lg 1 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses summas 500 eurot;
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks ja
Väärteoasja kohaselt S.O, juhtides 26.02.2015 kell 17.50 mootorsõidukit Tallinnas Pärnu mnt 325 maja juures ning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et oleks võimalik jääda seisma enne ülekäigurada, mille tõttu sõitis otsa paremalt vasakule ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja tervisekahjustused Kristjan Kalle’le. Samuti S.O liigutas sõiduki sündmuskohalt ära enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist, märkimata ära tunnistajate juuresolekul sõiduki ja esemete asendid ning jäljed. S.O rikkus oma käitumisega
lg 4 ja § 169 lg 6 nõudeid ning tema tegevus kvalifitseeriti
KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist täies ulatuses ning väärteomenetluse lõpetamist teos väärteotunnuste puudumise tõttu, alternatiivselt taotletakse väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või määratud karistuste kergendamist, sh lisakaristuse mittekohaldamist. Samuti taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmise puhul määratud rahatrahvide ja menetluskulude tasumist osade kaupa. Kaebuses märgitakse, et väärteoprotokollis ei kajastu menetlusalusele isikule etteheidetavate süütegude objektiivse koosseisu tunnuseid, nimelt ei nähtu väärteoprotokollist, milline oli S.O sõidukiirus ülekäigurajale lähenedes, kas see oli jalakäijale ohustav ja milline ta pidi olema jalakäija mitteohustamiseks, samuti ei selgu väärteoprotokollist, milles seisnes S.O poolt tekitatud väidetav tervisekahjustus, mistõttu ei ole üldse võimalik hinnata ega tuvastada, kas jalakäijale tekitati tervisekahjustused või mitte. Sellega on rikutud V™S § 69 lg 2 p 5 nõudeid. Teise (
lg 1 järgi kvalifitseeritava) süüteo puhul oleks kaitsja arvates pidanud kajastama väärteoprotokollis sõiduki sündmuskohalt liigutamise põhjuse. Lisaks objektiivsete koosseisude väärteoprotokollis kajastamata jätmisele ei ole selles kajastatud ka subjektiivseid koosseise. Kaitsja leiab, et kuna väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on toime pannud väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus V™S § 29 lg 2 p 1 alusel lõpetada. Samuti leiab kaitsja, et isegi juhul, kui S.O-le etteheidetavate süütegude koosseise tuleb lugeda täidetuks, vabaneb ta vastutusest liiklusõnnetuses osalenud teise poole poolt (nn kannatanu) liiklusnõuete rikkumise tõttu. Kohtuväline menetleja jättis hindamata XXX käitumise liiklusõnnetuses ega kajastanud mitte mingis ulatuses seda väärteoprotokollis. Samas on kaitsja seisukohal, et jalakäija XXX rikkus
lg 1 nõudeid sellega, et ületas sõiduteed mitte ülekäigurajal, vaid sõiduteel, millega tekitas ise liiklusohu ja põhjustas liiklusõnnetuse, samuti rikkus jalakäija
lg-st 7 tulenevat kohustust hinnata reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, anda juhile võimalus kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduda, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Seoses alternatiivse taotlusega kergendada S.O-le määratud põhi- ja lisakaristused märgib kaitsja, et karistused ei ole kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse määramise põhimõtetega. