KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7685 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kriminaalas

§ 25

lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.G (ik: XXX); elukoht: süüdistatava sõnade kohaselt XXX, vabanedes asuks elama XXX, kohtule tegelik elukoht teadmata; asukoht: Tallinna Vangla; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 26.-

1. juuni 2016,
2. ja
3. september 2016; tõkendina vahistatud Harju Maakohtu
4. oktoobri 2016 määrusega, viibib vahi all alates
5. novembrist 2016.. Kahtlustatavana kinni peetud 26.06.2016 - 27.06.2016, 23.09.2016 ja 30.09.
6. Süüdistatav
7. detsembri Prokurör Abiprokurör Kersti Reinuste Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil
8. a otsus, RESOLUTSIOON Jätta V.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. V.G-le esitati süüdistus KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna üritas ta

1. juunil,
2. septembril 2016 ja
3. septembril 2016 kolmel korral Tallinnas asuvatest XXX kauplustest varastada alkoholi jt toiduaineid, kuid kõikidel juhtudel jäi kuritegu temast olenemata põhjustel lõpule viimata.
4. Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsusega tunnistati V.G KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdi ning teda karistati nelja kuu vangistusega. K r

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg. Karistuse kandmise algusaega arvestati V.G kinnipidamisest vahistamismääruse alusel, s.o

1. novembrist
2. Süüdistatava suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistusaja täitumiseni. Maakohtu otsusega mõisteti V.G-lt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 216 eurot, s.o kokku 861 eurot. Maakohus otsustas ka asitõenditega seotud küsimused. 3.
3. Maakohus leidis, et V.G süü talle süüdistusaktis ette heidetud kuritegude toimepanemises on täies ulatuses tõendamist leidnud kohtu uuritud kriminaalasja materjalidele tuginedes ning tuginedes sh ka süüdistatava süü omaksvõtule. Tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud süstemaatilise varguse katsena KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Kuriteod on toime pandud kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud V.G teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.

1. V.G-le karistust mõistes märkis maakohus esmalt, et tema suhtes rahalise karistuse kohaldamine on välistatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et V.G töötaks ja saaks legaalset sissetulekut.
2. a on tal igasugune sissetulek puudunud. Kohtu hinnangul on see ka põhjus, miks ta varavastaseid süütegusid toime pani. On kaheldav, et suudaks rahalisi kohustusi täita, iseäranis arvestades, et seoses süüditunnistamisega tuleb tal tasuda ka menetluskulud. Samuti arvestas maakohus, et V.G on varem juba korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastaste kuritegude eest. Teda on korduvalt karistatud ka väärteokorras rahatrahvidega, kuid need on kõik tasumata. Neil põhjustel tuleb teda karistada vangistusega. V.G süüd hindas kohus alla keskmise suurusega. Kohus pidas küll võimalikuks kahetsust kergendava asjaoluna arvestada tema kahetsust, kuid süüdistatava karistusandmete taustal suhtus kohus avaldatud kahetsusse siiski mõningase kriitikaga. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist maakohus ei tuvastanud. Selles olukorras on võimalik süüdistatavale mõista karistus oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja suhteliselt alammäära lähedases määras. Süüdistatav pani uue kuriteo toime juba üheksa päeva pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, mis viitab sellele, et ta ei soovi oma teo keelatusest aru saada ning varasemad karistused ei ole talle mõju avaldanud. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik süüdistatava suhtes kohaldada KarS § 69, § 73, § 74 ja § 75 sätteid, s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist ega karistuse asendamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puuduks täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest süüdistatava tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga. V.G näol ei ole tegemist isikuga, kelle poolt toime pandud kurite gu oleks esmakordne. Kriminaalhooldus ei oleks piisavalt mõjus vahend, suunamaks teda seaduskuulekale käitumisele. Lisaks jääks süüdistatav kriminaalhoolduse korral vabadusse ning on piisav alus eeldada, et isik jätkab uute 2 kuritegude toimepanemisega. Jätkuvate kuritegude toimepanemise vältimiseks tuleb V.G ühiskonnast isoleerida. Märkida tuleb sedagi, et nii KarS § 69 kui ka § 74 sätete kohaldamisel peab süüdistataval olema alaline elukoht. Vastasel juhul ei ole käitumiskontrollile allutamine võimalik. Kogu kriminaalmenetluse vältel ei ole kohtul olnud võimalik süüdistatava asukohta tuvastada ning süüdistatav kuulutati tagaotsitavaks. Süüdistatava nimetatud elukohas XXX elavad isikud väitsid, et nad küll teavad süüdistatavat, kuid süüdistatav seal ei ela. Samamoodi ei olnud võimalik üle anda süüdistatavale kutset ka XXX, kuivõrd seal elav isik teatas samuti, et süüdistatav seal ei ela. Kogu lühikese kriminaalmenetluse vältel on süüdistatav nimetanud kolm erinevat elukohta, kuid üheltki ei ole teda kätte saadud. Seega ei ole kohtule süüdistatava faktiline elukoht teada ning seetõttu ei oleks ka selleks piisavate aluste olemasolu korral võimalik süüdistatavat käitumiskontrollile allutada. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et karistusena mõistetav vangistus kuulub reaalsele ära kandmisele täies ulatuses.
3. Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna ringkonnakohtule. Ta ei ole nõus karistusega, leides, et see on toimepandut arvestades liiga karm. Tema arvates karistuse tingimata täitmisele pööramata jätmine mõjuks talle kasulikumalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6. Kriminaalkolleegium leiab, et V.G apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Apellatsioonides esitatud taotlused karistuse kergendamiseks on perspektiivitud. V.G-le varguse eest mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. V.G on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Tema süü on maakohus asjakohaselt hinnanud väikseks, kuid seda just KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ning D. Malofejei süüd kergendava asjaoluna tema kahetsust. Maakohus on veenvalt põhjendanud sedagi, miks peab V.G mõistetud vangistuse ka reaalselt ära kandma. Ringkonnakohtul ei ole neile põhjendustele midagi lisada, samuti puuduvad apellatsioonis põhjendused, mis sunniksid maakohtu järeldusi ümber hindama. Seega on maakohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele. 3
7. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4