KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-2392 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlu

§-st 390 jätta Tartu Maakohtu 13. mai 2013 määrus muutmata ning süüdimõistetu B.J kaitsja advokaat Valli Murde määruskaebus rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 86,40 eurot (sealhulgas käibemaks 14,40) advokaat Valli Murdele määruskaebemenetluses B.J-ile riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 alusel mõista B.J-ilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 86,40 eurot riigituludesse. B.J tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „B.J 1-11-2392 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord:

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud

1. Tartu Maakohtu 09.09.2011 otsusega mõisteti B.J süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ning teda karistati 4-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.08.2010 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ning B.J liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 10 kuud vangistust. B.J karistusaja algus on 09.09.2010 ja lõpp 09.07.
2. Tartu Vangla esitas 15.04.2013 Tartu Maakohtule B.J isikliku toimiku kinnipeetava suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Tartu Maakohtu 13.05.2013 määrusega kohaldati B.J suhtes pärast Tartu Maakohtu 09.09.0211 otsusega mõistetud karistuse ärakandmist karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud alates vanglast vabanemisest. Käitumiskontrolli ajal peab B.J järgima KarS § 75 lg- tes 1 ja 2 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Esimese astme kohtu määruse sisu
3. Kohus, osundades KarS § 871 lg-tes 1-3 sätestatule, kuulanud ära prokuröri, süüdimõistetu ja tema kaitsja ning tutvunud isiklikus toimikus olevate dokumentidega leidis, et süüdimõistetu B.J suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud pärast vanglast vabanemist ja kohaldada talle lisaks KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõuetele ka vangla ja kriminaalhooldusosakonna soovitatud lisakohustusi. Kohus põhistas oma otsustust järgmiselt. 2.1 B.J on Tartu Maakohtu 27.08.2010 otsusega karistatud KarS § 200 lg 1 järgi s.o röövimise toimepanemise eest, mille üks koosseisutunnus on vägivalla kasutamine. Seega on 1 B.J puhul täidetud KarS §-s 87 lg 2 sätestatud eeldus karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. 2.2 Isiklikus toimikus olevatest kohtulahenditest ja karistusregistri teatisest nähtub, et B.J on kriminaalkorras karistatud neljal korral alates
4. aastast peamiselt varavastaste kuritegude eest. Korduvalt on B.J-ile antud võimalus jätkata elu vabaduses, kuid ta pole seda suutnud, jätkates katseaegadel uute kuritegude toimepanemist. 2.3 B.J pole suutnud õiguskuulekalt käituda ka karistuse kandmise ajal, sest ta omab arvukaid distsiplinaarkaristusi. 2.4 Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üheks eesmärgiks on süüdimõistetu resotsialiseerumise tagamine tema käitumiskontrollile allutamise kaudu. B.J suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise poolt räägib asjaolu, et tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga. Korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku puhul esineb suur oht, et ta võib kuritegusid toime panna ka edaspidi. 2.5 Peale selle on süüdimõistetu alkoholi kuritarvitav isik, millele viitab korduv karistatus alkoholi tarvitamisega seonduvate süütegude eest. Alkoholi kuritarvitamine suurendab samuti oluliselt uue kuriteo toimepanemise riski. 2.6 B.J isikut arvestades vajab ta täiendavat juhendamist ja kontrolli resotsialiseerumisel ning järelevalvet edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks. Seda järelevalvet ei suuda kohtu arvates küllaldaselt tagada süüdimõistetu ise ega tema lähedased. Seega tuleb süüdimõistetu suhtes kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, allutades ta 2 kriminaalhooldaja järelevalvele, et minimiseerida tema vanglast vabanemisega kaasnevaid riske. 2.7 Kohus suhtus kriitiliselt B.J kohtuistungil avaldatud väitesse, et vabanemise korral on tal võimalik Eestist lahkuda ja tööle asuda Soome onu juurde, kuid karistusjärgne käitumiskontroll takistab seda. B.J enda kinnitusel ei ole onu näol tegemist isikuga, kellel oleks õigus teda tööle võtta, sest onu ise on töötaja, mitte tööandja. Seega on paljasõnaline B.J väide tööleasumise võimalusest Soome. Arvestades B.J alkoholilembust, mis on varem takistuseks saanud ka töötamisel, pole tema väide ka sisuliselt eriti veenev. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu
5. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu kaitsja, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta B.J suhtes karistusjärgne käitumiskontroll ja KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuded kohaldamata. Määruskaebuse põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Kaitsja nõustub kohtu järeldustega, et B.J on tõepoolest kriminaalkorras karistatud neljal korral ning käesolevalt kannab ta kolmandat vanglakaristust. Alates aastast 2008 on teda karistatud vangistusega peamiselt varavastaste kuritegude eest, 27.08.2010 karistati teda KarS § 200 lg 1 järgi. Samuti on teda vangistuses korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, tal on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on B.J üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 73% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 36%. 3.2 Kohus jättis aga tähelepanuta, et B.J näol on tegemist alkoholisõltlasega, kes vajaks spetsialistide abi, mida aga ei ole võimalik kriminaalhooldaja järelevalvega tagada. Kaitsjale teadaolevalt on Tartus võimalik alkoholisõltuvusest vabaneda vaid osaledes tugigrupis aadressil Peetri
6. Seega ei põhine kohtu järeldus, mille kohaselt saab kriminaalhooldaja järelevalve all minimeerida B.J vanglast vabanemisega seotud riske, tegelikel asjaoludel. 3.3 Käitumiskontrollile allutamine tagab B.J resotsialiseerumise juhul, kui kohtule oleks esitatud kasvõi minimaalse sisuga plaan kaitsealuse võimalikuks resotsialiseerumiseks. See omab erilist tähtsust sellepärast, et KarS § 3314 kohaselt saab karistusjärgse käitumiskontrolli kontrollnõuete ja kohustuste rikkumise korral isikut karistada kuni üheaastase vangistusega.
7. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 09.05.2013 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Prokurörile anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 16.05.
8. Seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et B.J suhtes on põhjendatud pärast Tartu Maakohtu 09.09.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmist karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 871 sätestatud asjaolusid. 5.1 Karistusjärgse käitumiskontrolli materiaalseks aluseks on prognoos, et süüdimõistetu vabaduses viibides paneb toime uusi raskeid kuritegusid. See prognoos tugineb süüdimõistetu isikule, tema varasemale elukäigule ja elamistingimustele, samuti toimepandud teo asjaoludele ja käitumisele vangistuse kandmise ajal. Karistusjärgse käitumiskontrolli puhul on tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille eesmärgiks on teha tööd isikuga tema 3 kriminogeense käitumise muutmiseks ning seeläbi ennetada tema poolt võimalike uute kuritegude toimepanemist (Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse 382 SE III seletuskiri). Kaitsja on maakohtuga nõustunud, et süüdimõistetu isik, tema varasem elukäik, samuti tema poolt toime pandud kuriteod ja käitumine vangistuses, on maakohtu määruses õigesti käsitlemist leidnud – seega on eeldused karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks olemas ning selleks, et minimeerida B.J vanglast vabanemisega kaasnevaid riske, on põhjendatud tema allutamine kriminaalhooldaja järelevalvele. Ka ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendatud seisukohtadega ega pea vajalikuks täiendavalt midagi lisada. 5.2 Samas leiab kaitsja, et kohus jättis tähelepanuta, et B.J näol on tegemist alkoholisõltlasega, kes vajaks spetsialistide abi, mitte aga käitumiskontrollile allutamist. Tartus on võimalik alkoholisõltuvusest vabaneda vaid osaledes tugigrupis aadressil Peetri 26, mistõttu ei põhine kohtu järeldused B.J vanglast vabanemisega seotud riskide minimeerimisest kriminaalhooldaja järelevalve all tegelikel asjaoludel. Samuti heidab kaitsja ette, et B.J riskide maandamiseks ei ole esitatud isegi minimaalse sisuga plaani tema võimalikuks resotsialiseerumiseks. 5.2.1 Ringkonnakohus märgib, et vastavalt kriminaalhooldusseadusele toimub katseaja tegevuste kavandamine toetudes riskihindamise tulemustele ning koostööle kriminaalhooldusalusega, arvestades seejuures kriminaalhooldusaluse olukorda. Katseajaks püstitatud eesmärgid peavad olema seotud kohtuotsusega pandud kohustuste ja kontrollnõuete täitmisega ning suunatud uue kuriteo riskide ja ohtlikkuse maandamisele. Seega ei esitata kohtule plaani isiku resotsialiseerimiseks enne tema kriminaalhooldusele suunamist, vaid see koostatakse kooskõlas kohtumäärusega, arvestades nii kriminaalhooldusalusega kui ka tema riskidega. 5.2.2 Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu ka kaitsja kartus, et B.J jääb ilma talle vajalikust abist sõltuvusprobleemiga seoses. Nimelt viiakse sotsiaalprogramme läbi ka kriminaalhooldusalustele sõltuvalt nende vajadustest- ja riskidest. Kriminaalhoolduse sisuks on m.h isikule info andmine ja tema suunamine teenusepakkujate juurde, nõustamine ja programmide läbiviimine. 5.3 Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

§ 187

lg 2 kohaselt jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 4 Mati Kartau