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud lisakaristuse määramisel karistust 3 kergendavat asjaolu, S.O samade tegude toimepanemise eest varasemaid karistuste puudumist ega juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust tööülesannete täitmiseks. Kolmanda alternatiivi põhjendamiseks toob kaitsja välja argumendi, et arvestades S.O aktiivset käitumist peale liiklusõnnetuse toimumist, samuti kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel kahju puudumist, võiks asuda seisukohale, et S.O süü ei ole suur ja menetluse jätkamiseks puudub ka avalik huvi, seega on alust väärteomenetlus lõpetada V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED Kohus, kuulanud ära menetluse poolte seisukohad, kuulanud üle tunnistaja, teostanud sündmuskoha vaatluse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2302,15,002891 olevaid tõendeid, leiab, et esitatud kaebus on alusetu ja põhjendamatu ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata, täpsustades vaid rahatrahvi täitmise ja menetluskulude hüvitamise korda. 1.Kohus ei leia, et S.O suhtes koostatud väärteoprotokoll ei vastaks V™S § 69 nõuetele, oleks puudulik või rikuks menetlusaluse isiku kaitseõigust. Väärteoprotokollis on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mille pinnalt oleks võimalik ühelt poolt aru saada, milles isikut süüdistatakse ning teiselt poolt hinnata, kas kirjeldatud menetlusalusele isikule etteheidetavad süüteokoosseisud on täidetud. Kohus ei nõustu kaitsja V™S § 69 lg 2 p 5 tõlgendamisega selles, et väärteoprotokoll peab sisaldama tekitatud kahju üksikasjalikku kirjeldust, näiteks kaitsja arvates tuleb välja tuua autode kahjustused või arutatava asja kontekstis kirjeldada jalakäijale tekitatud tervisekahjustused. Kaitsja selline tõlgendus ei tulene seadusest, kuna V™S § 69 lg 2 p 5 ei kohusta ära näitama, milles tekitatud kahju seisnes, vaid nõuab väärteoprotokollis teabe märkimist väärteoga põhjustatud kahju kohta. Kui väärteoprotokoll sisaldab teavet selle kohta, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati jalakäijale tervisekahjustused, siis juba selle pinnalt on võimalik hinnata, kas menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo koosseis on täidetud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-20-15 järgmist: Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit „lühike kirjeldus“, ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi alla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida“. Arutatavas asjas koostatud väärteoprotokoll seega ei pea kordama kohtuarstliku ekspertiisi aktis tuvastatud XXX´le tekitatud tervisekahjustusi, veel vähem sisaldama hinnangut, kas S.O sõiduki kiirus oli jalakäijale ohustav ja milline see oleks pidanud olema. Väärteoprotokollis esitati S.O-le väidetena etteheide selle kohta, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et oleks võimalik jääda seisma enne ülekäigurada ning käesolevas kohtuotsuses kõigi tõendite analüüsi pinnalt loeb kohus toodud 4 asjaolu tõendatuks või lükkab selle ümber. Veelgi enam, arvestades süüksarvatud teo objektiivset koosseisu, on ainetu kaitsja väide nagu oleks kohtuväline menetleja pidanud hindama ja kajastama väärteoprotokollis, milline oleks olnud õige kiirus. S.O-le arvatakse süüks
lg 4 nõuete rikkumine, mille kohaselt peab valitud kiirus olema selline, et mitte ohustada ülekäigurajale astunud või astumas jalakäijat ning vajaduse korral peab juht seisma jääma võimaldamaks jalakäijal ületada sõiduteed. Sellest tulenevalt ei ole arutatava asja vaidluse ese, kas sõiduki õige kiirus pidi olema 10, 20 või 30 km/h, vaid arvestades tuvastatud tehiolusid, tuleb menetluse käigus tuvastada, kas S.O poolt valitud kiirus vastas
Eitava vastuse puhul esinevad tema käitumises
