xxx, isikukood xxx, elukoht xxx, töökoht xxx Heiki LINDUS Ida Prefektuuri vanemliiklusametnik Kohtuvälise menetleja esindaja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki LINDUSE 26.06.2015 otsus väärteoasjas nr.2440,15,003884 J.T karistamise osas Liiklusseaduse §
järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §214 alusel rahatrahviga 49 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 196 (ükssada üheksakümmend kuus) eurot – jätta muutmata. J.T kaebus jätta rahuldamata. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. 1 Kassatsioon esitatakse teatavakstegemisest. Riigikohtule 30 päeva jooksul Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 09.11.2015. alates on otsuse avalikult kohtuotsusega Viru Asjaolud ja menetluse varasem käik Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Over Lvov koostas 01.06.2015 väärteoprotokolli nr. 20150601118201 J.T kohta selles, et viimane juhtis 01.06.2015 kell 15.30 Ida-Viru maakonnas Narva linnas Jõesuu tn 25 maja juures mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Ajavahemikul 04.05.2015 kell 00.00 – 01.06.2015 kell 15.30 ei kasutanud juht sõidumeerikut. Juht juhtis veost vedavat mootorsõidukit, mille veose (killustik) oli juht jätnud eelnevalt katmata, mistõttu ei olnud tagatud, et veos (killustik) sõiduki liikumise ajal ei tolmaks ja ei kukuks. Sellega rikkus J.T Liiklusseaduse §131 lg.1 ja §34 lg.6, Autoveoseaduse §23 lg.1 p.2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr.165/2014 artikkel 34 ning Teede- ja sideministri 28.09.2000 määruse nr.81 §9 lg.1 ja lg.2 p.1, 2 sätteid ning pani toime väärteod Liiklusseaduse §
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse vanemliiklusametnik Heiki Linduse 26.06.2015 otsusega väärteoasjas nr.2440,15,003884 määrati J.T-le Liiklusseaduse §
238 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §214 alusel karistuseks rahatrahv 49 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 196 €. J.T kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev esitas 14.07.2015 maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja asja menetlus lõpetada. Kaebuse kohaselt kuulub J.T juhitud veoauto AS-le Narva Vesi, mistõttu sõidumeeriku kasutamine ei ole kohustuslik. Vastavalt Liiklusseaduse §130 lg.12 p.8 ei rakendata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr.561/2006 sätestatud nõudeid, kui sõidukit kasutatakse muuhulgas seoses kanalisatsioonitöödega. J.T poolt juhitav veoauto siirdus Narvast Narva-Jõesuusse seoses AS Narva Vesi poolt Narva-Jõesuu linnas teostatavate kanalisatsioonitöödega. Seega ei olnud J.T kohustatud kasutama veoautole paigaldatud sõidumeerikut. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus J.T ka Liiklusseaduse §34 lg.6 nõudeid. Politseinikud ei tuvastanud kahjulikke tagajärgi. Samuti on arusaamatu, kuidas rikkus J.T oma tegevusega Autoveoseaduse §23 lg.1 p.2 sätestatud ministri õigust veose laadimise ja kinnitamise eeskirja kehtestamiseks. Teede- ja sideministri 28.09.2000 määrus näeb ette, et veos tuleb vajadusel kinnitada. Siinjuures ei täpsustata, mida vajadus endast kujutab ja kuidas politsei võib vajaduse astet kindlaks määrata. Asja materjalides puuduvad igasugused andmed selle kohta, mille alusel oleks võimalik tõsikindlalt tuvastada, et veos rikkus kuidagi sõiduki stabiilsust ja liikumiskindlust. Veos ei ületanud veokasti parda kõrgust ja veos kaeti tendiga kohe peale politseinike juuresolekul. Kaitsja leidis, et kohtuväline 2 menetleja tegi otsuse ebaküllaldaste tõendite alusel, jättes välja selgitamata nii menetlusalust isikut õigustavad kui ka faktilised asjaolud. Maakohtu istung Maakohtu istungil jäi menetlusalune isik J.T oma kaebuse taotluse ja väidete juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et killustik oli veoauto kasti ääreni, mistõttu ei olnud teda vaja katta. Sõidumeerikut ta ei kasutanud, kuna ülemuse sõnade kohaselt on nende firmas selline kord, et 50 km raadiuses nende autod sõidumeerikut ei kasuta, kaebuse esitaja sõnade kohaselt on neil selleks luba olemas, kuna ülemus ütles seda. Kaebuse esitaja kinnitas, et kinnipidamise momendil ei olnud tal selle kohta esitada ühtegi dokumenti. Tunnistaja A E ütlusest maakohtu istungil nähtub, et tema oli politseinikuna patrullis Narva linnas. Nende politseibussi ees liikus veok, mis vedas killustikku. Killustik oli katmata, kuigi oleks pidanud olema kaetud, kuna koormast eraldus kive, mis kukkusid tagasõitvate autode klaasidele. Selline tolmav veos oleks pidanud olema kaetud. Nad pidasid sõiduki kinni. Selgus ka, et juht ei kasutanud sõidumeerikut. Juht seletas, et ülemus ütles talle, et ta ei pea sõidumeerikut kasutama. Siis ütles juht, et ta tegeleb kanalisatsioonitöödega, kuid mingeid tõendeid selle kohta ei olnud menetlusalusel isikul esitada. Killustiku kohta ei olnud juhil esitada mingisuguseid dokumente. Veos ulatus haripunktis kindlasti üle veoauto kasti portede, see oli kuhjas. Ilm oli soe ja killustik kuiv, sellest lendles kergemaid osi välja, mis krõbisesid politseibussi esiakna peal. Kohapeal esitas juht tehnilise passi ja juhiloa, mingeid muid dokumente tal esitada ei olnud. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev jäi maakohtu istungil esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et kõik vastuväited on esitatud kaebuses. Kohtuvälise menetleja esindaja vanemliiklusametnik Heiki Lindus leidis maakohtu istungil, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumiste toimepanemises on tõendatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et veosest paiskus õhku osakesi, oli tunda, kui need vastu esiklaasi põrkusid. See asjaolu annab tunnistust sellest, et koorem ei olnud kaetud ja ohustas teisi liiklejaid. Sõidukijuht vedas killustikku. Tegemist on pöördtõendamiskohustusega, s.t. juht peab kohapeal tõendama neid asjaolusid, mis kinnitavad tema sõidumeeriku kasutamisest vabastamist. Kuigi juht ütles, et neil on kord, mis võimaldab 50 km raadiuses sõidumeerikut mitte kasutada, siis Liiklusseaduse §130 lg.12 punktide seas ei ole ühtegi sellist vabastavat asjaolu, mida nimetas menetlusalune isik. Kohapeal ei olnud esitatud mitte ühtegi dokumenti selle kohta, et just konkreetse veose puhul on juht ja sõiduk vabastatud sõidumeeriku kasutamisest ja millega juht oli hõivatud just konkreetsel ajal, kui ta kinni peeti. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega menetlusosalised, leidis, et J.T kaebus rahuldamisele ei kuulu. ja ära kuulanud 3 Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus määratud Liiklusseaduse §
Liiklusseaduse §214 näeb ette vastutuse mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise või sõidumeeriku või selle plommi tahtliku rikkumise eest. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et J.T süüdistatakse selle sätte alusel mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku kasutamata jätmises. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik oli enda kinnipidamise momendil kohustatud kasutama sõidumeerikut ja kas ta kasutas seda. Käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et AS-le Narva Vesi kuuluvas veoautos tuli kasutada sõidumeerikut vastavalt Liiklusseaduse §131 lg.1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.02.2014 määruse nr.165/2014 artiklile 34. Vaidlus käesolevas väärteoasjas on selle üle, kas J.T pidi sõidumeerikut kinnipidamise momendil kasutama või ei olnud see kohustuslik. Menetlusalune isik väitis maakohtu istungil, et tema poolt juhitud veoautos ei olnud sõidumeeriku kasutamine vastavalt ülemuse teatele kohustuslik, kuna nende firmas on kord, et 50 km raadiuses nad sõidumeerikut ei kasuta. Vastavalt Liiklusseaduse §131 lg.4 p.2 ei ole sõidumeerik muuhulgas kohustuslik sõidukil, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr.561/2006 artikli 3 ja Liiklusseaduse §130 lg.12 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel. Menetlusalune isik väitis maakohtu istungil, et tema teostas AS Narva Vesi töötajana killustiku vedu Narva-Jõesuu linna, kus AS Narva Vesi tegi kanalisatsioonitöid. Nõuete puhul, mille rikkumist J.T-le ette heidetakse, on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. See tähendab, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab Liiklusseaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht. Vastasel juhul oleks sõidumeerikute kasutamise kohustusega taotletavate eesmärkide saavutamine raskendatud või võimatu (vt. ka Riigikohtu 05.03.2014 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-11-14). Seega oli käesolevas väärteoasjas tõendamise kohustus menetlusalusel isikul ning kaitsja seisukoht, et kohtuväline menetleja jättis välja selgitamata faktilised asjaolud ja pidi esitama kõik küsimused AS-le Narva Vesi, on väär. Kuna käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik ei esitanud kinnipidamise momendil kontrollivatele politseiametnikele tõendeid tema 4 poolt juhitud veoauto kasutamisega seotud asjaolude kohta, leiab maakohus, et menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §214 järgi. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalusel isikul ei olnud tema poolt juhitud veoauto kinnipidamise momendil esitada tõendit, mis lubab sõidumeerikut mitte kasutada, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Liiklusseaduse §238 näeb ette vastutuse mootorsõiduki - või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et J.T süüdistatakse selle sätte alusel killustiku vedamises selliselt, et veos ei olnud kaetud tendiga. Käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et J.T juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas veoautot, mille koormaks oli killustik. Küll aga on vaidlus selle üle, kui kõrge see koorem oli ja kas see koorem pidi olema kaetud nii, et ei põhjustaks ohtu teistele liiklejatele. Vastavalt Liiklusseaduse §34 lg.6 peab veos olema paigutatud, kinnitatud ja kaetud nii, et see ei ohustaks inimesi, ei rikuks keskkonda, ei põhjustaks varalist kahju ega takistaks liiklust. Veosevedu peab toimuma Autoveoseaduse alusel kehtestatud korras. Vastavalt Autoveoseaduse §23 lg.1 p.2 on valdkonna eest vastutaval ministril õigus kehtestada veose laadimise ja kinnitamise eeskirja. Vastavalt Teede- ja sideministri 28.09.2000 määrusega nr.81 kehtestatud Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskirja §11 lg.1 p.1 tuleb veos katta presendi, võrgu või muu sobiva materjaliga, kui on oht, et veos tolmab või variseb sõidukilt. Väärteoprotokolli lisana maakohtu istungil esitatud värvifotost nähtub, et menetlusaluse isiku ja kaitsja väited selle kohta, et koorem ei ulatunud kasti servadest kõrgemale, ei ole õiged. Fotolt nähtub üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt, et killustiku koorem ulatus üle veoauto kasti servade peaaegu kogu kasti pikkuse ulatuses. Tunnistaja A E ütlustest maakohtu istungil nähtub, et politseibuss, millega tema teostas liiklusjärelevalvet, sõitis menetlusaluse isiku poolt juhitud veoauto taga ja veoauto kastist lendus välja veose tükke, mis olid niivõrd kõvad, et tekitasid politseibussi esiklaasile krabina. Maakohus peab antud tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks. Tegemist on tunnistajaga, kes sõitis vahetult menetlusaluse isiku poolt juhitud veoauto taga ning kes nägi ja tajus vahetult veose osade langemist oma sõiduki esiklaasile. Maakohus leiab, et menetlusaluse isiku seisukoht selle kohta, et tema arvates ei saanud veos kuidagi lenduda, ei ole asjakohane, kuna ta juhtis veoautot, mistõttu tal puudub võimalus anda hinnangut tagapool toimuvale. Kaudselt on menetlusalune isik ka ise tunnistanud, et veos oleks pidanud olema kaetud, kuna kaebusest nähtuvalt kattis ta selle peale kinnipidamist koheselt kinni. Eeltoodu alusel ja hinnates maakohtus uuritud tõendeid kogumis, leiab maakohus, et menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §238 järgi, kuna ta 5 rikkus Liiklusseaduse §34 lg.6 sätteid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis veokit, mille koorem ei olnud nõuetekohaselt kaetud, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatalse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse §214 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut, Liiklusseaduse §238 näeb karistusena ette samuti rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja kohaldanud Karistusseadustiku §63 lg.1 sätteid ja määranud kahe väärteo eest liitkaristuseks rahatrahvi 49 trahviühiku ulatuses. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt arvestas ta kergendava asjaoluna seda, et kehtivad karistused menetlusalusel isikul puudusid. Raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Seega on kohtuvälise menetleja poolt käesolevas väärteoasjas määratud menetlusalusele isikule kahe väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv alla keskmise määra. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud menetlusaluse isiku süü Liiklusseaduse §
järgi, leiab maakohus, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel hinnanud õigesti, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas määratud karistuse suurusega. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas jätta muutmata. Maakohus ei nõustu kaitsja väidetega kaebuses, et kohtuväline menetleja on antud väärteoasjas teinud otsuse ebaküllaldaste tõendite alusel ja jättes välja selgitamata nii menetlusalust isikut õigustavad kui ka faktilised asjaolud. Kaebuste sisulistele väidetele vastas maakohus käesoleva kohtuotsuse põhjendavas osas. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.