KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsember 2015.a. Võru kohtumaja Väärteoasja number 4-15-10457 Kohtunik Roomet Sõnna Väärteoasi K. G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Võru politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemliikluspolitseiniku 18.11.2015.a. otsuse nr 2860,15,001585 peale Menetlusosalised K. G. (isikukood xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx); PPA Lõuna Prefektuur kirjalik menetlus elukoht RESOLUTSIOON Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2 kohus otsustas: rahuldada K. G. kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Võru politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemliikluspolitseiniku 18.11.2015.a. otsus nr 2860,15,001585 osaliselt lisakaristuse sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise ja rahatrahvi tasumise tähtaja osas. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv 800 eurot tuleb K. G. tasuda ositi 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 80 eurot kuus, Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 (AS SEB Pank), nr EE932200221023778606 (AS Swedbank), nr EE403300333416110002 (Danske Pank) või nr EE701700017001577198 (№rdea Pank),, viitenumber
- Tasumisel märkida maksekorraldusele selgituste lahtrisse otsuse number ja menetlusaluse isiku nimi. Tähtajaks rahatrahvi tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUSE SISU Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Võru politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemliikluspolitseiniku 18.11.2015.a. otsusega karistati K. G. Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel selle eest, et ta 24.oktoobril 2015.a. kella 10.21 ajal Võru maakonnas Meremäe vallas Obinitsa külas Vastseliina-Meremäe-Kliima tee 18.kilomeetril, juhtis mootorsõidukit Fiat Punto VAN seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,72 mg/l, võttes arvesse laiendmääramatust 0,05 lugeda lõplikuks tulemuseks 0,67 mg/l, millega K. G. rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid, rahatrahviga 200 trahviühiku suuruses, s.o. 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. MENETLUSALUSE ISIKU KAEBUSE SISU Kaebuse kohaselt kahetseb kaebuse esitaja toimepandud rikkumist puhtsüdamlikult ja kinnitab, et on teinud juhtunust järeldused. Ta ei ole varasemalt liiklusseaduse rikkumisest tulenevaid väärtegusid toime pannud ja on olnud kogu elu seaduskuulekas kodanik. Tema puhul on tegemist juhusliku üleastumisega. Kauplusse palus teda sõita väike tütar, kes palus süüa tuua. Kaebuse esitaja oli kodus enne tarvitanud alkoholi, kuid lootis kergemeelselt, et ei jää vahele. Kaebuse esitaja leiab, et talle määratud karistus on ülemäära range. Juhtimisõigus on talle hädavajalik. Juhtimisõiguse kaotamine oleks ränkade tagajärgedega kogu perele, kuna pere toimetulek sõltub tema võimest tööl käia. Tema töökohta on 28 kilomeetrit ja juhtimisõiguse kaotamine tingiks töökoha kaotamise. Tema ülalpidamisel on 9-aastane laps. Lisaks hooldab ta 90-aastast ema, keda tuleb sageli viia arsti juurde .Lisakaristuse kohaldamine ei ole kategooriline nõue. Kaebuse esitaja palub jätta lisakaristus tema suhtes kohaldamata ja ta kinnitab, et tema puhul oli tegemist juhusüüteoga ja ta suudab edaspidi hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest. Samuti palub ta võimaldada KarS § 66 lg 2 alusel rahatrahvi tasumine ositi 10 kuu jooksul. Menetlusalune isik ei soovi osaleda kohtuistungil. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED Kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses Tartu Maakohtule leiab kohtuväline menetleja (tl 16-19), et karistuse määramisel peab lähtuma Karistusseadustiku § 56 lg 1 mõttest - karistus peab mõjutama süüdlast edaspidiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagama õiguskorra kaitse. Kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalust isikut ei ole varasemalt samasuguse rikkumise eest karistatud ja teda ei ole karistusregistrisse kantud. Vastutustundetu on mootorsõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, nimetatud rikkumine on tahtlikult toimepandud, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, millel puudub õigustus. Vaadates menetlusaluse isiku tuvastatud alkoholijoovet 0,67 mg/l väljahingatavas õhus, menetlusalune isik