KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-10-10901 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mati Kartau

§ 117lg 1 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 30.

novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Z.O Prokurör Mihhail Hütt , isikukood XXX, elukoht XXXX; Z.O kriminaalkorras varasemalt karistatud Viru Maakohtu 23.10.2009 otsusega KarS § 118 p 1 järgi Advokaat Nina Agarjova (asenduskaitsja) Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus Z.O süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. novembri 2011 otsusega tunnistati Z.O süüdi KarS §

§ 117lg 1 järgi ning mõisteti talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu Narva kohtumaja 23.10.2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust ning mõisteti Z.O-le liitkaristuseks 7 aastat 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 9.05.2010. Z.O tunnistati süüdi selles, et ta 08.05.2010 ajavahemikul 21.00-22.00 oma elukohas aadressil Narva, XXX lõi peale ühist alkoholitarvitamist tekkinud tüli käigus kööginoaga I.N. reide, tekitades talle torke-lõikehaava vasakus reies koos reielihaste, reiearteri ja-veeni vigastusega. Tekitamise ajal oli tegemist eluohtliku tervisekahjustusega, mille tagajärjel kannatanu suri mõne aja pärast oma toas nr 116 ägeda verejooksu tõttu. Kohus leidis, et sellisel viisil käitudes pani Z.O toime KarS §

§ 117lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatav ise tunnistas, et lõi kannatanut süüdistuses märgitud ajal, kohas ning asjaoludel noaga reide. №ahaava tekitamist kannatanule süüdistatava poolt kinnitasid ka teised kohtumenetluses uuritud tõendid. Süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi märkis kohus järgmist. Z.O, lüües kannatanut suure kööginoaga (noa kogupikkus on 32 cm, noapea pikkusega 12cm, teraosa maksimaalne laius noapea juures on 3,6 cm) reide, arvestades Z.O eelnevat kogemust - varem pani ta juba toime raske tervisekahjustuse tekitamise noaga, pidas võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist ja möönis seda. Raske tervisekahjustuse tekitamiseks viisid isiklikud motiivid. Z.O oli kuri I.N. i käitumise pärast ning tahtis teda oma toast minema ajada, nimelt selleks eesmärgiks võttis ta kätte kööginoa ja ähvardades noaga käskis I.N. il lahkuda toast. Kuna kannatanu ei reageerinud tema käsule, lõi ta tahtlikult teda reie piirkonda. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et Z.O käitumine tuleks kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. Rääkimaks käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul, kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (RKKKL 31-1-46-11). Z.O käitumisest ei nähtu mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis raske tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut suure kööginoaga reide, olles teadlik, et tekitas suure verejooksu tekitava noahaava, ei kontrollinud Z.O sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömise rasket tagajärgi. Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust (RKKKL 3-1-1-57-10). Kohus leidis, et KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo pani Z.O toime kergemeelsusest. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus Z.O käitumises ei tuvastanud. 2

