KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Motiveeritud otsus Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.detsember 2016 Paide Väärteoasja number 4-16-6455 Kohtunik Sirje Lahesoo Väärteoasi V.E kaebus P

) § 227 lg 3 järgi.

1. V.E kaebus jätta rahuldamata.
2. Jätta menetluskulud menetlusaluse isiku kanda.
3. Selgitada, et kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, on menetlusalusel isikul õigus esitada lahendit täitmisele pööravale kohtuvälisele menetlejale (antud asjas Politsei- ja Piirivalveametile Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna kaudu) avaldus rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamiseks (VTMS § 209 lg 2).
4. Kohtuotsus edastada kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. EDASIKAEBAMISE KORD Otsusele võib esitada Pärnu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusalusel isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS 21.08.2016 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna patrullpolitseinik Kaur Öebius kiirmenetluse otsuse nr 10220152534362 (väärteoasi nr 2510,16,002408), millega karistas V.E liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 21.08.2016 kell 09:33 xxxxxx maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt xx km-l juhtis mootorsõidukit xxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx kiirusega 145+-5 km/h asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 50 km/h. Sellega rikkus V.E

§ 15

lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID V.E vaidlustas kohtuvälise menetleja eelmärgitud otsuse. Kaebuse s kinnitab menetlusalune isik, et juhtis 21.08.2016 kella 09:33 paiku Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel sõidukit xxxxx xxxxxr xxxxxx numbrimärgiga xxx xxx. Paide kandis otsustas sooritada möödasõidu manöövri, kiirendas, sõitis vastassuunavööndisse ning jõudes oma suunavööndisse alandas kiiruse lubatud sõidukiiruseni. Kaebaja märgib, et möödasõites on eesmärgiks viibida nii vähe kui võimalik vastassuunavööndis ja liiklusohutuse mõttes vältida reaalset võimalust kohtuda vastassuunas tuleva autoga. Vaidlust polekski, kui ta oleks kiirust ületanud samasuunavööndis, kuid antud juhul ei jäänud tal ohutu möödasõidu huvides muud üle kui ületada ajutiselt kiirust. Kaebaja palus vaidlustatud otsus Väärteoasi nr 4-16-6455 osaliselt tühistada ja alandada otsuses määratud trahvi , arvestades teo toimepanemise raskust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mõistliku suuruseni (tl 22-26). 23.11.2016 vastuses kohtuvälise menetleja seisukohtadele märkis kaebaja, et talle määrati karistuseks ½ võimalikust karistusmäärast. Arvestades kaebaja sissetulekuid, on ka väiksemal summal mõju tema heaolule, mis mõjutab edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistamisel pole arvestatud kõiki KarS § 56 nimetatud asjaolusid. Kaebaja on kiiruse ületamist tunnistanud ning enda tegu selgesõnaliselt ja siiralt kahetsenud. Arvestama pidanuks ka seda, kas o n varasemaid liiklussüütegude alaseid karistusi. Kaebaja ei nõustu, et tegu pandi toime tahtlikult. Kaebajal oli eesmärk liikuda oma sõidureas lubatud kiiruse piires. Kuna ette jäi masin, mis ei liikunud kõige sujuvamalt ja sisuliselt takistas normaalset liiklust, oli mõistlik teha möödasõit. Kahetsusväärselt kaasnes möödasõiduga kiiruse ületamine, mis osaliselt oli tingitud ka auto tundlikkusest. Kui hakata pöörama tähelepanu spidomeetrile, hajub tähelepanu ning tekib seega võimalus, et unustatakse möödasõidu turvalisus. Kaebaja eesmärgiks polnud kiiresti sõitmine, kuna tagasireastumisel vähendas ta auto kiiruse. Ka ükski kiiruskaamera ei fikseerinud kiiruse ületamist antud teelõigul. Kaebaja leidis, et möödasõit oli äärmiselt vajalik, kuna iga tegemata möödasõit pikendab kolonne ja suurendab liikluskonsentratsiooni, muutes liikumise raskemaks. Radariga politseinik pidanuks suutma vahet teha, kas tegu oli möödasõidu või lihtsalt kiiruse ületamisega ning sellest lähtuvalt tegutsema (tl 47-48). Kaebaja soovis asja lahendamist kirjalikus menetluses. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et V.E kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata, kuid võimaldada menetlusalusel isikul tasuda määratud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul. Kiirus mõõdeti seadmega LaserCam 4 nr LE0050. Otsuse tegemisel on tõendina arvestatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, mis on asendatud välijuht Valdur Mõttus’e poolt tehtud LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestisega REC031337 ning menetlusaluse isiku ütlusi.

§ 227lg 3 näeb ette rahatrahvi maksimummäärana 200 trahviühikut, so 800 eurot.

Otsusega on määratud 100 trahviühikut. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee on üks suurema liiklusega põhimaanteid ning juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – nii suures ulatuses lubatud sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kohtueelses menetluses on menetlusalune isik selgitanud, et kiiruse ületamise tingis möödasõidu sooritamine ning vajadus sellel ajal võimalikult vähe viibida vastassuunavööndis. See asjaolu ei võimalda liiklusseaduse alusel sõidukiiruse ületamist. Sõidukiiruse ületamine 50 km/h võrra ei ole juhuslik ning seda sõidukijuht spidomeetrit jälgides mõistab ja peab mõistma arvestades liikleja kohustusi (

§ 16lg 2).

Liiklusseadus ei luba teha erandeid kiiruse ületamisel, väljaarvatud alarmsõidul. Ülejäänud liiklejad eeldavad, et kõik täidavad liiklusreegleid. Tulenevalt eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Kohtuväline menetleja tegi ettepaneku kaebus lahendada VTMS § 120 kohaselt kirjalikus menetluses ja kohtuistungist osa võtta ei soovinud (tl 41-42). Kohtuväline menetleja esitas kohtumenetluses täiendava tõendina väljavõtte kiirusemõõteseadme LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestisest REC031337 (tl 53). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 1. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kohtuväline menetleja on V.E suhtes kohaldanud kiirmenetlust. VTMS §-s 55 sätestatud kiirmenetluse kohaldamist välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. VTMS § 24 lg 2 kohaselt tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel. Kohus on tuvastanud, et xxxxxx kodakondsusega menetlusalune isik V.E ei ole kohtuvälises menetluses taotlenud tõlgi osalemist vaid kiirmenetluse otsusele omakäeliselt kirjutanud, et ta tõlki ei vaja. 2.

§ 1

lg 1 kohaselt liiklusseadus sätestab muu hulgas liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhimõtted ning vastutuse liiklusreeglite rikkumise eest. Liiklusseadus laieneb ka Eesti territooriumil viibivale välismaalasest liiklejale ja välismaal registreeritud sõidukile, kui rahvusvaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti (

§ 1

lg 3).

15 lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h. Asjas uuritud tõendid (kiirusmõõteseadme LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestis REC031337, väljavõte videosalvestisest, menetlusaluse isiku ütlused) kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal, kohas ja viisil, juhtides mootorsõidukit xxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx, rikkus

§ 15lg 1 p 1 nõuet sellega, et ületas asulavälisel teel liiklusseadusega lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja seda mitte vähem kui 50 km/h võrra. 2

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et ta ei pannud kiiruseületamist toime tahtlikult. Tema eesmärgiks oli võimalikult kiiresti ja ohutult teostada möödasõit eesliikuvast sõidukist.

§ 50

lg 1 kohaselt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust.

§ 51

lg 3 p-de 4 ja 5 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ning et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga. Eelosundatud liiklusseaduse sätetest tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et juht ei tohi mingil juhul, sh ka möödasõidul, ületada

§ 15

sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust (antud juhul asulavälisel teel 90 km/h). Vastupidi. Liiklusseaduse mõttest tulenevalt peab juht ka möödasõitu teostama lubatud suurimat sõidukiirust järgides. Võimalikult kiire möödasõidu tagamiseks peab juht enne möödasõidule asumist hindama eesliikuva sõiduki kiirust, mitte möödasõitu tehes suurendama enda juhitava sõiduki kiirust lubatust suuremaks.

§ 1

lg-st 3 tulenevalt pidi xxxxxxx elav xxxxxxx kodakondsusega menetlusalune isik eelmärgitud liiklusseaduse nõuetega arvestama. Menetlusalune isik põhjendas kiiruse ületamist ühelt poolt sooviga teostada möödasõit võimalikult kiiresti, teisalt märkis, et kiiruse ületamine oli osaliselt tingitud auto tundlikkusest. Kaebaja põhjendused annavad tunnistust et menetlusalune isik, soovides möödasõit teostada kiiresti ning teades oma sõiduki „tundlikust“, pidas juba möödasõitu alustades võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (lubatud suurima kiiruse ületamist). See aga tähendab, et menetlusalune isik pani temale süüks pandud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltuvastatud asjaolud kinnitavad, et V.E pani toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo, tegi seda tahtlikult (vähemalt kaudse tahtluse vormis), on teo toimepanemises süüdi ning tema väärtegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 3 järgi.

4.

§ 227

lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 4160 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks põhikaristusele võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada ka lisakaristust, st sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni (

§ 227lg 5 p 2).

Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, st sanktsiooni keskmises määras. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et esineb karistust kergendav asjaolu (menetlusaluse isiku kahetsus) ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Menetlusalune isik leidis, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalselt suur arvestades süüteo raskust ja ulatust, tulevaste väärtegude ärahoidmise eesmärki ning tema majanduslikku olukorda. Samuti leidis kaebaja, et karistuse määramisel ei arvestatud kergendava asjaoluna seda, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rikkumised, et ta oli menetluse ajal koostööaldis ja tunnistas oma teo puhtsüdamlikult üles. Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik tahtlikult ületas lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h võrra, st oluliselt. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda enam olulises määras, kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele ja seda isegi siis, kui sellega ei põhjustatud mingeid tagajärgi. Antud asjas on oluline ja tuleb arvestada, et menetlusalune isik pani rikkumise (olulise kiiruse ületamise) toime põhimaanteel, kus liiklustihedus ei ole sugugi madal, ning videosalvestisest nähtuvalt lisaks ka kurvis. Nimetatud asjaolud vaid suurendavad rikkumise ohtlikkust ning menetlusaluse isiku süüd. 5.

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on seadusandja pidanud põhjendatuks karistada rikkujat karmilt, sh nii põhi- kui lisakaristusega. Antud asjas on kohtuväline menetleja karistanud kaebajat tahtlikut toime pandud kõrge ohtlikkusega süüteo eest üksnes põhikaristusega, seejuures võimalikest põhikaristustest kergeimaga (rahatrahviga) ning sedagi vaid pooles sanktsioonimääras. Sellise karistuse määramisel on menetleja arvestanud kergendava asjaoluna kaebaja avaldatud kahetsust, samuti raskendavate asjaolude puudumist. 3