tarbis umbes 1 tund enne peatamist veel 100 grammi viina, siis sellisest alkoholjoobest pidi isik aru saama ja tajuma, et ei ole kaine. Arvestades, et K. G. alkoholijoove oli üle keskmise määra ning lähedal kriminaalsele joobele, määras kohtuväline menetleja karistuse sanktsiooni ülemises kolmandikus, s.o. 800 eurot. K. G. näitas oma suhtumist ja ükskõiksust kehtivasse seadusandlusesse, pannes reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate turvalisuse. Sellest tulenevalt otsustati rakendada ka lisakaristust- juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni minimaalses määras, s.o. 3 kuuks, et see avaldaks isikule eripreventiivset mõju. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistus on kooskõlas toime pandud väärteo ja selle raskusastmega. Tulenevalt rahalise karistuse suurusest ja KarS § 66 lg 2 võimalusest on kohtuväline menetleja nõus rahatrahvi ositi tasumisega. Kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. V™S § 120 lg 1 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukohta kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus leiab, et K. G. süü Liiklusseaduse § 69 lg 3 nõuete rikkumises, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem, on tõendatud menetlusaluse isiku A.T ja tunnistaja Priit Ossuli ütlustega ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja testiribaga, A.T sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. V™S § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades V™S 5.peatükis sätestatud erisusi. Menetlusalune isik K. G. annab kohtuvälise menetleja poolt ülekuulamisel ütlusi, et ta tarbis 24.oktoobri 2015 hommikul kella 9.00 paiku valget viina ja kella 10 paiku alustas sõitu kodust, sest oli tarvis minna Obinitsa poodi, teel politsei peatas teda. Tunnistaja Priit Ossul annab kohtuvälise menetleja poolt ülekuulamisel ütlusi, et 24.oktoobril 2015 teostas ta koos patrullpolitseinik Sten Truijaga Obinitsa külas Vastseliina-Meremäe-Kliima teel liiklusjärelevalvet ja peatas kell 10.20 Meremäe suunas liikunud sõiduki Fiat Punto VAN registrimärgiga 588 MED ning palus juhil puhuda indikaatorvahendisse. Juht K. G. ütles kohe, et ei ole mõtet puhuda, sest ta jõi just enne sõitma asumist viina, indikaatorvahendi näit oli 0,74 mg/l. Seejärel toimetati A.T Võru politseijaoskonda, kus tõendusliku alkomeetriga lõplikuks mõõtetulemuseks jäi 0,67 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja testiribast nähtub, et 24.oktoobril 2015.a. on K. G. tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 MK III EST ARAF-0032 alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,72 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l kohta, lõplik mõõtetulemus 0,67 mg/l kohta. Alkoholisisalduse mõõtmisel kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110MK III EST ARAF 0032, millel oli mõõtmise ajal kehtiv taatlustunnistus nr TTRC-15/
- Mõõteseaduse § 5 lg 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud muuhulgas järgmistel juhtudel: 2) riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kuna mõõtmine viidi käesolevas väärteoasjas läbi kehtiva taatlusega alkomeetriga pädeva mõõtja poolt kehtivaid nõudeid järgides, loeb kohus käesolevas asjas väärteoasja menetleja poolt teostatud mõõtetulemused jälgitavaiks. Väärteoasja poolte vahel ei ole vaidlust selles, et K. G. juhtis mootorsõidukit Fiat Punto VAN 24.oktoobril 2015.a. kella 10.21 ajal Vastseliina-Meremäe-Kliima teel seisundis, kus tema alkoholisisaldus ühes liitris tema poolt väljahingatavas õhus oli 0,67 mg. Kohus hinnanud menetlusaluse isiku ja tunnistaja P. Ossuli ütlusi ning kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et K. G. käitumine tuleb kohtul kvalifitseerida väärteona LS § 224 lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kohus ei tuvastanud käesoleva väärteoasja menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse rikkumist. Kuna K. G. etteheidetud käitumises esineb väärteokoosseis, alkoholisisaldus tema poolt väljahingatavas õhus on usaldusväärselt tõendatud, puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavatel alustel, samuti puuduvad V™S § 30 sätestatud väärteomenetluse lõpetamise alused. Kohus märgib, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. K. G. tegu on õigusvastane, kuna vastab väärteokoosseisule ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid käesolevas väärteoasjas ei esine. K. G. on LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemises süüdi, ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. LS § 263 lg 2 järgi on LS §-des 201-2615 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet. Seega on Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur pädev menetlema K. G. poolt toimepandud väärtegu. Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni . LS §224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem selles paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. K. G. on kohtuväline menetleja karistanud rahatrahviga 200 trahviühiku suuruses ja lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K. G. vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja vastutust raskendavad asjaolud väärteoasjas puuduvad. Kohus leiab, et kuigi KarS § 56 lg 1 ei sätesta karistamise alusena otseselt süüdlase isiku arvestamist, on selle kindlakstegemine oluline, et määrata, millised on võimalused mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitse huvides. K. G. süü suuruse ja karistuse eripreventiivse mõju hindamisel arvestab kohus, et K. G. ei ole nähtuvalt karistusregistri teatisest varem karistatud. Seega on tegemist ilmselt nn juhusesüüteoga. Menetlusaluse isiku poolt väljahingatavas õhus oleva alkoholi sisaldus oli aga küllaltki suur (lähedal kriminaalse vastutuse algusele). Kõike eeltoodut ja väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et K. G. puhul on piisavaks tagamaks KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärkide täitmist tema karistamine kergeima karistusliigiga rahatrahviga. Vastavalt KarS § 47 lg 1 sätestatule on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi miinimummäär kolm trahviühikut; trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. Kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahvi suurust 2/3 sanktsiooni määras, s.o. 200 trahviühikut (800 eurot) peab kohus, arvestades isiku süü suurust, põhjendatuks. Kohtuväline menetleja on K. G. karistanud lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Riigikohtu Kriminaalkolleegium on oma
- detsembri 2013 otsuses asjas nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti leiab Riigikohtu Kriminaalkolleegium, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Seega lisakaristuse- sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise- esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on K. G. varem karistamata isik; seega käesoleval juhul oli tegemist esmakordse nn juhusesüüteoga. K. G. ei rikkunud teisi liiklusnõudeid, ta kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu ja kinnitab, et on juhtunust oma järeldused teinud, juhiload on vajalikud tema tööülesannete täitmisel. Kohus leiab, et sellised asjaolud annavad kohtul alust arvata, et K. G. poolt samalaadsete rikkumiste vältimiseks ei ole põhjendatud lisakaristusena talt ära võtta lühiajaliselt mootorsõiduki juhtimise õigust. Samas kohus selgitab, et kaebuse esitaja poolt nimetatud asjaolud, mille kohaselt menetlusalune isik võib sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisel kaotada töö ja pere sissetuleku ning see saada takistuseks 90aastase ema hooldamisel, ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. KarS § 481 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. K. G. avalduse kohaselt on tal ülalpidamisel alaealine laps. Samuti ületab määratud rahatrahvi suurus kaks korda Eesti Vabariigis kehtiva miinimumkuupalga suuruse. Kohus leiab, et K. G. majanduslik olukord on mõjuv põhjus, mille tõttu tuleb KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv tuleb K. G. tasuda ositi 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 80 eurot kuus. Neil asjaoludel rahuldab kohus K. G. kaebuse ja tühistab osaliselt lisakaristuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise ja rahatrahvi tasumise tähtaja osas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Võru politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemliikluspolitseiniku 18.11.2015.a. otsuse ning määrab KarS § 66 lg 2 alusel, et rahatrahv 800 eurot tuleb K. G. tasuda ositi 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 80 eurot kuus. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik