4-12-3203/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-12-3203 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Väärteoasi R.F süüdistuses liiklusseaduse § 201 lg 2, § 207 ja liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. oktoobri 2012 otsus Kaebuse esitaja menetlusaluse isiku R.F-i kaitsja advokaat Epp Landberg RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 147 lg 1 p 1 Viru Maakohtu
3. oktoobri 2012 kohtuotsus väärteoasjas nr 4-12-3203 muutmata ja R.F-i kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. detsembril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. detsembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. detsembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16.10.2012 otsusega tunnistati R.F süüdi liiklusseaduse § 207 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja karistati rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot. 1 Veel tunnistati R.F süüdi liikluskindlustuse seaduse § 66 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja karistati rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot. Samuti tunnistati R.F süüdi liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja karistati arestiga 20 päeva. Maakohus arutas R.F-ile esitatud süüdistust selles, et R.F 20.06.2012 kell 10.59 Lääne-Virumaal Rakvere linnas Narva tänaval Niine ja Muru tänavate vahel, liikudes Muru tänava suunas, juhtis mootorsõidukit Audi A6 Avant (reg.nr XXXI), omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust, mis oli karistusena ära võetud. Oma tegevusega rikkus R.F LS § 94 lg 1 ja § 33 lg 2 p 9 nõudeid, pannes seega toime LS § 201 lg 2 ja LKindlS § 66l lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Samuti arutas maakohus R.F-ile esitatud süüdistust selles, et R.F 14.09.2012 kell 19.35 Lääne-Virumaal Haljala vallas Liiguste-Põdruse mnt 14.1 km-l, liikudes Haljala suunas, juhtis mootorsõidukit Audi A6 Avant (reg.nr XXX), omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust, kuna juhtimisõigus oli kehtetuks tunnistatud LS § 106 lg 6 alusel (juhiload ET 742280 „B" kategooria, välja antud 13.04.2012 kehtivusega 12.04.2013), juhtis sõidukit, millel oli läbimata korraline tehnoülevaatus. Oma tegevusega rikkus R.F LS § 90 lg 1 p 1 ja § 73 nõudeid, pannes seega toime LS § 201 lg 2 ja § 207 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Menetlusalune isik tunnistas end maakohtus temale esitatud süüdistustes süüdi. Hinnanud R.F-i süüd tunnistavaid ütlusi koos asjas kogutud muude tõenditega, leidis maakohus, et tema süü leidis tõendamist. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56, tuvastamata R.F-i karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leidis, et LS § 201 lg 2 alusel on menetlusalust isikut põhjendatud karistada arestiga üle selle keskmise määra, s.o 20-päevase arestiga, kuna varasem väärteoasjas määratud lühemaajalisem arest ei ole suutnud mõjutada teda väärtegude toimepanemisest hoiduma. Kohus leidis, et vabadust piiravat karistust saab pidada proportsionaalseks R.F-i poolt toime pandud süütegudega. Kohtu hinnangul saab sellises määras kohaldatavat aresti pidada käesoleval ajal piisavaks, et mõjutada isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Ülejäänud rikkumiste osas asus maakohus seisukohale, et neid ei saa pidada rasketeks liiklusrikkumisteks, mistõttu pidas maakohus piisavaks karistada teda trahviga kummagi rikkumise eest 10 trahviühiku ulatuses. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.F-i kaitsja, vaidlustades otsust R.F-ile LS § 201 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas ning taotledes R.F-i karistamist rahatrahviga või mõistetud aresti vähendamist. Kui ringkonnakohus peab vajalikuks R.F-i karistamist arestiga, taotleb kaitsja selle asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KarS § 56 lg 1) ning on karistuse mõistmisel pannud suurima rõhu toimepandud teo ja süü asemel isiku varasematele karistustele ning jätnud arvestamata kergendava asjaoluna puhtsüdamliku karistuse. Kaitsja märgib, et R.F tõepoolest kahetseb oma tegu ning on kahetsust avaldanud nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil. Seega on maakohtu järeldus karistust kergendavate asjaolude puudumisest ebaõige. Kaitsja märgib, et R.F on leidnud töö ning alustanud varasemate rahatrahvide tasumist. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et teda saab 2 siiski mõjutada ka rahatrahviga. Alternatiivselt taotleb kaitsja R.F-ile mõistetud aresti asendamist üldkasuliku tööga. Vastuväited apellatsioonile Kaitsja apellatsiooni kohta esitas oma seisukoha kohtuvälise menetleja esindaja, kes märgib, et R.F on korduvalt, teadlikult ja vähemalt otsese tahtlusega pannud toime erinevaid liiklusalaseid rikkumisi, mille eest määratud karistused ei ole suutnud panna teda seaduskuulekalt käituma ja ta ei ole aru saanud oma tegude ohtlikkusest ja tegude võimalikest tagajärgedest. R.F on tekkinud karistamatuse tunne ning tema poolt toime pandud teod viitavad sellele, et tema käitumismuster liikluses on püsivalt hoolimatu. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest jagab kohtuvälise menetleja esindaja maakohtu seisukohta, et ainus viis panna R.F seaduskuulekalt ja teistega arvestavalt käituma, on kohaldada tema suhtes karistusena reaalset aresti. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Juhindudes V™S § 145 lg-st 1 lahendab ringkonnakohus R.F-i kaitsja apellatsiooni kirjalikus menetluses. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide ning apellatsioonis esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Maakohus on oma otsuses piisavalt põhistanud R.F-ile Liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi mõistetud karistust ning põhjendatult leidnud, et tema suhtes on vajalik kohaldada karistusena aresti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt V™S § 153 lg 4 p-le 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Lisaks sellele arvestatakse karistuse mõistmisel isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti karistust kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. R.F-ile karistuse mõistmisel on maakohus küll viidanud ka KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise alustele, kuid karistuse mõistmise põhjendustes asetanud põhirõhu süüdistatava isikule. Samas leiab ringkonnakohus, et taoline rõhuasetuse mõningane kõrvalekalle ei tingi R.F-ile Liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi mõistetud karistuse tühistamist. Seda enam, et ka apellatsioonis pole välja toodud ühtki R.F-i süü suurust käsitletavat argumenti. Vastuseks apellatsioonis toodud sellekohasele etteheitele märgib ringkonnakohus järgmist. R.F-i süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus eelkõige asjaolu, et käeolevas väärteoasjas on R.F-ile mõistetud karistus sõiduki korduva lubadeta juhtimise eest lühikese ajavahemiku jooksul. 3 Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tabati R.F politseitöötajate poolt esmakordselt ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata, mootorsõiduki juhtimiselt 20 juunil
9. Vaatamata sellele, et R.F-i suhtes juba menetleti väärteoasja sõiduki lubadeta juhtimise eest, jätkas menetlusalune isik Liiklusseaduse eiramist, juhtides
10. septembril 2012 taaskord mootorsõidukit ilma selle juhtimiseks luba omata. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus Liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Ringkonnakohus leiab, et R.F-ile mõistetav karistus peab avalikkusele näitama kaitstava õigushüve kõrget väärtust ja kaitsma õiguskorda kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus R.F Liiklusseaduse norme, juhtides korduvalt mootorsõidukit ilma selleks vastavat luba omamata, on tema süü suurus piisav õigustamaks talle karistuse mõistmist üle LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Apellatsioonis on R.F-i kaitsja leidnud, et maakohus on põhjendamatult jätnud menetlusalusele isikule karistust mõistes arvestamata kergendava asjaoluna tema puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 56 lg 1 p 3 mõttes. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. R.F on
11. juunil 2012 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt tõepoolest avaldanud, et ta kahetseb väga. Ka kohtuistungil (apellatsioonist tulenevalt) on R.F avaldanud kahetsust toimepandu eest. Ringkonnakohtu arvates on R.F-i poolt avaldatud kahetsus sisutu ning seda ei saa käsitleda siirana. Ringkonnakohus leiab, et kahetsuse siirus eeldab ka süüdistatava vastavat käitumist ning nimelt sellest tulenevalt on võimalik kohtul hinnata, kas isik tõepoolest siiralt kahetseb toimepandut. Käesoleval juhul on R.F pärast
12. juunil 2012 toimunud Liiklusseaduse rikkumist avaldanud, et kahetseb juhtunut, kuid juba vähem kui kolm kuud hiljem on ta toimepannud samasisulise Liiklusseaduse rikkumise. Menetlusaluse isiku taoline käitumine ei viita tema kahetsusele toimepandu suhtes vaid hoopis hoolimatusele kehtestatud reeglite suhtes. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates R.F-i kahetsuse avaldamine paljasõnaline ning ei vasta tegelikkusele. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et R.F-i suhtes puuduvad tema karistust kergendavad asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb vältimatult eripreventiivsusest lähtudes arvestada süüdistatava isikuga. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. 4 R.F on isikuks, kellel on 22 kehtivat väärteokaristust Liiklusseaduse rikkumiste eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et R.F on isikuks, kellel on väljakujunenud hoolimatu käitumismuster liikluses ning kes järjekindlalt eirab liikluses kehtestatud reegleid. Ringkonnakohtu arvates viitab sellele ilmekalt asjaolu, et pärast seda, kui R.F oli
13. aprillil 2011 karistatud sõiduki alkoholijoobes juhtimise eest 15 päevase arestiga, pani ta juba 30 aprillil 2011 toime taaskord Liiklusseaduse rikkumise. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati õigustatult karistanud menetlusalust isikut arestiga selle keskmisest suuremas määras. Alternatiivselt on R.F-i kaitsja taotlenud menetlusalusele isikule mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Seadusandja on sätestanud üldkasuliku töö kohaldamisalused Karistusseadustikus üksnes formaalsete kriteeriumitena, seadmata seaduse tasandil otseselt tingimusi toimepandud teo raskuse ja süüdlase isiku kohta. Kuigi KarS § 69 lg 1 sellesisulisi tingimusi ei sea, tuleb kohtul siiski arvestada isiku sobivust üldkasulikuks tööks, et kindlustada üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt töötab R.F käesoleval ajal Soomes, mis ringkonnakohtu arvates juba iseenesest seab suure kahtluse alla võimaluse R.F-i poolt üldkasuliku töö tegemise Eestis. Ringkonnakohtu jaoks ei ole veenev apellatsioonis väidetu, nagu oleks R.F võimeline oma elu korraldama taoliselt, mis tagaks üldkasuliku töö teostamise. Ringkonnakohus leiab, et isiku poolt, kes järjekindlalt rikub kehtestatud reegleid ja jätkab nende rikkumist ka pärast tema korduvaid karistamisi, antud lubadused ei ole piisavalt usaldusväärsed. Ülaltoodu alusel jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse R.F-ile LS § 201 lg 2 alusel mõistetud karistuse osas muutmata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 5 Tiit Lõhmus 6