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Z.O, kes palub tema kriminaalasi uuesti läbi vaadata ning teha õiglane otsus. Konkreetselt märgib süüdistatav järgmist. 2.1 Esmalt peatub apellant pikalt Viru Maakohtu 23.10.2009 otsusel ning palub see otsus tühistada, kuna on tehtud kohtuviga. 2.2 Puutuvalt käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevasse episoodi märgib Z.O, et ta ärkas öösel selle peale, et I.N. käperdas teda intiimsetest piirkondadest. Keelamisele kannatanu ei kuuletunud, tal õnnestus lahti rabeleda, haarata nuga ning lüüa I.N. it sellega puusa. Maakohus ei võtnud arvesse, et kannatanu ise provotseeris teda, kohtus tunnistusi andnud naabrid ajasid asju segi. Apellant kinnitab, et kedagi tappa ta ei soovinud ning palub kõik endale andeks anda, mööndes samas, et tal ei olnud õigust niimoodi toimida.
2. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatava kaitsja enda kaitsealuse poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et täielikult tuleb tähelepanuta jätta kõik apellandi osundused/selgitused Viru Maakohtu 23.10.2009 otsusele, millega tunnistati Z.O süüdi ja karistati KarS § 118 p 1 järgi. Kohtuotsus nimetatud kriminaalasjas jõustus 10.11.2009 (vt kd 1, tlk 78) ning selles tuvastatud asjaolud ja neile antud õiguslik hinnang (ning süüdistatavale mõistetud karistus) võivad tulla uuesti läbivaatamisele üksnes teistmismenetluses (KrMS § 408 lg 1), milleks on vastavalt seadusele pädevus vaid Riigikohtul (KrMS § 365 lg 1). Sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu edasiselt ei peatu.
4. Käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva episoodi osas osundab ringkonnakohus esmalt menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Kohtukolleegium leiab, et Z.O apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi 8.05.2010 aset leidnud sündmuse kulgemise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Põhimõtteliselt ei taotle Z.O muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. 3
5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime KarS §

§ 117lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o isikuvastase kuriteo toimepanemine Z.O poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise Z.O süüküsimuse lahendamisel. Sellises olukorras on kohtukolleegiumil võimalik piirduda üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. Z.O apellatsioonile vastates lisab ringkonnakohus omapoolselt vaid järgmist. 7. Z.O väite osas, et ta ei soovinud kannatanut noaga lüües tema surma, selgitab ringkonnakohus, et sellises teos ei ole teda ka süüdistatud. Z.O-le on esitatud süüdistus ning maakohus on ta ka süüdi tunnistanud selles, et Z.O tekitas kannatanule tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse, surma kui tagajärje põhjustamise suhtes tegutses ta subjektiivse külje tasandil aga ettevaatamatusega. Seejuures ei näe kohtukolleegium, et maakohus oleks eksinud materiaal- või menetlusõiguse vastu, kvalifitseerides Z.O käitumise ideaalkogumis KarS §

§ 117lg 1 järgi. 7.1 Esmase tähendusega on siinkohal mõistagi Kar

S § 118 p 1 järgi kvalifitseeritud käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang. Nagu seda sedastas ka maakohus, ei ole vaidlust asjaolude suhtes, et Z.O lõi süüdistuses näidatud ajal, kohas ning viisil kannatanut noaga, samuti selles, et tegemist oli KarS § 118 p 1 objektiivse külje tähenduses eluohtliku vigastusega. Ehk teisisõnu - tõendamist on leidnud, et Z.O põhjustas enda käitumisega objektiivselt ohu kannatanu elule. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga ka selles, et tuvastamist leidnud viisil toimides käitus Z.O põhjustatud tagajärje, s.o eluohtliku tervisekahjustuse suhtes, tahtlikult. Küsimus on siinkohal ennekõike selles, kas isik, lüües teist inimest noaga reide, peab samaaegselt võimalikuks ning kiidab heaks võimaliku tagajärjena eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud tehioludel tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Siinkohal on väär keskenduda vaid asjaolule, et Z.O ei löönud kannatanut noaga mitte nn klassikalise käsitluse kohaselt elutähtsasse piirkonda (nt rindkere, kõri), vaid alakehasse, täpsemalt reide. Kohtupraktika on tahtluse küsimuse lahendamisel asunud iseenesest tõepoolest seisukohale, et põhjustatud raske tagajärje saabumisele suunatud tahtlusest saab rääkida näiteks siis, kui isiku poolt toimepandud (vaid) ühekordset toimimisviisi iseloomustab äärmuslik ohtlikkus. Samas on kohtupraktika leidnud sedagi, et nimetatud asjaolu tuleb tõlgendada laiendavalt – arvesse tuleb sellistel puhkudel võtta vältimatult ka ründevahendit ennast. Teisisõnu – on näiteks oluline vahe, kas isikut rünnatakse 10cm või 20cm pikkuse noaga (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 1-09-14910). Seega ei tule tahtluse tuvastamisse kaasata mitte ainult teoviis ründesuuna mõttes, vaid ka ründe toimepanemise konkreetne vahend, mille rakendamisel tõstetakse juba olemuslikult ning oluliselt tagajärje saabumise riski. 7.2 Seetõttu tuleb nõustuda maakohtuga, kes on muude asjaolude taustal osundanud ka Z.O poolt kasutatud teo toimepanemise vahendile. Z.O lõi kannatanut noaga, mille 4 kogupikkus oli 32 cm ja tera pikkus 20 cm. Seejuures on ekspertiis tuvastanud, et Z.O põhjustas kannatanule haava sügavusega orienteeruvalt 10 cm (kd 1, tlk 31). Seega oli tegemist kausaalahela vallandamisega, mille kulgu Z.O vähimalgi määral ei kontrollinud ning eluohtliku tervisekahjustuse kui tagajärje saabumine või mittesaabumine rippus ainuüksi juhuslikkusest. Seega oli Z.O käitumises tegemist kaudse tahtlusega KarS § 118 p-s 1 sedastatud tagajärje saabumise suhtes ning maakohtu otsus on selles osas veatu. Täiendavalt ei peatu ringkonnakohus KarS § 117 lg 1 subjektiivsel küljel, kuivõrd seda ei ole apellatsioonis ka vaidlustatud.

1. Nagu võib aru saada, on apellatsiooni teiseks kesksemaks väiteks viitamine võimalikule õigusvastasust välistavale asjaolule Z.O käitumises. Nimelt viitab apellant teatud seksuaalse tähendusega tegudele, mis lähtusid kannatanust ning tingisid omakorda Z.O poolt I.N. i löömise noaga. Ringkonnakohus leiab, et ka selles osas jääb apellatsioon tagajärjetuks. 8.1 Selleks, et vaadelda I.N. i noaga löömist Z.O poolt mingis õigusvastasust välistava asjaolu kontekstis, peaks esmalt tuvastama, et kannatanu pani Z.O suhtes toime mingi õiguslikult hukkamõistetava ründe (hädakaitseseisundi tuvastamine). Kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid hinnates tuleb mingi ründe toimepanemist I.N. i poolt aga eitada. 8.2 Asjakohast teavet kannatanu noaga löömise põhjuste kohta saab esmajoones ammutada süüdistatava enda ning ka erinevate tunnistajate ütlustest. Selles osas tuleb märkida veel sedagi, et versioon seksuaalse tähendusega ründest, mille väidetavalt I.N. toime pani, on tekkinud sisuliselt alles kriminaalmenetluse käigus ning ei ole juba seetõttu ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärne. Kõnealuse versiooni ebausaldusväärsust näitab täiendavalt seegi, et midagi sellist ei avaldanud Z.O ühelegi tunnistajale vahetult pärast vahejuhtumi toimumist (vt selle teabe lubatavuse kohta tõendina KrMS § 66 lg 21 p-d 2 ja 3). Nii tuleneb tunnistaja T.T. ütlustest, et pärast seda, kui ta oli kannatanu koos O.T. enda tuppa aidanud, läksid nad tagasi Z.O juurde alkoholi pruukima, mille käigus avaldas süüdistatav, et „Ivan oli teda ära tüüdanud ning käis tema poole nagu oma koju“ (kd 1, tlk 5). Analoogne teave tuleneb ka tunnistaja O. T. ütlustest: süüdistatava selgituse kohaselt oli kannatanu teda tüüdanud ning ta „lõi talle noaga vasakusse reide“ (kd 1,tlk 10). Sündmuskohale jõudnud politseitöötaja I. R. on selgitanud, et süüdistatav kirjeldas talle, kuidas nad oli koos I.N. iga koos alkoholi pruukinud, mees oli teinud Z.O-le ettepaneku astuda vahekorda ning heitis diivanile pikali – selle eest oli Z.O löönud teda noaga (kd 1, tlk 15). Neist ütlustest ei nähtu mingit teavet selle kohta, et I.N. oleks pannud Z.O suhtes toime mingi seksuaalse tähendusega ründe (ettepanekut vahekorraks ei saa selleks ilmselgelt lugeda). Enamgi veel – seda ei ole enda eeluurimisel (vahetult peale teo toimepanemist) antud ütlustes väitnud ka süüdistatav ise, kes on selgitanud, et ta nõudis I.N. i lahkumist enda korterist, mida viimane aga ei teinud, mistõttu ta haaras noa ning lõi sellega kannatanut (kd 1, tlk 50). Ka hilisemal ülekuulamisel ei viita Z.O veel mingile seksuaalsele ründele enda suunas, rääkides taaskord vaid kannatanu minemaajamisest enda toast ning enda solvamisest, mille eest ta I.N. it noaga kintsu lõi (kd 1, tlk 71). Versioonini seksuaalsest ründest enda suhtes on Z.O hakanud rääkima alles kohtus (kd 2, tlk 40), kinnitades seejuures sedagi, et sellest ründest teavitas ta ka tunnistajaid T. T. ja O. T., kes seda enda ütlustes aga kinnitanud ei ole (lisaks eeluurimisel antud ütlustele vt ka kd 2, tlk 38 pöördel ja tlk 39). 