Obsah (6)

§ 15§ 18§ 16§ 56§ 50§ 481

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juulil 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-5339 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtui

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Seega on H.V täitnud LS § 227 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest

§ 18

lg 1 mõttes.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. H.V enda ütlustest nähtub, et ta ületas tahtlikult ja teadlikult eesmärgipäraselt kiirust, kuna oli hilinemas. Eeltoodust tulenevalt kinnitavad H.V enda ütlused, et ta teadlikult ületas lubatud sõidukiirust. H.V möönis, et ületab lubatud suurimat sõidukiirust ja teadis, et selline tegevus on karistatav LS § 227 järgi, mistõttu pani H.V väärteo toime otsese tahtlusega. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. H.V on süüvõimeline ning

1. ptk
2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et H.V-le süüksarvatud tegu, LS § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sanktsioon näeb ette, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis võib isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus

§ 56

lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad menetlusaluse isiku käitumises ja karistanud kaebajat LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga summas 300 eurot. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas on süü suur ja kohtu arvates ka asulasisesel teel teo toimepanemist arvestades maksimumi lähedane. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h LS § 227 lg 2 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kuivõrd menetleja ei tuvastanud kaebaja käitumises kergendavaid asjaolusid ning on otsuses märkinud, et karistusregistri andmete kohaselt omab kaebaja kehtivaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamised ning et isik jätkab samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist, siis on kohtu arvates määratud rahatrahvi suurus 3 üle sanktsiooni keskmise määra, põhjendatud. Kuna kaebaja ei vaidlusta ka talle määratud trahvi suurust, siis jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse rahatrahvi suuruse osas muutmata. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul põhjendatud. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebuse esitajat on ka 31.03.2016.a ja 30.04.2012.a karistatud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, 10.01.2016.a LS § 221 lg 1 ja 20.09.2012.a LS § 239 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest ning karistusena on määratud üksnes rahatrahvid. Lisaks eelpool nimetatud rikkumistele on isikul veel kehtivad karistused ÜTS § 547 lg 1 rikkumiste eest. Seega on enne käesolevas asjas vaidlustatud rikkumist isikul kokku 4 kehtivat karistust liiklusnõuete rikkumise eest ning kokku üldse 11 kehtivat väärteokaristust, mis tähendab, et H.V puhul ei ole tegemist õiguskuuleka isikuga. Kuna kaebaja ei ole eelnevatest karistustest vajalikke järeldusi teinud, siis õiguskorra kaitsmise huvides on lisaks põhikaristusele vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohus hindab H.V süüd suureks. Kui selline rikkumine (lubatud kiiruse ületamine) pannakse toime asulasisesel teel, siis sellise rikkumise toimepanemine näitab juhi äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Teisiti öeldes on käesoleval juhul H.V oma käitumisega - pannes vähem kui 2 kuu jooksul toime kaks samalaadset väärtegu – näidanud üles äärmist lugupidamatust kehtivate liiklusreeglite vastu ning kaasliiklejate suhtes. Isikul on 2 kehtivat karistust kiiruse ületamise eest. Liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud H.V-le elustiiliks. Kaebuse esitaja on tasunud talle varasemalt väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid, kuid tema käitumisest järeldab kohus, et rahatrahvid ei ole avaldanud H.V-le soovitud mõju. Arvestades, et kaebajal on 4 kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning ta jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist, tuleb karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades

§ 50lg 1 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Kaebaja väide, et juhtimisõigus on tal tööalaselt vajalik, ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kaebuse esitaja sõnu uskudes võib küll väita, et kaebuse esitajal on vajalik juhtimisõigus töö tegemiseks ning oma elu korraldamiseks, kuid antud asjaolud olid H.V-le teada ka rikkumise toimepanemise ajal. Seda enam oleks kaebuse esitaja pidanud jälgima oma liiklusalast käitumist, kuivõrd isikut oli juba eelnevalt korduvalt karistatud kiiruse ületamise eest. Kohus on seisukohal, et õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu oli järjekordse liiklusrikkumise eest trahvi määramine ammendanud ning tema isikut, käitumises süü suurust ja karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine lisakaristusena karistusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmise võimalust kaebaja vajadus omada juhtimisõigust oma firma töö organiseerimisel. Isik, kelle elukorralduslik toimetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust, on kohustatud ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise võimaluse ning ei saa eeldada, et tema erahuvid ja -vajadused kaaluvad igakordselt üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse suhtes. H.V on küll oma rikkumist tunnistanud ja kohtumenetluses väljendanud kahetsust, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Nii nagu kohus juba ka eelnevalt märkis, väljendab kaebaja liiklusseaduse nõuete jätkuva rikkumisega oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. H.V peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama oma teo keelatusest. Rikkudes liiklusnõudeid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on veendunud, et turvalisus liikluses kaalub üles kaebuses ja kohtuistungil 4 väljendatud seisukohad lisakaristuse mittekohaldamiseks. Arvestades kehtivate karistuste olemasolu, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik selleks, et kaebaja korrigeeriks oma edaspidist liiklusalast käitumist õiguskuulekaks. Lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise.

§ 481

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. H.V ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Lähtudes teo korduvusest on kohtuväline menetleja kohaldanud kaebuse esitajale põhjendatud ja seadusliku karistuse lisakaristuse kohaldamise näol. Kuna kohtuväline menetleja on määranud lisakaristuse pikkuseks 1 kuu, mis on ka minimaalne määr lisakaristuse kohaldamise puhul, siis ei pea kohus vajalikuks muuta ka lisakaristuse pikkust. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Aulike Salo Kohtunik 5