lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati
lg 1 alusel 1 aasta 4 kuulise vangistusega.
lg 2 alusel määrati, et koheselt kuulub mõistetud karistusest ärakandmisele 4 kuud vangistust ning
lg 1, 3 alusel jäeti ülejäänud osa mõistetud karistusest, s.o 1 aasta vangistust A.U suhtes kohaldamata, jättes selle osa karistusest täitmisele pööramata tingimusel, et A.U temale määratud 1 aasta 6 kuulise katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab
lg 1 p 1-5 ettenähtud kontrollnõudeid.
lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 09.11.200511.11.2005, s.o 3 päeva ja väljaandmisvahistuses Soome Vabariigis viibitud aeg 16.08.201013.09.2010, s.o 29 päeva, kokku 1 kuu ja 2 päeva, lugedes
lg 2 alusel koheselt ärakandmisele kuuluvast 4 kuulisest vangistusest ärakandmata karistuseks tähtajaline vangistus 2 kuud 28 päeva, millise karistuse ärakandmist arvestati alates A.U kinnipidamisest, s.o alates 14.09.2010.
lg 2 p 1 alusel määrati A.U-le kohustus heastada katseaja jooksul kannatanutele tekitatud kahjud. Sama kohtuotsusega mõisteti A.U-lt välja tsiviilhagide katteks J.F. kasuks 120 000 krooni, OÜ D. kasuks 216 587,31 krooni, AS R. kasuks 394 777,97 krooni ja OÜ I. kasuks 329 337,20 krooni. A.U-lt on kannatanute kasuks välja mõistetud kahjud summas 67776,52 eurot (ehk 1060702,48 krooni).
Erakorralise ettekande kohaselt ei heasta A.U katseaja jooksul kannatanutele tekitatud kahju. Seisuga 03.04.2013 on A.U maksekohustusest tasunud vaid 34 eurot. Katseaja jooksul on A.U alustanud hüvitama kannatanutele tekitatud kahjusid järgmiselt: - 03.02.2011 OÜ-le I. , AS-le R. , OÜ-le D. ja J.F. igaühele 4 eurot, kokku 16 eurot; - 07.01.2013 OÜ-le I. ja OÜ-le D. tasus kokku 4 eurot; - 05.02.2013 OÜ-le I. ja OÜ-le D. tasus kokku 4 eurot; - 04.03.2013 OÜ-le I. ja OÜ-le D. tasus kokku 4 eurot; - 31.03.2013 OÜ-le I. ja OÜ-le D. tasus kokku 6 eurot. Esimese astme kohtu määruse sisu
lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamisel peab kohus arvestama süüdimõistetu käitumist katseajal tervikuna (viide RKKK 3-1-1-82-12). Meetmete valikul peab kohus arvestama konkreetse rikkumise raskust ja süüdlase suhtumist sellesse. Kohus võib keelduda käitumiskontrolliga pandud kohustuste rikkujat saatmast talle mõistetud karistust kandma olukorras, kui on tuvastatud, et nimetatud kohustus jäeti täitmata mõjuval põhjusel (RKKK 3-1-3-24-97). Kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud ebaõigesti A.U-le kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata jätmise põhjuseid ning teinud motiveerimata määruse. 5.2 Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 05.11.2010 otsusega kinnitatud kokkulepe on süüdimõistetu isikut arvestades ebareaalne, kuna A.U-le on pandud kohustus
lg 2 p 1 alusel heastada kannatanutele tekitatud kahju summas 1,060,702.48 krooni (67,776.52 eurot) 1,5 aastase katseaja jooksul. Katseaja pikendamine 1 aasta võrra ei muuda nimetatud kohustuse täitmist reaalsemaks, kuivõrd 2,5 aastase katseaja jooksul kujuneks igakuiste tagasimaksete suuruseks 35 357 Eesti krooni (s.o 2 260 eurot). Arvestades, et A.U oli töötu, oli vastava kohustuse lisamine käitumiskontrolli tingimuste hulka põhjendamatu, millist asjaolu oleks maakohus pidanud määruse tegemisel arvestama. 5.3 Kaitsja viitab ka asjaolule, et KrMS § 245 ja § 248 lg 1 p 5 ei sätesta üldse tsiviilhagi rahuldamise võimalust kokkuleppemenetluses, võimaldades üksnes märkida kuriteoga tekitatud kahju suuruse (vastavalt KrMS §-le 245 lg 1 p 8), mistõttu tuleb Harju Maakohtu 05.11.2010 otsus vastavas osas jätta kohaldamata, kuivõrd eelviidatud kohtulahend on tsiviilhagi rahuldamise osas ebaseaduslik, ületades KrMS §-s 245 sätestatud kokkuleppes reguleeritavate küsimuste piire. 5.4 Käitumiskontroll on paindlik instituut. See tähendab, et kohus võib vastavalt
