1-15-7194/16

1-15-7194 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a.,Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7194 Kohtukoosseis Meelika Aava, Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. septembri
4. a otsus K.L-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.L (isikukood xxx) Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta K.L-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. septembri
7. a otsusega lühimenetluses tunnistati K.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ning karistati vangistusega 9 kuuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõisteud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kokku 4 päeva, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges kohus
8. septembri
9. a.
10. K.L tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem süstemaatilisi vargusi toime pannud jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt. Nimelt pani ta
11. juulil
12. a,
13. augustil
14. a ja
15. septembril
16. a toime tahtlikud teod, mis olid suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil erinevatest kauplustest ning mis jäid lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötajate poolt kinni. Seega pani K.L toime KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.
17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav K.L, kes palub kergendada temale maakohtu poolt mõistetud karistust, kuivõrd kahju oli vaid 31 eurot ja 30 senti ning selle ta saaks lähiajal hüvitada, kuna ta sai augusti lõpus tööle. Temaga koos elab ka puudega tütarlaps VS, kes vajab järelevalvet ning süüdistatav on talle ainsaks lähedaseks inimeseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
18. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
19. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistusliiki ja selle määra igakülgselt põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. KarS § 199 lg 2 näeb ette karistuseks rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis K.L-ile karistuseks vangistuse alla KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmist määra, karistades teda 9-kuulise vangistusega. Kohus arvestas karistust kergendava asjaoluna K.L-i puhtsüdamlikku kahetsust ning süü suurust. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohtu põhjendused karistuse mõistmisel on argumenteeritud ja asjakohased. K.L on kriminaalkorras karistatud nii vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata (27.02.2015.a ), kui ka vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga (21.03.
20. a). Vaatamata varasematele karistustele ja nendest tingimuslikult vabastamistele ja vangistuse asendamisele, ei ole see K.L-i käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkas kuritegude toimepanemist. Käesolevate varguste toimepanemist alustas ta üldkasuliku töö tegemiseks määratud katseajal ning sooritas mitmeid vargusi lühikese ajavahemiku jooksul. 2