8.3 Eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et Z.O ütlused selle kohta, et kannatanu ründas teda seksuaalselt, on paljasõnalised ning ennastõigustavad. On arusaadav ütluste järjepidev muutmine endale soodsamas suunas; tunnismärgiks selle kohta on näiteks seegi, kuidas alles apellatsioonis on Z.O asunud väitma, et süüdistatav hoidis temast kinni ning ta pidi 5 tema haardest lahti rabelema, et haarata esimene ettejuhtuv nuga enda kaitsmiseks. Enda varasemates ütlustes midagi sellist Z.O aga ei väida, mistõttu ringkonnakohus leiab, et tema kaitsetees tuleb jätta kui asjakohatu edasise tähelepanuta.
2. Muutmata jätab kriminaalkolleegium ka Z.O-le mõistetud karistuse. Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole arvestanud kannatanu käitumist – maakohtu otsuse motiividest tuleneb, et seda asjaolu on kohus karistuse mõistmisel selgesõnaliselt silmas pidanud (vt otsuse lk 11, kd 2, tlk 105). Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. 9.1 KarS § 118 näeb karistusena ette vangistuse kestusega 4 kuni 12 aastat. Maakohus mõistis Z.O-le karistuseks 5 aastat vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra ning ringkonnakohus leiab, et puudub igasugune alus mõistetud karistuse täiendavaks revideerimiseks väiksemas suunas. Tuleb silmas pidada, et Z.O pani uue isikuvastase kuriteo toime kõigest mõni kuu pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist, samuti oli ta sel perioodil kohtu poolt määratud katseajal; need tegurid mõjutavad ringkonnakohtu hinnangul vältimatult isikule mõistetavat karistust. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kuigi Z.O-le mõisteti karistus KarS § 63 lg 1 alusel vaid raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 p 1 järgi, ei saa siiski jätta tähelepanuta, et lisaks eluohtlikule tervisekahjustusele tõi tema käitumine kaasa ka kannatanu surma; see on asjaolu, mis kuulub karistuse individualiseerimise juures samuti vältimatult arvestamisele. Need asjaolud ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul vähendada Z.O-le mõistetud karistust, mis on juba praegu sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras; tuleb nentida, et tavapäraselt on sellistel asjaoludel mõistetavad karistused pigem sanktsiooni keskmises määras või üle selle. Tuvastamist leidnud tehioludel leiab ringkonnakohus seega, et mõistetud karistus vastab täielikult Z.O teosüüle ning puuduvad alused selle täiendavaks vähendamiseks.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau Agu Timmi 6