Seega olukorras, millises isikule on määratud täitmiseks ebarealistlik kohustus katseaja jooksul, oleks kriminaalhooldusametnik pidanud tegema ettepaneku vastava kohustuse kergendamiseks või tühistamiseks. 5.5 Kaitsja märkis, et A.U tegeles pärast vangistusest vabanemist aktiivselt tööotsimisega ning võttis end Töötukassas töötuna arvele, kuid tal ei õnnestunud enne 2012.a. lõppu töökohta leida ning ta oli sunnitud seni elama oma ema kulul, kes pidas teda oma pensionist ülal, mistõttu ei olnud A.U suuteline hüvitama kannatanutele kahju suuremas ulatuses, kuna elas ise sel ajal alla vaesuspiiri. A.U palus sel perioodil korduvalt kriminaalhooldajalt luba asuda tööle välismaal, kus teenimisvõimalused oleksid oluliselt paremad, kuid kriminaalhooldaja keeldus sellest. Nimelt elas A.U alates 2003.a kuni tema vahistamiseni 2010.a Hollandis, kus ta töötas autojuhina ning kuivõrd A.U omab nii Inglismaa kui ka Rootsi kehtivaid elamis- ja töölubasid, palus ta kriminaalhooldajalt luba asuda Rootsis autojuhina tööle. Eestis õnnestus A.U töö leida alles 01.11.2012, mil ta asus OÜ-s T. tööle taksojuhina, kuid kogu töötasu kulus elamispinna eest tasumisele. Nimelt üüris A.U X 1-toalist korterit üldpinnaga 24,5 m² selleks, et tal oleksid Tallinnas taksojuhina töötades paremad teenimisvõimalused võrreldes Ida-Viru maakonnas töötamisega. Kuivõrd kulutused eluasemele osutusid suuremateks saadavast töötasust, kolis A.U tagasi oma ema juurde ning asus alates käesoleva aasta märtsist tööle OÜ-s B. eesmärgiga hüvitada kannatanutele tekitatud kahju. Kriminaalhooldaja oli vastavatest asjaoludest teadlik, kuid sellele vaatamata on ta esitanud kohtule taotluse karistuse täitmisele pööramiseks. Vastava 3 taotluse rahuldamise korral kaotaks aga A.U taaskord töö ega oleks suuteline kannatanutele kahju hüvitama. Seega arvestades käesolevat olukorda, millises kriminaalhooldaja on esitanud taotluse karistuse täitmisele pööramiseks üksnes põhjusel, et A.U pole olnud suuteline katseaja jooksul kannatanutele kahju hüvitama, kuid pärast pikki tööotsinguid on isik asunud tööle OÜ-s B. eesmärgiga asuda kannatanutele kahju hüvitama suuremas ulatuses, on täiesti ebamõistlik vastava võimaluse äravõtmine isiku vangistamisega. 5.6 Kaitsjale jääb arusaamatuks, millistele andmetele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et A.U suhtub talle määratud kohustusse kergemeelselt, kuivõrd nimetatud asjaolu ei nähtu A.U suhtes koostatud hoolduskavadest, sellele ei viita kriminaalhooldaja oma 03.04.2013 erakorralises ettekandes nr 52321, samuti on A.U ise läbivalt kinnitanud, et soovib kannatanutele tekitatud kahju hüvitada, kuid on suuteline seda tegema üksnes oma võimaluste piires. Seega on A.U soov tema poolt tekitatud kahju hüvitamiseks ning ta suhtub talle määratud kohustusse täie tõsidusega, olles aktiivselt tegelenud enesetäiendamise ning tööotsingutega ning asunud nüüdseks OÜ-s B. tööle selleks, et kannatanutele kahju suuremas ulatuses hüvitada. 5.7 Kaitsja märgib ka, et A.U-le määratud katseaeg lõppes 04.05.2013, samas juba 03.04.2013 on kriminaalhooldaja teinud kohtule erakorralise ettekande, kuigi A.U oli just asunud tööle OÜ-s B, mis võimaldaks tal reaalselt asuda temale määratud kohustust täitma senisest suuremas ulatuses. Sellele vaatamata on kriminaalhooldaja ennatlikult juba enne katseaja lõppu esitanud taotluse karistuse täitmisele pööramiseks, kuigi