Kuivõrd väärteoprotokollis viidatud hüpoteesi on võimalik kontrollida vaid menetluse käigus, ei ole asjakohane kaitsja väide õige kiiruse fikseerimise kohta väärteoprotokollis. Sellest tulenevalt on väär kaitsja seisukoht selle kohta, et menetlusalusel isikul ja kaitsjal peab olema väärteoprotokolli põhjal võimalik hinnata, kas väärtegu on toime pandud. Väärteoprotokolli teokirjelduse näol on tegemist väidetega ning oma hinnangu esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta saab menetlusalune isik ja tema kaitsja kujundada, tutvudes väärteotoimiku materjalidega. Kohus on samal seisukohal ka S.O-le süüks arvatud teise väärteo puhul, kus talle heidetakse ette sõiduki liigutamist peale liiklusõnnetust ilma et sõiduki ja esemete asendid ning jäljed oleks tunnistajate juuresolekul ära märgitud. Kohtule jääb arusaamatuks kaitsja väide nagu oleks vaja väärteoprotokollis kajastada sõiduki liigutamise põhjust. Lähtudes
lg 6 sisust on sõiduki liigutamine teatud tingimuste täitmata jätmisel keelatud, sõltumata selleks olnud põhjustest. Lisaks sellele ei muuda sõiduki liigutamise põhjus väärteokoosseisu olematuks ega tee teokirjeldust menetlusalusele isikule arusaadavamaks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-20-15 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole V™S § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine juhul, kui väärteoprotokollis sisalduv teokirjeluds ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. Sellist väidet ei ole esitatud ka arutatavas kaebuses. 2. Kohus ei nõustu kaebaja kaitsjaga ka selle osas, et kohtuväline menetleja ei ole tutvustanud S.O-le tema õigusi. Väärteoprotokolli kohaselt (tlk 37) tutvustati S.O-le V™S § 19 sätestatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi, mida kinnitab S.O allkiri. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et arutatavas väärteoasjas ei ole väärteomenetlusõiguse norme rikutud. 3. Kohtuistungil tõstatas kaitsja küsimuse ka selles, et
lg 1 ettenähtud väärteokoosseis on S.O-le süüks arvatud põhjendamatult, kuna nimetatud koosseisu saab inkrimineerida vaid siis, kui puudub mh
Kaitsja aga jättis tähelepanuta, et nimetatud väärteo toimepanemise on kohtuväline menetleja S.O-le süüks arvanud mitte seoses jalakäijale tervisekahjustuste tekitamisega, mis on tõepoolest kvalifitseeritav
lg 1 järgi, vaid tulenevalt S.O käitumisest peale liiklusõnnetuse toimumist ja mida
Seega on kohtuväline menetleja õigustatult jõudnud järeldusele, et taoline tegevus kuulub muude liiklusnõuete rikkumiste hulka, mille eest näeb vastutuse ette
4.
lg 4 kohaselt peab juht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt liikus ta kiirusega 30-35 km/h ning olles teadlik vahetult ees olevast reguleerimata ülekäigurajast, ei olnud piisavalt hoolikas, et veenduda võimaluses ületada ülekäigurada selliselt, et mitte ohustada seal viibinud jalakäijat. S.O ütlustest nähtuvalt 5 pidurdas ta vaid siis, kui juba toimus jalakäijale otsasõit. Tunnistaja XXXandis ütlusi, et astus ülekäigurajale ja jõudis teha vaid 1-2 sammu, kui sai talle otsa sõitnud autost löögi, kukkus maha ja kaotas teadvuse. XXX kinnitas korduvalt nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil ütluste andmisel, et ületas sõiduteed selleks ettenähtud ülekäigurajal, tema ütlustest nähtub samuti, et otsasõidu tõttu maha kukkumisel kukkus temaga koos ka tal kaasas olnud toidukott. Menetlusalune isik ja kaitsja seavad selle aga kahtluse alla, lähtudes sündmuskoha vaatlusprotokollist, mille kohaselt asub klaasikildudega kaetud ala väljaspool ülekäigurada (tlk 46). Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile algab klaasikildudega kaetud ala nullpunktist suunaga Puu tänava poole 30,3 m kaugusel ja lõpeb samast kohast mõõdetuna 34,8 m kaugusel, samuti algab nullpunktist suunaga Puu tänava poole 36,4 m kaugusel teekattemärgis nr 945a „Ülekäigurada“ pikkusega 3,0 m. Kui võtta aluseks sõiduki asendit tema suhtes vahetult enne ülekäiguraja algust koos ülekäiguraja laiusega, s.o 36,4+3=39,4 m ning sellest lahutada skeemi järgi märgitud klaasikildudega kaetud ala algust, siis saab tuvastada, et jalakäija kukkumise koht liiklusõnnetuse tagajärjel asub juhi suhtes ülekäiguraja algusest 4,6 m kaugusel. Samas aga on üldteada, et kiirusega 30 km/h liikuv sõiduk läbib vähemalt 9 m juba juhi poolt ohule reageerimisaja jooksul (http://koolitus.laanepere.ee/43/reageerimisteekonna-pidurdusteekonnapeatumisteekonna-arvutamine.html). Seejuures peab arvestama, et need arvutused kehtivad vaid kuiva asfaldi ja heade teeolude korral, märja teekatte korral nagu ta oli tuvastatud vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile pikeneb aga pidurdusteekond märgatavalt. Sellest tulenevalt on välistatud, et liiklusõnnetus oleks võinud toimuda väljaspool ülekäigurada. Kohus teeb seega järelduse, et S.O sõitis jalakäijale otsa hetkel, kui viimane ületas sõiduteed selleks ettenähtud ülekäigurajal ning S.O ja tema kaitsja väide jalakäija poolt
Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis sisalduvale eksperdiarvamusele tuvastati Kristjan Kallel peaajavapustus, pindmine peavigastus ning nahamarrastus paremal põlvel. Lisaks jäi kahtlus väikesele kõvakelmealusele või ämblikvõrkkestaalusele verevalumile, kuid kestvat teadvusehäiret ega rasket peaajukahjustust Kristjan Kallel ei esinenud. Seetõttu jõudis ekspert arvamusele, et tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ning nende paranemine kestab kuni 4 nädalat (tlk 20-21). Seega, hinnates väärteoasjas kogutud ning kaebuse arutamisel uuritud tõendeid, asub kohus seisukohale, et S.O on täitnud
lg 1 sätestatud väärteokoosseisu ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud tema tegevuse
5. Kohus ei tuvasta XXX käitumises ka
Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta enne ülekäigurajale astumist, et lähenev sõiduk asub ca 10 m kaugusel. Lähtudes eelpool viidatud peatumisteekonna arvutamise põhimõtetest, järeldab kohus, et juhul, kui S.O oleks hoolikalt täitnud
nõudeid ning õigeaegselt reageerinud jalakäijale, kes oli astumas ülekäigurajale, siis oleks olnud võimalik jalakäijale otsasõitu vältida. Lisaks sellele nähtub tunnistaja ütlustest, et nähes lähenevat sõidukit, see tunnistaja arusaamise järgi aeglustus. See annab aluse järeldada, et tunnisaja veendus sõidutee ületamise ohutuses ning asjaolu, et S.O teda ei märganud ega vähendanud vastavalt sellele sõiduki kiirust, ei saa ette heita jalakäijale, vaid sellisel juhul tuleb rääkida liiklusnõuete rikkumisest sõiduki juhi poolt. Kohus märgib, et
lg-s 4 ja
lg-s 7 sätestatud juhi ja jalakäija kohustused reguleerimata ülekäigurajal sõidutee ületamise osas on vastastikuse iseloomuga, üksnes üheskoos nende kohaldamise korral saab tagada ohutut liikluskeskkonda. Ometi tuleb arvestada asjaolu, et jalakäija on võrreldes sõidukiga vähem kaitstud, mistõttu sõiduki juhi kui suurema ohu allika valdaja suhtes on ettenähtud kohustuste ring oluliselt laiem ning nende rikkumiste eest sätestatud karistused tunduvalt rangemad. 6
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on samuti täielikult tõendamist leidnud. S.O on ise kinnitanud, et pärast jalakäijale otsasõitu hakkasid taha jäänud sõidukid andma signaali ja nõudma sõidutee vabastamist, mistõttu ta liikus oma sõidukiga veidi edasi ja parkis selle kõnniteele.
