1-10-829/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuaril
2. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-10-829 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Tõlk Alla Lašmanova Kriminaalasi Süüdimõistetu R.R-i vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine Süüdimõistetu R.R (IK: xxx; viibimiskoht: Tartu Vangla) RESOLUTSIOON Juhidudes KrMS § 426, § 432 lg 3, kohus määras : Jätta vabastamata süüdimõistetu R.R temale Tartu Maakohtu
3. juuli
4. a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Menetluse käik ja asjaolud Tartu Maakohtu
5. juuli
6. a otsusega tunnistati R.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega R.R-ile mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka R.R-i eelvangistus ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
9. juuli
10. a. Kohtuotsus jõustus
11. juulil
12. a. Tartu Maakohtu
13. juuni
14. a määrusega jäeti R.R temale mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Kohtumäärus jõustus
15. juunil
16. a. R.R-i karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel
17. jaanuaril
18. a. R.R on varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu
19. septembri
20. a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 ja § 164 alusel 3-aastase vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti on R.R varem karistatud väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on R.R mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 32% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 27%, mistõttu toetab vangla tema tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetu kõige lähedasemaks isikuks tema vend, kes on kriminaalkorras karistamata ja omab püsivat töökohta. Muu seadusekuulekat käitumist väärtustav sõprusringkond süüdimõistetul praktiliselt puudub. Kuigi ta ise loodab vabanedes saada tööle raudteele, siis ei ole kindlat töökohta talle siiski garanteeritud. Tema varasemad töökogemused ja -harjumus on vähesed ning ta ei ole omandanud ka kutset. Elama asuks ta vabaduses vennale kuuluvasse korterisse, kus praegu elab tema teine sugulane, kes on ka kriminaalkorras karistatud, ning välistatud ei ole ka see, et nad hakkaksid seal koos elama. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt viitab süüdimõistetu poolt vanglas peetud vestlustel avaldatud arvamus, et ta ei näe elustiilimuutmiseks vajadust, tema ükskõiksusele ühiskonna normide suhtes ja arusaama puudusele enda kuritegeliku käitumise põhjustest. Kohtumenetluse poolte seisukohad R.R soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt. Enda sõnul asuks ta elama vennale kuuluvasse korterisse ning praegu seal elav sugulane lahkuks. Süüdimõistetu sõnul tunnistab ta oma süüd ja tehtud vigu ning on absoluutselt kindel, et saab kriminaalhooldusega hakkama. Enda sõnul on ta muutunud, soovib alkoholi tarvitamise lõpetada, asuda tööle, tasuda oma nõudeid ning alustada pereelu. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses R.R-i tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist ei toeta, arvestades nii süüdimõistetu varasemat elukäiku, käitumist vangistuses kui ka suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on R.R kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. 2 KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. R.R-i puhul on positiivne vangistuses majandusabitöödel ja riigikeele kursustel osalemine, samuti väärtushinnangute korrigeerimise, probleemse käitumise ja alkoholi ning kuritegeliku käitumise vaheliste seoste temaatikat puudutavate vestluste läbimine. Samas aga tuleb kohtul arvestada, et süüdimõistetut on ka varem kriminaalkorras karistatud, mil talle anti võimalus karistuse kandmiseks vabaduses katseajaga kriminaalhooldusele allutatuna. Nimetatud võimalusest hoolimata jätkas aga süüdimõistetu katseajal kuritegude toimepanemist ja rikkus ka kriminaalhoolduse nõudeid. Seega on ilmne, et varasem karistus süüdimõistetule piisavat mõju ei avaldanud ning sellest hoolimata jätkas ta ühiskonnas kehtestatud reeglite ja normide rikkumist. Arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud alluda tema üle vangistuses kehtestatud reeglitele, mistõttu on tal vangistusest 9 kehtivat distsiplinaarkaristust, leiab kohus, et ei ole piisavat alust arvata, et käesolev vangistus oleks süüdimõistetu puhul oma eesmärgi täitnud ning ta omaks