lg 4 näeb ette erinevaid võimalusi, sh katseaja pikendamist ja täiendavate kohustuste määramist, samuti võimaldab
lg 3 kergendada või tühistada süüdimõistetule käitumiskontrolli ajaks määratud kohustusi. 5.8 Kaitsja viitab määruskaebuses ka PS § 20 lg-le 1, mille kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. PS § 20 lg 3 sätestab, et kelletki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-1-2-2-11 märkinud, et PS § 20 lg-s 1 tagatud vabaduspõhiõiguse riive saab olla põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli põhiseadusega kooskõlas. Käesoleval juhul, on määrusega pööratud A.U-le mõistetud karistus – 1 aasta vangistust, täitmisele üksnes põhjusel, et isik ei ole suuteline talle kokkuleppega pandud kohustust täitma, milline tegevus on vastuolus PS § 20 lg-s 3 sätestatud keeluga, mistõttu tuleb määrus tühistada muuhulgas põhiseadusega vastuolu tõttu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks selles toodud motiividel puudub alus. 6.1
lg 4 sätestab, et kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt
lg-s 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. 7. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väiteid Harju Maakohtu 05.11.2010 otsuse ebaseaduslikkuse osas. 7.1 Harju Maakohtu 05.11.2010 otsusega tunnistati A.U kokkuleppemenetluses süüdi
g 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati
lg 1 alusel 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega.
lg 2 alusel määrati koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust ja
lg 1, 3 alusel jäeti ülejäänud osa mõistetud vangistusest, s.o 1 aasta vangistust A.U suhtes kohaldamata, kui ta ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle määratud kontrollnõudeid.
jooksul kannatanule tekitatud kahju, s.o 7.2 Kohtuistungi protokolli kohaselt osalesid Harju Maakohtu 05.11.2010 istungil prokurör, A.U ja tema kaitsja A. Kustov. Protokolli kohaselt selgitas kohus A.U-le tema õigusi ja kohustusi ning õigused olid A.U-le arusaadavad. Prokurör avaldas kokkuleppe. Kokkuleppe sisu oli A.U-le arusaadav ja ta nõustus sellega. Ka kaitsja jäi istungil kokkuleppe juurde. Seega oli nimetatud kokkuleppe sõlmimine A.U soov ja tegelik tahe. Kuna kokkuleppe sisu (sh kohustus hüvitada kannatanutele kahju) oli A.U-le arusaadav, nõustus tema (ja tema kaitsja) kokkuleppetingimustega teadlikult ning pidi juba siis arvestama tagajärgedega, mida toob kohtuotsusega määratud kohustuste rikkumine. 7.3 Kohtukolleegium sedastab, et Harju Maakohtu 05.11.2010 otsus on jõustunud. Seega on ebaõige kaitsja seisukoht, et Harju Maakohtu 05.11.2010 otsus tuleb tsiviilhagi rahuldamise osas jätta kohaldamata. Jõustunud otsus kuulub täitmisele ja õigusrahu hoidmise eesmärgil ei ole seda reeglina võimalik vaidlustada. Erandit sellest käsitleb KrMS
