4-15-6711/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi Vaidlustatud lahend Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Harju Maakohus 18.novembril 2015.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) 4-15-6711 Kohtunik Margot Mikler Moonika Rubizova V.U (isikukood XXX, elukoht: XXX, EV kodanik, töötab, XXX) väärteoasi Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 järgi PPA Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.07.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,15,010453 15.09.2015.a., 08.10.2015.a. ja 11.11.2015.a. ja kaebuse esitaja V.U kaebuse esitaja kaitsja Lea Kurbel - Kalamees kohtuvälise menetleja, PPA korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlusteenistuse esindaja Triinu Riigor ja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 134-135, § 155-156 kohus otsustas: V.U kaebus jätta rahuldamata ja PPA PP korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.07.2015.a. otsus väärteoasjas nr 2302,15,010453 jätta muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis 10.detsembril 2015.a. Asjaolud, menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Riina Veesalu koostas 01.07.2015.a. väärteoprotokolli nr 20150701376401 V.U kohta, kes 01.07.2015.a. kell 10:37 Harju maakonnas Tallinna linnas J.Kunderi / C.R Jakobsoni tänaval ristmikul suunaga F.Kuhlbarsi tänava suunas juhtis 1 mootorsõidukit Peugeot Boxer reg.nr XXXning juhil ei olnud sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Kirjeldatud tegevusega rikkus V.U liiklusseaduse LS § 33 lg 3 nõudeid, mis on kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 1 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova karistas V.U 21.07.2015.a. väärteoasjas nr 2302,15,010453 tehtud üldmenetluse otsusega väärteo toimepanemise eest LS § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o. 100 eurot. V.U esitas kohtule kaebuse, milles palub eelpool nimetatud otsus tühistada ning lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd ta ei ole väärtegu toime pannud. Kaebuse esitaja selgitas, et ta töötab AS Eesti Post´is autojuht – kullerina ning lähtuvalt töölepingust on tema tööülesandeks vastavalt tellimustele saadetise kohale toimetamine. Oma tööülesannetest lähtuvalt on peatuskohtade vahed väga lühikesed. Umbes nelja tunni jooksul tuleb teha u 60 – 70 peatust ning selle aja jooksul läbib vaid paarkümmend kilomeetrit. Enamus peatuste vahemaad on tunduvalt väiksemad, kui 100 m. Vastavalt LS § 33 lg 6 p 2 kohaselt ei pea juhil olema kinnitatud turvavöö kui tema tööülesande täitmine on seotud peatustega, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit. Kaebaja leiab, et vastavalt eeltoodule ei pidanud temal turvavöö olema kinnitatud, kuna tema tööülesannete täitmine on seotud peatustega, mille vahemaad ei ületa 100m ning see on tõendatud tema töölepinguga ja tööjuhendiga. Seega ei ole tema rikkunud LS § 33 lg 3 sätestatud kohustust rikkunud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi kaebaja V.U kaebuse juurde. Kaebaja andis ütlusi, et 01.07.2015.a. sõitis ta lahtise turvavööga. Ta töötab kullerina, tema tööülesandeks on postisaadetiste toimetamine klientidele. Ta töötab Kadrioru piirkonnas. Tal on tööauto, mis on märgistatud. 01.07.2015.a. pidi ta toimetama paki kliendile aadressil Kunderi 14, ta peatas sõiduki Kunderi 14 maja ees, paki andis ta kliendile autost väljumata kõrvalistuja ukse kaudu, järgmine aadress, kuhu ta oleks pidanud paki toimetama oli Jakobsoni 17. Politsei seisis Jakobsoni ja Kunderi nurga peal, teda peeti kinni. Ta ei oleks keeranud vasakule Jakobsoni tänavale, vaid oleks auto jätnud auto seisma Kunderi tänaval, kuivõrd järgmine aadress oleks olnud Kunderi 17, leiab, et vahemaa mis ta läbis ei olnud rohkem kui 100 meetrit Kaebuse esitaja kaitsja leiab, et kaebaja ei ole väärtegu toimepannud, et kaebaja ei tunnista inkrimineeritud rikkumist. Kaebaja töötab kullerina. Kaebaja on andnud ütlusi selle rikkumise kohta, et alustas liikumist Kunderi 14 eest, kus ta tegi peatuse autost väljumata kauba maha laadimiseks. Kaupa võib laadida ka teine isik, näiteks kauba saaja. Igal juhul tuleb seda nimetada peatumiseks. Vene Gümnaasiumi juures oli peatus Jakobsoni 17 ning järgmine oli juba jällegi Kunderi tänaval. Kaebaja ei soovinud sõita Jakobsoni 17 ette, vaid soovis parkida paremal pool tee äärde, kuna vasakul pool ei saa parkida, mida kinnitavad foto ja kaebaja ütlused. Kaebaja liikus parempoolses sõidureas ja sisse oli lülitatud parempoolne suunatuli. Sündmuskohal sai mõõdetud, et Kunderi 14 eest kuni Vene Gümnaasiumi ette on 100 meetrit, mis mahub seaduses sätestatud raamidesse. Seega kaitsja leiab, et rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja palub menetluse lõpetada või alternatiivselt lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel. Tunnistaja Raimo Esop andis kohtuistungil ütlusi, et ta osales reidil Kunderi tänaval, kus kontrolliti turvavarustuse kasutamist. Tema oli Kunderi tn ja Jakobsoni tänava ristmiku ääres. 2 Tema seisis konkreetselt auto peatamise juures, et selgitada kas turvavöö on peal või mitte. Eespool oli politseiametnik, kes teavitas teda või fotograafi turvavööta juhist. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata ning jätta politsei otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja tema esindaja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ning käinud sündmuskohal ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et V.U ei tunnista antud väärteo toimepanemist. Kaebaja leiab, et temal ei pidanud turvavöö olema kinnitatud, kuna tema tööülesannete täitmine oli seotud peatustega, mille vahemaad ei ületa 100 m. Kohus antud kaebaja väitega ei nõustu, seda järgnevatel põhjustel. V.U-le inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise ja selle käigus avastatud õigusrikkumiste fikseerimise protokolliga, millest nähtub, et järelvalvet teostati 01.07.2015.a. Kunderi tänava ja Jakobsoni ristmikul. Rikkumise tuvastamiseks kasutati foto- ja videotehnikat ning Peugeot Boxer reg.nr XXXjuht oli turvavööta, samuti fotodega, millest nähtub väärteo toimepanemine V.U poolt. Seega V.U poolt mootorsõiduki Peugeot Boxer reg.nr XXX juhtimine, olles nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitamata on tõendmaist leidnud. Samas peab kohus vajalikuks selgitada kaebuses ja kohtuistungil esitatud väidet. Kaebaja väitis, et tema töötab AS Eesti Postis kullerina ning sellest tulenevalt tema tööülesannete täitmine on seotud peatustega, mille vahemaad ei ületa 100 meetrit. Kaebaja selgitas sündmuskohal, et ta alustas oma sõitu Kunderi 14 eest ning sõidukist ta ei väljunud ja andis paki üle kõrvalistuja sõiduki kaudu ning Jakobsoni 17 oleks olnud järgmine peatus. Kohus antud juhul nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kaebaja peatuste vahemaa oli ikkagi üle 100 meetri, mida osapooled ka tuvastasid sündmuskohal ning said mõõtetulemuseks 159 meetrit. Kohus viitab ka antud juhul Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-58-09 p 5 ja 6, mille kohaselt ei pea turvavöö olema kinnitatud juhil või sõitjal, kelle tööülesande täitmine on seotud peatustega, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit. Kõnealune säte seab kinnitamata turvavööga sõitmise 3 lubatavuse sõltuvusse vaid sellest, kas tööülesandeid täites on vaja teha peatusi, mille vahemaa ei ületa 100 meetrit. Peatumise all tuleb mõista sõiduki ettekavatsetud seisma jätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks, kusjuures peatumiseks LE mõttes ei loeta seismajäämist koos liiklusvooluga või reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel. Riigikohus eeltulenevast on jõudnud seisukohale, et turvavöö kinnitamata jätmist saab LE § 69 lg-le 3 tuginevalt õigustada vaid sõidukijuht, kes just nimelt tööülesannete tõttu on sunnitud vältimatult auto peatama vähem kui iga 100 meetri järel ja autost väljuma. LE § 69 lg 3 ei ole kohaldatav siis, kui puudub tööülesannetest tingitud autost väljumise ja seega ka LE mõttes auto peatamise vältimatu vajadus. Kaebaja andis ütlusi, et Kunderi 14 ta ei väljunud sõidukist, siis seega antud juhul kaebaja oleks pidanud turvavöö kinnitatud olema. Kohus on seisukohal, et V.U poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 239 lg 1 p 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut/. Kohus leiab, et V.U pani väärteo toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas asudes juhtima mootorsõidukit ning jättis turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata. Kohus on seisukohal, et turvavöö kinnitamata jätmine on alati tahtlik tegu. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et kuna igal aastal hukkub Eestis mitukümmend inimest, kes ei kasutanud nõuetekohaselt turvavarustust või kasutasid seda valesti, on turvavarustuse kasutamine võetud riigi poolt range tähelepanu alla ja rikkumiste korral on tegemist rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Turvavööta kinnitamata isiku viibimine sõidukis suurendab liiklusõnnetuse korral inimvigastuste raskusastet, sest kokkupõrke korral ei suuda kinnitamata isik kontrollida oma liikumist ning võib vigastada teisi sõidukis viibivaid inimesi. Ka väikesel kiirusel on kokkupõrkel inimesele mõjuvad jõud piisavalt suured, et vastu esiklaasi paiskudes tõsiseid vigastusi kaasa tuua. LS § 239 lg 1 p 1 alusel võidakse isikut karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. V.U karistati rahatrahviga 100 eurot, s.o. 25 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestatakse karistuse määramisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 16.02.2015.a. kohtuotsuses nr 3-1-1-63-14 märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutustest tulenevalt. Käesoleval juhul on sanktsiooni keskmine määr 25 trahviühikut, arvestades, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid 4 ei ole tuvastatud, on kohus seisukohal, et määratud karistus vastab isikliku süü suurusele ning on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga ja Riigikohtu seisukohaga. Kohus on seisukohal, et V.U-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õigusrikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. /allkirjastatud digitaalset/ Margot Mikler Kohtunik 5