lg 6 sätestab, et sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui kannatanu transporditakse haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Väärteoasjas sh sündmuskoha vaatlusel on tuvastatud, et sõidutee, kus liiklusõnnetus toimus, on tõepoolest kitsas, S.O sõiduki liikumissuunas on tegemist ühe sõidurajaga, mille laius on 3,1 m (sündmuskoha vaatlusprotokoll). Kohus nõustub kaebajaga, et kirjeldatud olukorras oli teiste sõidukite liiklus häiritud ning tekkis vajadus sõidutee vabastada. Samas ei saa kohus nõustuda sellega, et S.O liigutas oma sõidukit ilma et liiklusõnnetuse jälgi oleks tunnistajate juuresolekul fikseeritud. Kohus märgib, et just taoline kaebaja õigusvastane käitumine pärast liiklusõnnetust võttis menetlejalt ära võimaluse jalakäijale otsasõidu asjaolusid üheselt tuvastada, mille tõttu oli väärteoasja otsuse vaidlustamisel esitatud vastuväidete kontrollimine raskendatud. Kohus asub seega seisukohale, et S.O eelpool kirjeldatud tegevus oli vastuolus
lg 6 nõuetega ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud selle
7. Kohtuväline menetleja on määranud S.O-le karistuseks
lg 1 järgi rahatrahvi 125 trahviühikut ning
Lisaks sellele kohaldas S.O suhtes
Kohus leiab, et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga ning arvestab üld- ja eripreventiivseid eesmärke. S.O on toime pannud kaks väärtegu, millest üks on kaasa toonud tõsised tagajärjed. Arvestades kohtuarstliku ekspertiisiaktile, võivad kaebaja poolt jalakäijale Kristjan Kallele tekitatud tervisekahjustused oma iseloomu poolest osutuda ulatuslikeks. XXX on seletanud kohtuistungil, et ta ei ole siiani võimeline füüsilist tööd tegema. Sellises olukorras ei saa kohus nõustuda kaitsja arvamusega, et vaadeldava juhtumi puhul võiks rääkida väärteomenetluse lõpetamisest otstarbekuse kaalutlusel menetlushuvi puudumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-29-11 väljendanud seisukoha, et. „Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist“. Kohus märgib, et hinnates menetlusaluse isiku süü suurust ning toimepandud väärtegude iseloomu, ei ole antud väärteoasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud. Seejuures tuleb arvesse võtta seda, liiklusseaduse nõuete rikkumine ei ole S.O poolt toime pandud esimest korda, teda on varasemalt kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistatud. Seega ei ole varasemad karistused mõjutanud S.O õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Arvestades eelpool märgitud jalakäijale 7 tekitatud tervisekahjustusi, ei saa antud juhul rääkida kaebaja süü vähesusest ning avaliku huvi puudumisest. Samadel põhjustel leiab kohus, et puudub alus S.O-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuste kergendamiseks. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku poolt süü tunnistamist. Kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendamata, jääb ometi kohtule samaaegselt arusaamatuks, kuidas on võimalik avaldada kahetsust ja oma süüd tunnistada olukorras, kui kaebuses taotletakse väärteomenetluse lõpetamist isiku tegevuses väärteokoosseisu puudumise tõttu ning rõhutakse kannatada saanud isiku süüle toimunud liiklusõnnetuses. Kohus märgib, et S.O-le
lg 1 alusel määratud trahvi suurus jääb alla sanktsiooni keskmist määra, samuti
lg 1 alusel maksimummääras määratud rahatrahv vastab kaebaja süü raskusastmele ning piisav eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks ehk võimaldab mõjutada S.O edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti on kohtuväline menetleja põhjendatult pidanud vajalikuks kohaldada kaebaja suhtes lisakaristust. S.O on varem kahel korral karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest rahatrahvidega, kusjuures mõlemad on seotud lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, sh tulenevalt
Karistusregistri andmed annavad seega ühese signaali selles, et S.O ei ole varasematest karistustest endale vajalikke järeldusi teinud, määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud teda olema liikluses hoolikam ja vastutustundlikum, mistõttu on ta liikluses ohtlik ning teda tuleb liiklusest kõrvaldada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik, põhjendatud ja õiglane ning selle tühistamiseks alust ei ole. S.O kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.