lg 4 annab kohtule kaalutlusruumi, võimaldades lisaks karistuse täitmisele pööramisele ka täiendavate kohustuste määramist ja katseaja pikendamist kuni ühe aasta võrra, peab kohus karistuse täitmisele pööramist motiveerima. Antud juhul nõustub ringkonnakohus maakohtu sellekohaste põhjendustega ja leiab, et määruskaebuses esile toodud asjaolud ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. 8.2 Kohtukolleegium ei nõustu määruskaebuses sedastatud väitega, et maakohus ei ole piisavalt motiveerinud A.U karistuse täitmisele pööramist. Maakohus on põhjendanud, milles seisneb A.U kohtuotsusega määratud kohustuste rikkumine ning miks ei pidanud maakohus otstarbekaks katseaja pikendamist. 8.3 A.U-le määrati 05.11.2010 kohtuotsusega kohustus hüvitada kannatanutele tekitatud kahju. A.U hüvitas 03.02.2011 kannatanutele kahju igaühele 4 eurot, kokku 16 eurot. Viru Maakohtu 11.04.2012 määrusega pikendati A.U katseaega 1 aasta võrra, et A.U oleks võimalus oma kohustused siiski täita. Süüdimõistetu hüvitas kahju kannatanutele edasiselt 07.01.2013, 05.02.2013, 04.03.2013 vastavalt igakordselt kokku 4 eurot ja 31.03.2013 6 eurot. Täiendavalt on tasutud kaks korda 10 eurot. Kokku on alates 2010. aasta detsembrist tasutud 77.28 eurot. 8.4 Käesolevas asjas pole vaidlust asjaolus, et A.U on rikkunud kohustust hüvitada kannatanutele tekitatud kahju. Hinnates
lg-s 4 sätestatud võimalust pikendada katseaega, tuleb arvestada asjaolu, et A.U suhtes on katseaega juba 11.04.2012 5 pikendatud, kuid see ei andnud märgatavaid tulemusi. Käesolevaks hetkeks hüvitatud kahju on jätkuvalt ebaproportsionaalselt väike osa võrreldes kogu A.U poolt kuriteoga tekitatud kahjuga. 8.5 Kohtukolleegium märgib, et kaitsja on määruskaebuses asjakohaselt sedastanud, et kohus võib jätta süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramata juhul, kui isik on rikkunud kohustusi mõjuval põhjusel. Samas soostub kohukolleegium maakohtuga, et vaatamata raskustele sissetuleku teenimisel, on A.U hüvitatud kahju summad kummastavalt väikesed ning kannatanute suhtes ebaõiglased. Näiteks jäi A.U 03.02.2011 ja 04.01.2013 makse vahele peaaegu 2-aastane periood. Samas nähtub kriminaalhooldaja erakorralisest ettekandest, et A.U töötas 01.11.2012 kuni 12.03.2013 OÜ-s T taksojuhina. Kuigi määruskaebuse kohaselt oli A.U töötasu väike ning eluasemekulud suured, nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et ka miinimumpalka arvestades on A.U poolt hüvitatud kahju suurus ebaproportsionaalselt väike. 8.6 Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna A.U ei ole täitnud talle kohtuotsusega määratud kohustust hüvitada kannatanutele kahju, tema poolt antud panus kahju hüvitamisse on ilmselgelt väike ning pole alust arvata, et katseaja pikendamine annaks paremaid tulemusi, on karistuse täitmisele pööramine põhjendatud. Kannatanutele kahju hüvitamine oli kokkuleppe ja kohtuotsuse oluline osa, kuna A.U kuriteod olid rahalise kasu saamise eesmärgil toime pandud omastamised ja kelmused. Seega on põhjustatud kahju heastamisel karistuse eesmärkide täitmisel oluline osa ning selle täitmata jätmisel ei saa lugeda kriminaalhoolduse eesmärke saavutatuks. 9. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja viide PS § 20 lg 3 rikkumisele ei ole käesoleval hetkel asjakohane. A.U suhtes täitmisele pööratud karistus on talle mõistetud kuriteo toimepanemise, mitte lepingulise kohustuse rikkumise eest. Käesoleval hetkel tingis karistuse täitmisele pööramist asjaolu, et A.U ei ole suutnud täita talle KrMS § 75 lg 2 p 1 alusel käitumiskontrolli ajaks määratud kohustust, mille puhul ei ole samuti tegemist lepingulise kohustusega. 10. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et A.U-le mõistetud karistus tuleb täitmisele pöörata, maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Maili Lokk 6 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.