESOLUTSIOON Jätta S.J-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
3. Harju Maakohtu
4. jaanuari 2011 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati S.J süüdi KarS § 199 lg 2 p 5,7,8,9 järgi ja karistati 1aasta ja 6 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks 11 päeva ja karistusaja algusega 30.08.2010 loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 19 päeva vangistust. Sama otsusega mõisteti süüdi veel kaks isikut, kuid nende osas pole otsust vaidlustatud.
5. S.J mõisteti süüdi selles, et ta ajavahemikus 17.03.2010 kuni 15.08.2010 pani toime 12 võõra vara vargust, milledest osa pani toime avalikult kuid vägivalda kasutamata, grupi poolt, sissetungimisega ja süstemaatiliselt. 3.Apellatsiooni esitas S.J, kes vaidlustab otsust temale mõistetud karistuse osas. Leiab, et kohus ei ole arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Tal on nüüd võimalus asuda tööle, mis teeb võimalikuks rahaliste nõuete hüvitamise. Palub karistusest osalist tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku töö päevadega. Palub ajatada või pikendada temalt väljamõistetud menetluskulude hüvitamise tähtaega kuna on vanglas ega oma sissetulekut. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
7. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
8. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
9. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning S.J ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud S.J õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid karistuse osas otsuse muutmist. 2
10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Maakohus on juba arvestanud apellatsioonis esitatuga ja nimelt süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Süü tunnistamine pole käsitatav eraldi karistust kergendava asjaoluna kuna KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamlikku kahetsust saabki karistust kergendava asjaoluna arvestada vaid juhul, kui isik ennast süüdi tunnistab. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Töö saamise võimalus pole selline asjaolu, mis tooks endaga kaasa mõistetud karistuse muutmise. Väljamõistetud rahalised nõuded kuuluvad igal juhul hüvitamisele ja pealegi näeb Vangistusseaduse § 37 ette üldjuhul kinnipeetava kohustuse ka vanglas töötada.
11. Kohtukolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik kui väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Samuti peab ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastatavad erilised asjaolud, mis sellise asendamise tingivad. Vaagimaks isiku tingimisi karistusest vabastamist või ka tema suhtes üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu. S.J on süüdi tunnistatud 12 võõra vara varguse toimepanemises, enamus olid lõpule viidud, osad grupis ja sissetungimisega. Kuritegude tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised tegusid kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks või vangistuse asendamiseks. Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et S.J on varem viiel korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem korduvalt karistatud väärteokorras narkootiliste ainete ebaseadusliku tarvitamise eest/ 3 kd. tlk. 182-190/. 3 Sellised isikuandmed annavad aluse järeldada, et S.J-i elustiiliks on varguste toimepanemine, ta on isikuks, kellel on sõltuvusprobleeme, seega ei sobi kriminaalhooldusele. Teda pole kuritegudest loobuma sundinud ka lühemaajalised vangistused, seetõttu kolleegium leiab, et S.J-i enda käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et S.J tuleb karistada reaalse vangistusega ning tema suhtes pole võimalik kohaldada KarS § 74 või § 69 sätteid. Tõlgendades apellatsioonis esitatud taotlust, kandmisele jäänud karistusest tingimisi vabastada, kui osalisest tingimisi karistusest vabastamist, peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu otsuses 3-1-1-99-06 sedastatule, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Eeltoodust lähtuvalt peab esmalt kohus jõudma järeldusele, et süüdlane tuleb tingimisi karistusest vabastada ja alles seejärel saab tõstatuda küsimus temale nn. šokivangistuse mõistmisest. Antud juhul nii maakohus kui ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et S.J ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele, seetõttu pole alust rääkida ka temale nn. šokivangistuse kohaldamisest. Seejuures peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et apellandi taotlus nn šokivangistuse mõistmiseks pole kohaldatav ka seetõttu, et varem korduvalt vangistust kandnud isikule pole selles enam midagi distsiplineerivat või hoiatavat.
12. Süüdistatava poolt apellatsioonis taotletud kohtukulude tasumise tähtaja pikendamise või ajatamise osas märgib kolleegium, et menetluskulude tasumise pikendamine ning ajatamine on ette nähtud KrMS 18 peatükis, kus on reguleeritud jõustunud kohtulahendite täitmisele pööramine. Nimetatud peatüki § 423 kehtestab, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta ja § -s 424 nähakse ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega on S.J-i poolt esitatud taotluse lahendamine võimalik pärast kohtuotsuse jõustumist kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise menetluse korras täitmiskohtuniku poolt, mitte aga ringkonnakohtu poolt jõustumata otsuse apellatsiooni korras läbivaatamisel. Pealegi on täitmiskohtuniku poolt tehtav kohtumäärus määruskaebe korras vaidlustatav ning alles vastava määruskaebuse esitamisel on ringkonnakohtul kui teise astme kohtul, pädevus vaidlustatud küsimuses oma põhistus esitada ning maakohtu määruse seaduslikkust kontrollida. 4
13. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER URMAS REINOLA 5