Obsah (4)

§ 140§ 139§ 15§ 2025

Kriminaalasi nr 1-12-324 Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise MÄÄRUS 03.oktoobril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Natalja Tselikova sekretär Kristi Martin j

§ 140

lg 2 p 2 alusel 50 päevamäära suuruse rahatrahviga, mis loeti eelvangistuses viibitud ajaga kantuks; 2. Kohtla-Järve Linnakohtu 16.oktoobri 2001.

§ 139lg 2 p 2 alusel 1060 eesti krooni suuruse rahatrahviga; 3.

Lääne-Viru Maakohtu 16.oktoobri 2001.

§ 15

lg 2 - § 140 lg 2 p 2 alusel 1-aastase vabadusekaotusega tingimisi 1-aastase katseajaga; 4. Kohtla-Järve Linnakohtu 06.mai 2002.

§ 2025lg 1 alusel 10-päevase arestiga; 5.

Ida-Viru Maakohtu 20.juuni 2002.

§ 139

lg 2 p 1 - § 15 lg 2 ja § 184 lg 2 alusel 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega, mõistes liitkaristuseks 2 aasta 3 kuud vangistust;

1. Viru Maakohtu 23.jaanuari 2009.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 alusel 3kuulise vangistusega;
2. Viru Maakohtu 09.aprilli 2010.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 alusel 6-kuulise vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 4-kuuliseks vangistuseks ja mille hulka arvati ka eelvanguistus, mõistes lõplikuks karistuseks 3 kuud 28 päeva vangistust;
3. Viru Maakohtu 06.mai 2011.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 121 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1-aastaseks vangistuseks ning lugedes eelvangistuse karistusaja hulka mõisteti lõplikuks karistuseks 11 kuud 25 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. D.M-ini on karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on D.M uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 82% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 42%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et D.M on vabanemisel olemas kindel elukoht oma ema ja tema abikaasa juures, kes on valmis teda ka vabanemisel materiaalselt ja moraalselt toetama. Lähedastest on süüdimõistetul veel ka vend, kuid korralikke sõpru, kes saaksid teda positiivselt toetada, ta ei ole. Samuti ei ole tal vabaduses kindlat töökohta. D.M kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada edaspidiselt seadusekuulekalt, järgida kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi ning hoiduda narkootikumidest. Samuti soovib ta esialgu leida tööd Eestis, kuid peale kriminaalhoolduse lõppu asuda tööle välismaale. D.M on veendunud, et erinevad sotsiaalprogrammid ei aita tegelikult hoiduda narkootikumide tarvitamisest vaid seda peab ise tegema. Prokurör ei toeta esitatud kirjalikus arvamuses D.M-i tingimisi ennetähtaegset vabastamist, arvestades nii tema korduvat karistatust, varasemat katseaja tingimuste rikkumist, uimastisõltuvust ja asjaolu, et vanglas ei ole süüdimõistetu sellega veel tegelenud kui ka temal vabaduses kindla töökoha puudumist. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on D.M ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. D.M-i puhul tuleb positiivsena märkida seda, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht oma ema, venna ja kasuisa juures. Samuti on tal olemas igakülgselt toetavad lähisuhted perekonna näol. Positiivne on ka see, et vangistuses olles puuduvad tal distsiplinaarrikkumised ja ta on osalenud Anonüümsete Narkomaanide tugigrupi presentatsioonil. Samas aga peab kohus arvestama, et D.M-i on kriminaalkorras karistatud kokku üheksal korral ja vabaduskaotuslikku karistust kannab ta kokku viie kohtuotsuse järgi neljandat korda. Tema suhtes kohaldatud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning ta on olnud kriminaalhooldusele allutatud, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud ka katseajal. Teda on karistatud kriminaalkorras ka rahalise karistusega. Seega ei ole varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud eriliigilised karistused süüdimõistetule mingit mõju avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest kuritegelikku käitumist jätkanud. Kuigi käesoleva vangistuse ajal ei ole D.M ühtegi distsiplinaarkaristust, ei ole kohus piisavalt veendunud, et käesolevaks ajaks ärakantud karistus oleks juba oma eesmärgi täitnud ning süüdimõistetu suudaks jätkata oma elu vabaduses seadusekuulekana ja täita temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on D.M pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, et rahuldada oma sõltuvusvajadusi. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid, tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui ta jätkab vabanedes narkootikumide tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Kuigi kohtuistungil kinnitas D.M, et on nüüdseks motiveeritud narkootikumidest loobuma, siis on alust kahelda, kas süüdimõistetu seda ka tegelikult vabaduses teha suudab. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu kasutanud narkootikume väga pikka aega, seejuures alates 20-ndast eluaastast igapäevaselt süstimise teel. Ta on korduvalt käinud ka sõltuvusravil, kuid senini ei ole see tulemust andnud. Vangistuses on D.M osalenud küll Anonüümsete Narkomaanide tugigrupi presentatsioonil, kuid temale individuaalse täitmiskava kohaselt vajalikuks peetavaid rehabiliteerivaid tegevusi ei ole ta veel alustada jõudnud. Kuigi süüdimõistetu tunnistab ka ise oma sõltuvusprobleemi ja selle seost kuritegeliku käitumisega ning on väidetavalt motiveeritud vangistuses oma probleemidega tegelema, nähtub materjalidest et vabanemise korral oma sõltuvusprobleemidega tegelemist ta siiski vajalikuks pidanud ei ole. Samuti on ohuks see, et D.M asuks vabanedes elama oma endisesse elukohta ja seega oleks talle teada võimalused narkootikumide hankimiseks. Eeltoodu alusel on põhjust kahelda, kas süüdimõistetu ka tegelikult oma probleemide tegelikku tõsidust mõistab ja on valmis nendega igakülgselt vabaduses edasi tegelema. Ilmselt oleks vajalik, et süüdimõistetu enne vabanemist oma sõltuvusprobleeme enam analüüsiks ning läbida ka temale individuaalse täitmisekava kohaselt vajalikuks peetavad tegevused, mis aitavad tema kuriteoriske tulevikus maandada. Samuti tagaks pikemaaegsem vangistus ja seega ka narkootikumidest sunnitud eemalolek süüdimõistetule suurema tõenäosusega võimaluse võõrduda narkootikumide tarvitamisest. D.M-i sõnul ei ole ta ka varasemate karistuste kandmise ajal läbinud ühtegi sotsiaalprogrammi. See oleks aga tema puhul äärmiselt vajalik ja käesoleva vangistuse ajal osaleda võimalikult erinevaid programme, mis aitavad teda edaspidiselt vabaduses edukal toimetulukul. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine ei ole käsitletav iga süüdimõistetu puhul reeglina, vaid on seaduse mõtte kohaselt siiski erand, mida kohaldatakse siis, kui isiku puhul esinevad kõik positiivsed asjaolud. D.M-i andmed aga ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et D.M-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine oleks käesoleval juhul liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud käesolevaks ajaks piisavat kindlust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ning ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu D.M (IK xxx) temale Viru Maakohtu 26.jaanuari 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik