lg 1 alusel menetlusaluselt isikult G.N-ilt riigituludesse menetluskuluna 16 (kuusteist) eurot ja 18 senti. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank) või 333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal). Tartu Maakohtu viitenumber menetluskulude tasumisel on
lg 2 kohaselt ei saa olla menetleja korraga menetlustoimingute läbiviijaks ning tunnistajaks. Tunnistaja ütlused ei ole tõendiks, kuna ülekuulamist ei viidud läbi kaebuse esitaja juuresolekul ning tunnistaja viis enda ülekuulamist läbi iseseisvalt menetlusaluse isiku suhtes protokolli koostamise ajal. Kaebuse esitajal ei ole antud võimalust nimetatud ütlustega tutvuda, millega on rikutud V™S § 19 lg 1 p 6 ja
Samuti ei ole kohtuväline menetleja põhjendanud V™S § 74 lg 1 p 8 kohaselt, miks ta ei arvestanud menetlusaluse isiku esitatud vastulausega. Lisaks ei selgitanud politseiametnik Anvar Vakk menetlusalusele isikule korrektselt tema õigusi, kuna nende ettelugemise ajal kuulasid ametnikud küllaltki kõvasti raadiot ning seetõttu läks osa kuuldust kaduma. Kohtuvälise menetleja funktsioonist tuleneva uurimisprintsiibi kohaselt peab kohtuväline menetleja tegema väärteotunnuste esinemise korral kõik võimaliku tõendite kogumiseks. Nimetatud kohustust on aga kohtuväline menetleja rikkunud. Selle asemel, et läbi viia sündmuskoha vaatlust, millega oleks saanud koguda andmeid teo asjaolude kohta, andis politseiametnik toimunu kohta ütlusi. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik G.N esitatud kaebuse juurde. Täiendavalt menetlusaluse isiku poolt kaebuses esitatule märkis G.N-i kaitsja vandeadvokaat Siret Saks kohtuvaidluste käigus, et kohtuväline menetleja on käesolevas väärteomenetluses oluliselt rikkunud menetlusnorme ja ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust. Menetlusnormide 2 rikkumine seisneb muuhulgas lubamatute tõendite kogumises ja hindamises otsuse tegemisel. Kaitsja hinnangul ei ole Anvar Vakkiga kaasa sõitnud politseiametniku ütlused usaldusväärsed, kuna menetlusaluse isiku juhitava sõiduki peatamise ajal ja selle järgselt ei veendunud tunnistaja, et kaebaja turvavöö oleks olnud nõuetekohaselt kinnitamata. Tunnistaja väidab üksnes, et sõidu ajal ei olnud G.N turvavöö kinnitatud ning ta üritas seda endale peale panna. Samuti puudus tunnistajal nimetatud sõidukis kasutatavate korvistmete eripära tõttu võimalus sõidu ajal märgata, kas juhil oli turvavöö kinnitatud või mitte. Seda seetõttu, et korvistmetel on turvavöö asetsemine teistsugune ning nende korrektse kasutamise korral võib esmapilgul jääda mulje, et turvavööd pole nõuetekohaselt kasutatud. Antud tavapärasest erinevat asjaolu pole aga tunnistaja oma ütlustes märkinud. Samuti kinnitavad menetlusaluse isikuga samas sõidukis viibinud tunnistaja D.T. ütlused, et G.N oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Sellest tulenevalt ei ole leidnud tõendamist, et G.N pani toime talle süüks arvatava väärteo. Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja Urmas Solovjov vaidles kaebusele vastu ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul on leidnud tunnistaja T.S. ütlustega tõendamist, et G.N ei olnud sõiduki juhtimise ajal turvavöö kinnitatud ning seetõttu ei ole oluline asjaolu, kas sõiduki peatamise järgselt oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Hea nähtavuse korral ei ole raske tuvastada sõiduki liikumise ajal, kas selle juhil on turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud või mitte. Samuti on ennastõigustavad nii menetlusaluse isiku kui ka temaga ühes autos olnud tunnistaja ütlused, kuna need on vastuolus nende käitumisega kohe peale väärteo toimepanemist, mis on jäädvustatud videosalvestisele. Samuti ei ole menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et tunnistaja T.S. on üle kuulatud peale väärteoprotokolli koostamist, sest sellise praktikaga on nõustunud ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-3-08. II kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukohad, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et G.N-i poolt esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusaluse isiku G.N-i kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu kohtuvälise menetleja tegevusele väärteomenetluses ning kaebuses välja toodud menetlusõiguslikele rikkumistele (I osa). Seejärel lahendab kohus kaebuse sisuliselt (II osa). I osa Esmalt leidis menetlusalune isik G.N ja tema kaitsja, et tunnistaja T.S. ütlused ei ole usaldusväärsed ning tõendina kasutatavad, kuna väärteo menetleja ei saa samas väärteomenetluses olla ka tunnistajaks. Lisaks on tunnistaja ütlused vastuolus muude asjas kogutud tõenditega. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et tunnistaja T.S. ütlusi saab arvestada tõendina. V™S § 31 lg 1 ja
lg 2 kohaselt ei või väärteomenetluses tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nimetatud põhimõtet korduvalt oma praktikas analüüsinud ning leidnud (vt Riigikohtu 3 lahendeid
lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Käesolevas menetluses ei olnud aga tunnistaja T.S. väärteomenetlust läbiviivaks menetlejaks, kuna tema ei teostanud menetlustoiminguid menetlusaluse isiku suhtes. T.S. oli üksnes toimunud faktiliste asjaolude tunnistajaks. Menetlustoimingute läbiviijaks oli tema paarimees Anvar Vakk, kes koostas nii väärteoprotokolli G.N-ile kui ka kuulas politseinik T.S. üle tunnistajana (tl 15). Asjaolu, et T.S. tuvastas politseinikuna võimaliku rikkumise, ei muutnud teda automaatselt väärteomenetlust läbiviivaks menetlejaks, kuna
lg-st 1 tuleneva põhimõtte kohaselt algab väärteomenetlus alates esimesest menetlustoimingust. Esimeseks menetlustoiminguks käesolevas menetluses saab lugeda aga väärteoprotokolli koostamist menetlusaluse isiku suhtes. T.S. poolt läbiviidud liiklusjärelvalve on käsitletav haldustoiminguna politsei ja piirivalve seaduse § 71 alusel. Tunnistaja T.S. ütlustele annab kohus hinnangu otsuse II osas, kus lahendab menetlusaluse isiku kaebuse sisuliselt. Teiseks leidis menetlusalune isik oma kaebuses, et kohtuväline menetleja rikkus oluliselt menetlusõigust, kui kuulas T.S. üle tunnistajana peale väärteoprotokolli koostamist ning ei võimaldanud nimetatud ülekuulamisprotokolliga menetlusalusel isikul tutvuda. Riigikohus on oma
Tulenevalt nimetatud printsiibist ei ole menetlejal kohustust süüteo asjaolusid tõendada ühe kindla tõendiliigiga, vaid kohtuväline menetleja on vaba ise valima, milliseid asjaolusid ta millise tõendiga tõendab. Kuna kohtuväline menetleja kannab kohtueelses menetluses süüdistaja funktsiooni, siis tal on kohustus koguda nii isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. Samas on kohtuvälisel menetlejal menetluse juhina õigus otsustada oma siseveendumuse põhjal, kas juba asjas kogutud tõendite pinnalt on leidnud tõendamist väärteo toimepanemine. Seega ei olnud kohtuvälisel menetlejal kohustust läbi viia sündmuskoha vaatlust kui viimase hinnangul on väärteo toimepanemine leidnud tõendamist ka teiste asjas kogutud tõenditega. Sündmuskoha vaatluse teostamine pärast sõiduki kinnipidamist ei oleks saanud anda mingisugust informatsiooni selle kohta, kas juhil oli sõidu ajal turvavöö kinnitatud või mitte. 5 II osa Järgnevalt hindab kohus seda, kas G.N pani toime talle süüks arvatava LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. LS § 33 lg 3 kohaselt peab juht sõidukis, millel on turvavööd, olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Menetlusaluse isiku G.N-i ütluste kohaselt oli ta ajal, millal ta keeras Tartu linnas Ringtee tänavalt Tähe tänavale, turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Keeramise ajal pidi G.N tegema mikrobussist, mis seisis tee peal, möödasõidu. Politseinik, kes ta möödasõidu hetkel kinni pidas, oli aga kinnipidamise momendil mikrobussi kõrvalistuja poolses nurgas. Seetõttu nägi politseinik paremini ainult kõrvalistuja poolset sõidukiosa. G.N-i juhitud sõidukil olid sportistmed ning juba sõitu alustades oli tal turvavarustus nõuetekohaselt kinnitatud. Tunnistaja D.T. ütluste kohaselt oli sõidu ajal juhil G.N turvavöö kinnitatud, tema oli juhi kõrvalistmel ja turvavöö kinnitatud ei olnud. G.N oli turvavöö kinnitatud juba sõitu alustades ning D.T. on selles veendunud, kuna kõrvalistujana oli seda näha. G.N-i kinnipidamise ajal jäi politseinik nende sõidukist paremale kaubiku taha, siis oli võimatu tal midagi märgata. Lisaks olid politseinikud sellel hetkel kinni pidanud ka teisi sõidukeid. Kuna G.N-i juhitaval sõidukil olid võistlusistmed, siis autost väljastpoolt vaadates on võimatu näha, kas turvavöö on kinni või mitte, sest istmed on teistsuguse kujuga. Seega kinnitavad nii tunnistaja D.T., kui ka G.N, et Fordi juhtinud G.N oli sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud ning kuna politseinik, kes nad kinni pidas, asetses teise sõiduki taga Fordist paremal, siis ei olnud tal Fordi istmete ehitusliku eripära tõttu võimalik näha, kas Fordis sõitnud isikutel oli turvavöö kinnitatud. Tunnistaja politseinik T.S. ütluste kohaselt nägi ta Tähe tänava ja Ringtee tänava ristmikul liiklusjärelvalvet tehes, et ralliauto moodi Fordis, mis sooritas parempöörde Tähe tänavale, hakkas Fordi juht peale politseiauto märkamist endale turvavööd peale kiskuma. See toimus kuni 20 meetri kaugusel tunnistajast. Enne seda oli juhil turvavöö lahti ning kuni peatamiseni ei olnud juht endale turvavööd peale pannud. Samuti proovis samal ajal ka kõrvalistuja endale turvavööd peale tõmmata. Juhi poolt turvavöö pealekiskumise tõttu tegi Ford ka suure jõnksu vastassuunda politseiauto suunas. T.S. hinnangul ei pidanud Fordi juht tegema ümberpõiget juba eelnevalt peatatud autost, kuna peatatud auto oli tee servas ning Fordi juht oleks saanud püsida omal teepoolel. Kuna T.S. oli teisel pool teed, siis ta andis oma paarimehele Anvar Vakale korralduse, et viimane peataks osutatud sõiduki. Sõiduki peatamise järel liikus tunnistaja selle juurde ning küsis juhilt, et millal tuleks turvavöö kinnitada, mille peale vastas juht peale lühikest vaikimist, et tal oli turvavöö kinnitatud. Seda, kas vestlemise ajal oli juhil turvavöö kinnitatud, T.S. enam ei mäleta, kuid kuni auto juurde jalutamiseni toimus autos sahkerdamine. Alates Fordi märkamisest kuni selle juhiga vestlemiseni oli T.S. pidevalt silmside Fordiga ning ta nägi, kuidas turvavöösid peale tõmmati. T.S. ütluste kohaselt on väga hästi näha, kui sõidukis ei ole turvavöö kinnitatud ning liiklusjärelvalvet teostades jääb see kohe üldpildis silma. Eriti hästi on näha seda kui sõidukis viibijad üritavad endale sõidu ajal turvavööd peale tõmmata. T.S. ei mäleta, millised olid selle Fordi istmed ning ta ei olnud kindel, kas sõidukis olid kasutusel traksid või tavaline turvavöö. Seega on Fordis viibinud menetlusalune isik ja tunnistaja D.T. ühelt poolt ning politseiametnik T.S. andnud erinevaid üksteisega vastuolus olevaid ütlusi. Käesoleval juhul 6 on kohtu hinnangul tunnistaja T.S. ütlused usaldusväärsed, kuna need ühtivad teiste asjas kogutud tõenditega. Esmalt märgib kohus, et T.S. vaatevälja ei seganud peatatud mikrobuss, kuna T.S. ei olnud politseinikuks, kes oli peatanud nimetatud bussi ja oli seetõttu selle varjus. T.S. oli tema ütluste kohaselt hea ülevaade parempöörde sooritanud Fordile, kuna ta viibis sellel hetkel Fordist mõnekümne meetri kaugusel ning tema vaatevälja ei seganud ükski objekt. Ta oli vastasuunavööndis tee servas vasakul, seega pidi talle paremini näha olema just Fordi juhi tegevus. Samuti ühtivad T.S. ütlused vahetult peale Fordi peatamist politseiautos salvestatud videosalvestusel nähtuga, kus T.S. selgitab menetlusalusele isikule ning tunnistajale D.T., et ta nägi, kuidas viimased üritasid endale peale politseinike märkamist turvavööd peale tõmmata. Samuti selgitas T.S. menetlusalusele isikule, et turvavöö pealetõmbamise tõttu oleks viimane peaaegu vastassuunavööndisse sõitnud. Seega ühtib T.S. kohtus räägitu detailselt sellega, mida T.S. tajus liiklusjärelvalvet läbi viies ning mida ta avaldas vahetult peale menetlusaluse isiku juhitud sõiduki peatamist. Tunnistaja D.T. kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ning neid ei saa arvestada. Videosalvestiselt nähtu kohaselt väitis D.T. politseiautos küsimuse peale, kas ka sõber kakkus endale turvavööd peale, et tema ei tea ega ole näinud. Kohtuistungil aga kinnitas D.T. korduvalt, et G.N kinnitas juba enne sõitma asumist turvavöö ning G.N kasutab alati turvavarustust. Teades kindlalt turvavarustuse kasutamise fakti, oleks D.T. pidanud esialgsele küsimusele vastates politseiautos väitma, et G.N kasutas turvavarustust nõuetekohaselt, seda eriti olukorras, kus politsei hakkas sõbrale koostama väärteoprotokolli. Seega ei pruukinud D.T. olla sõidu ajal teadlik asjaolust, kas G.N kasutas turvavarustust või mitte. Menetlusaluse isiku ütlused selle kohta, et tal oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud on ümber lükatud tunnistaja T.S. ütlustega. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et nii lühikese vahemaa pealt (10-15 m) oli tunnistajal võimalik näha, kuidas turvavööd hakati pärast politseisõiduki märkamist kinnitama. Kuna tunnistaja tuvastas õigesti asjaolu, et kaassõitjal oli turvavöö kinnitamata, ei ole õige väide, et Fordi istmete ja turvavöö ehituse tõttu ei olnud T.S. võimalik sõitva sõiduki korral tuvastada turvavarustuse nõuetekohast kasutamist. Nimelt tuvastas T.S. samal ajal ka D.T. poolt turvavöö kasutamise nõuete rikkumise, mille eest koostati talle väärteootsus. D.T. tunnistas rikkumist nii politseiautos kui ka kohtus. Seega on leidnud kohtu hinnangul tõendamist, et T.S. oli võimeline tuvastama, kas G.N oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud või mitte. Lisaks märgib kohus, et kuigi T.S. ei osanud kohtus öelda, kas ajal, millal ta vestles peatatud Fordi juhi G.N-iga, oli viimasel turvavöö kinnitatud, siis LS § 33 lg 3 kohaselt peab turvavöö olema nõuetekohaselt kinnitatud sõidu ajal. Seda, et pöörde hetkel Tähe tänavale kuni Fordi peatamiseni ei olnud Fordis viibinud isikutel turvavööd nõuetekohaselt kinnitatud, on aga T.S. öelnud kogu väärteomenetluse jooksul. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et G.N, jättes sõidu alustamisel turvaöö kinnitamata, pani väärteo toime otsese tahtlusega vastavalt KarS § 16 lg-le 3. Mootorsõiduki juhtimisõigust omava isikuna teadis ta, et turvavarustuse kasutamine on viimase olemasolu korral kohustuslik. Seega on G.N täitnud LS § 239 lg 1 p 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu. Menetlusaluse isiku G.N-i teos õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. 7 III Kohtu seisukoht karistuse osas LS 239 lg 1 p 1 sätestab, et turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi poolt karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku G.N-i tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esinenud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on G.N-i eelnevalt karistatud Lääne Prefektuuri 02.03.2012. a otsusega LS § 227 lg 2 alusel lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et G.N-ile kohtuvälise menetleja poolt LS § 239 lg 1 p 1 järgi määratud rahatrahv, mis jääb alla väärteo eest mõistetava karistusraami keskmise karistuse, on vastavuses isiku süüga. Tegemist oli G.N-i sõnul väga lühikese sõiduga, ca 500 m, mistõttu on süü väiksem. Kohus on seisukohal, et mõistetud rahatrahv on piisav motiveerima G.N-i edaspidi hoiduma liiklust reguleerivate normide rikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Tunnistaja T.S. esitas 09.01.2013. a samal päeval toimunud istungi tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks taotluse. Taotluse kohaselt tekkis T.S. oma elukohast istungile sõidu tõttu transpordikulu 16.18 eurot. Kohus rahuldas 15.01.2013. a määrusega nimetatud taotluse. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määrusega nr 322 kinnitatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 9 lg 1 kohaselt hüvitab väärteoasjas menetlusest osavõtja kulud seoses kohtuistungil osalemisega väljakutsunud asutus, antud juhul kohus. V™S § 38 lg 1 ja
lg 1 korral hüvitab menetlusalune isik kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud.
§-de 175 lg 1 p 2 ja 178 lg 1 p 3 kohaselt on tunnistaja sõidukulud menetluskuluks. Seega tuleb menetlusalusel isikul tasuda riigi tuludesse menetluskuluna tunnistajale hüvitamisele kuuluvad sõidukulud, mis ta kandis kohtuistungile tulemiseks. Ingeri Tamm Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.