4-16-90 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-90 (2302,15,017939) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: R.K, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta R.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.12.2015 otsusele nr 2302,15,017939 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.12.2015 otsus nr 2302,15,017939 R.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 28.01.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 05.02.2016. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 29.02.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 01.03.2016. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 15.12.2015 otsusega nr 2302,15,017939 karistati R.K LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et R.K 20.11.2015 kell 11.10 Punane 74 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit BMW 525D registreerimismärgiga XXX kiirusega 75 km/h +/- 3 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei ole nõus selle otsusega väärteoasjas nr 2302,15,017939. Tema ofitsaalne töö on seotud juhilubadega ja saab materiaalsed tulud. Veel on tal 8 kuune laps keda viib vahepeal haiglasse Maardust Tallinnasse. On sõitnud haiglasse laste järgi, väga kiirustas, sest laps nuttis. Väga kahtleb, et ületas kiirust. Palub anda talle rahakaristus või vähendada karistust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et autos last ei olnud, laps oli haiglas. Rääkis elukaaslasega ja laps oli vaja haiglast Maardusse viia. Lapse ema käis nii intensiivselt peale, tuli kiiresti sõita. Saab aru, et ega ema või laps ole süüdi, vaid ise. Lapse emaga on suhted muutunud keeruliseks. Varasematest karistustest on teinud järelduse, et rikkuda ei tohi. Kui helistatakse, et ruumid on üle ujutatud, siis tahab võimalikult kiiresti kohale jõuda, et näha, mis toimub. Endine elukaaslane räägib, et tule kiiresti kohale. Kui keegi ei tülita, sõidab hommikul rahulikult tööle, aga vahepeal ei suuda ennast vaos hoida. Ei ole selline rikkuja, kes hommikust õhtuni kihutab, vahel lihtsalt tekivad sellised situatsioonid, aga see on puhtalt tema enda süü. Oleks vaja lihtsalt rahulikult sõita, jõuda kohale 10 minutit hiljem. Sama, mis eelmine kord, sõidab, aga teised ei lase vahele. Sõitis lapse järele, tahtis kiiremini kohale jõuda. Vajab juhtimisõigust, ilma selleta muutub elu keeruliseks. Palub määrata miinimumtrahv, mille saab ära tasuda. Suuremat trahvi on raskem maksta, lapsele on vaja elatist maksta. Kui ei ole võimalik trahvi määrata, siis vähendada juhtimisõiguse äravõtmist miinimumini. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tehtud on täiesti õige otsus ja määratud õige karistus. Tuleb arvestada, et trahv ei mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Õigesti on juhtimisõigus ära võetud. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. 2 V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi kasutamise salvestuse väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja R.K juhitud sõiduki BMW 525D registreerimismärgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 20.11.2015 kell 11.10 kiirusmõõturit LaserCam 4 nr LE0046, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00134). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 75 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 72 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 22 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 22 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes ning kuna tegemist on politseiametnikuga, on ta pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 5 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma, määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata ning isik jätkab üha uute rikkumiste toimepanemist. Seetõttu ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine 3 menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õigeid ja ohutuid liiklusvõtteid, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Seega puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 22 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas sõidukiirust jõudmaks kiiremini haiglasse, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 22 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud suhteliselt alammäära lähedases määras, s.o 22 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem suurimat lubatud sõidukiirust ületatakse, seda suurem on süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 2 piirmäärasid, milleks on 21-40 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 22 km/h ehk sätestatud piirmäära alammäära lähedane, seega on ka isiku süü alla keskmise ja karistus peaks vastama vastava karistuse määra keskmise määra lähedasele määrale. Karistuseks on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, mis on alla keskmise ja asjaolu, et menetlusalust isikut on 2015 aasta jooksul korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kuid need karistused ei ole soovitud mõju avaldanud, siis leiab kohus, et antud juhul ei ole otstarbekas mõista rahalist karistust, kuna selline karistusliik ei ole oodatud eesmärki saavutanud, määratud trahvid on ettenähtud tähtaja jooksul jäetud maksmata ja kaebuse esitaja jätkab õigusvastast käitumist. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kohus. Kohtuistungil kaebuse 4 esitaja küll kahetses, kuid selgitustest nähtuvalt oli see kahetsusavaldus suunatud eesmärgile saavutada karistusliigi muutmine ning arvestades kaebuse esitaja käitumist liikluses ei saa kohus seda kahetsust siirana võtta. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt helistas talle endine elukaaslane ja käis peale, et ta tuleks haiglasse lapse järele, mistõttu ta ületas kiirust. Seega on kaebuse esitaja selgituste kohaselt mõjutanud teda süütegu toime panema kõrvaline isik. Taolise selgituse pinnalt saab järeldada, et kaebuse esitaja püüab oma süüd vähendada ja põhjendada süüteo toimepanemist kolmanda isiku mõjutusega. Ometigi oli juhiks ja juhi kohustusi täitma pidanud isikuks kaebuse esitaja, mitte temale helistaja. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse karistuse määramisel/mõistmisel ka isiku käitumisega enne ja pärast süüteo toimepanemist ning need andmed iseloomustavad isiku käitumisharjumusi ning hinnata uue samalaadse süüteo toimepanemise tõenäosust. Kohtu menetluses on käesoleval ajal kaks kaebuse esitaja kaebust kohtuvälise menetleja otsustele ning kaebuse esitajat on karistatud viie kuulise vahega toime pandud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Seega menetlusesemeks olevale väärteole eelnevalt peeti kaebuse esitaja viis kuud varem kinni samalaadse väärteo toimepanemiselt ning see asjaolu ei sundinud kaebuse esitajat õiguskuulekusele. Lisaks sellele on kaebuse esitajat ainuüksi 2015 aasta jooksul korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis viitab sellele, et korduvad kinnipidamised ja karistamised kaebuse esitajat ei mõjuta. Selline süsteemne õigusvastane käitumine viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata/mõista süüdlasele karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul on sellise põhimõtte kohaldamine kaebuse esitaja suhtes kohane ja seda on kohtuväline menetleja ka teinud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate väärteokaristuste olemasolu, mis on määratud ainuüksi 2015 aasta jooksul, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda, so saavutada karistusliigi muutmine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Selline seisukoht ilmneb ka kohtuistungil kaebuse esitaja antud selgitustest. Seejuures taotletakse kaebuses karistuse asendamist kergema liigilise karistuse, so rahatrahviga ja seda miinimummääras. Kui seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine, siis kohus juhib 5 tähelepanu ka LS § 227 lg 5 p 1, mille kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega võinuks rahatrahviga kaasneda ka lisakaristus. Antud juhul on rahatrahvi kui tulemusteta jäänud karistusliigi kohaldamisest loobutud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat juba korduvalt rahatrahvidega karistatud, kuid oodatud mõju see karistusliik avaldanud ei ole, kuivõrd rahaliste vahendite puudumisel on määratud trahvid seaduses ettenähtud tähtaja jooksul jäetud tasumata. Seega ei saa sellist mõju avaldada ka järgmine rahatrahv või järgmised rahatrahvid ja rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud, mistõttu on juhtimisõiguse äravõtmine karistusliigina põhjendatud. Kaebuse esitaja on põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust seoses tööga. Seejuures eelmise väärteomenetluse menetlusesemeks olnud väärteo toimepanemisel kiirustaski kaebuse esitaja tööobjektile. Seega oli menetlusalune isik ka käesolevas väärteomenetluses menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töötamiseks vajalik. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu kohta märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Kaebuse esitanud isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse ja ebamugavuse edasisel töötamisel ning elu korraldamisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töötamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning menetlusaluse isiku objektiivne käitumine liikluses viitab üheselt sellele, et ka võimalik ebamugavus edasisel töö tegemisel ei sunni kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6