piisavat motivatsiooni vabaduses seadusekuulekalt elamiseks. Samuti on eeltoodu põhjal alust kahelda, et süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt järgida ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Seejuures arvestab kohus ka asjaolu, et varasemalt on süüdimõistetu ühel korral tagaotsitavaks kuulutatud, kuna ta ei ilmunud määratud tähtajaks kohtuistungile. Materjalide põhjal ja süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegusid arvestades võib tema peamisteks kuritegelikku käitumist mõjutavateks teguriteks pidada majanduslikku ebastabiilsust ja alkoholi kuritarvitamist. Kuigi süüdimõistetu ise usub, et saaks käesoleva vabanemise puhul tööle raudteele, kus on ka varem töötanud, siis mingit kindlat töökohta talle sealt garanteeritud ei ole. Arvestades seda, et vangistuse eelsest ajast puuduvad süüdimõistetul olulised ametlikud töökogemused ja -harjumus ning samuti ei ole tal omandatud ühtegi kutset, leiab kohus, et töökoha leidmine ja seega majandusliku toimetuleku kindlustamine võib süüdimõistetule vabaduses siiski mõnevõrra raskusi valmistada. Samuti võib süüdimõistetu toimetulekut raskendada suhteliselt suurte tasumata võlanõuete olemasolu. Seega tuleb süüdimõistetu majanduslikku olukorda jätkuvalt tema kuritegeliku käitumise riskiteguriks lugeda. Kohus leiab, et ka alkoholi tarvitamisest tulenev riskitegur ei ole süüdimõistetu puhul piisavalt maandatud. Vangistuses on ta küll osalenud vestlustel probleemkäitumise ja alkoholi tarvitamise vaheliste seoste analüüsimiseks ja väärtushinnangute korrigeerimiseks, kuid nimetatud asjaolu ei anna kohtule siiski piisavat veendumust, et ta vabanedes alkoholi tarvitamist ei jätka. Kohtuistungil selgitas küll süüdimõistetu, et soovib alkoholist vabaduses loobuda, kuid samas nähtub kohtule esitatud materjalides antud iseloomustustest, et ta ei pruugi alkoholi ja kuritegeliku käitumise tegelikke seoseid täiesti adekvaatselt hinnata ning tema motivatsioon probleemkäitumisest vabanemiseks on mõneti küsitav. Samuti on tal kalduvus oma teguviisi õigustada, mis võib omakorda alkoholist loobumist ja eluviisi teadlikku muutmist raskendada. Kuna alkoholi tarvitamisega seoses võib süüdimõistetu kalduda ka impulsiivsele ja agressiivsele käitumisele, millele viitab toimepandud röövimine, siis tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust ja riskitegurite maandatust eriti põhjalikult kaaluda. Kohus leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema vabastamisjärgsed elutingimused. Kuigi vabanemisel on tal võimalik asuda elama oma vennale kuuluvasse korterisse, siis nähtub materjalidest, et hetkel elab seal tema sugulane, kes on ka ise kriminaalkorras karistatud. Kuigi süüdimõistetu kinnitas kohtuistungil, et tema vabanedes sugulane lahkuks nimetatud korterist, siis ei ole korteriomanik siiski välistanud, et süüdimõistetu võiks seal siiski ka koos sugulasega elama hakata. Seega ei ole välistatud, et süüdimõistetu asuks vabaduses elama koos teise kriminaalkorras karistatud isikuga, mis võib 3 suurema potentsiaali kohaselt avaldada süüdimõistetule pigem negatiivset kui positiivset mõju. Samuti ei ole süüdimõistetul olulist positiivset mõju ilmselt oodata muu tutvusringkonna poolt, kes elasid varem temaga sarnast elustiili. Ainsaks positiivseks lähedussuhteks võib süüdimõistetu puhul pidada suhet tema vennaga, kuid kohus leiab, et nimetatud asjaolust üksi ei piisa, arvestades seda, et enamuse ajast veedaks süüdimõistetu siiski ilmselt kriminaalkorras karistatud isikuga elupinda jagades ja võimalik et ka kriminaalsete sõprade seltskonnas. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et R.R-i katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud veendumust, et karistuse eesmärgid oleksid süüdimõistetu suhtes praeguseks täidetud ning ta omaks piisavat motivatsiooni ja toetavaid tingimusi vabaduses, et edukalt taasühiskonnastuda ja jätkata oma elu seadusekuulekalt. Kohus leiab, et süüdimõistetul tuleks vangistuses pöörata enam tähelepanu oma käitumise ja seda mõjutavate tegurite analüüsimisele ning näidata, et ta on motiveeritud oma suhtumist muutma ja temale kehtestatud reeglitele alluma. Samuti tuleks süüdimõistetul võimalusel oma vabastamisjärgseid elutingimusi korraldada, et kindlustada omale vabanemiseks taasühiskonnastumist toetav elukoht ja kindel töökoht. Kohtunik 4