4-16-8530/10

Väärteoasi nr.4-16-8530 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 13.12.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Ines Üprus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 25.10.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,16,010149 Kaebuse esitanud isik Ali Chergizov (A.J), isikukood: XXX , elukoht XXXX kaebuse esitaja: Ali Chergizov, kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Liisa Miil Istungil osalenud isikud LÕPPOSA Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2315,16,010149 muutmata ning Ali Chergizovi kaebus rahuldamata. Täpsustada kohtuvälise menetleja otsust tasumata jäänud rahatrahvi summa osas, et KarS § 66 lg 2 alusel kuulub rahatrahvi ülejäänud osa summas 500 eurot tasumisele ositi 10 kuu jooksul võrdsetes osades 50 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 05.01.2017.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, summas 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis Ali Chergizov mootorsõidukit 05.10.2016 kell 22.31 Raadiku tn 3 juures juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg. Oma tegevusega rikkus Ali Chergizov LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse lisakaristuse pikkuse vähendamist 3 kuuni. Kaebaja ei vaidlusta väärteo toimepanemist ja sellele antud kvalifikatsiooni ning avaldab kahetsust seoses toimepanduga. Kaebaja märkis kaebuses, et ta on töötu, mistõttu määratud rahatrahvi summa on talle üle jõu käiv. Kohtuistungil korrigeeris Ali Chergizov oma kaebust ja taotles üksnes lisakaristuse pikkuse vähendamist. Järgmise aasta veebruaris pakutakse talle võimalust vedada kaupu veoaotuga, selleks on vaja juhtimisõigust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2315,16,010149 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kontrolliti 05.10.2016 kell 22.31 indikaatorvahendiga Alcovisor nr 10200358 (kalibreeritud kuni 27.03.2017) alkoholijoovet ning tuvastati Ali Chergizovil alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,628 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt, kasutades tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARBK-0032 (taatlustunnistus nr TTRC-16-00072) tuvastati Ali Chergizovil alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,68 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05, seega lõplik lugem oli 0,63 mg/l. Samast protokollist nähtub, et joovet kontrolliti kahel korral ning mõlemal korral oli alkomeetri lugem 0,68 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt nõustus A. Chergizov alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, vereproovi andmist ei nõudnud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kuivõrd väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, et A. Chergizovil väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,63 mg/l, on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine. KarS § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et Ali Chergizovi tegu oli tahtlik. Isikul on kohustus enne mootorsõiduki juhtima asumist kontrollida oma tervislikku seisundit. Kaebuse esitaja kohtuistungil antud ütluste kohaselt tarvitas ta alkoholi seltskonnas ning jõudis ära juua 200-300 g viina, kui ühel seltskonnas viibijal hakkas paha ning teda oli vaja koju viia, seetõttu asus A. Chergizov seejärel autot juhtima. Arvestades alkoholisisaldust A. Chergizovi poolt väljahingatavas õhus (tegemist on LS § 224 teise lõikega, st nimetatud paragrahvi järgi raskema rikkumisega) ning asjaolu, et ta asus mootorsõidukit juhtima peale alkoholi tarvitamist, pidi ta KarS § 16 lg 3 mõttes teadma, et ta on juhile keelatud seisundis. Seega ta on väärteo toime pannud tahtlikult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3 KARISTUS Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Ali Chergizovi väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,63 mg/l. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, on alust järeldada, et A. Chergizovi süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmisest raskem, kuivõrd temal tuvastatud joove ei mahu mitte sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piiridesse, millise teo eest oli seadusandja ette näinud kergema karistuse, vaid ületab LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku keskmist määra. Süü suurust iseloomustab kohtu hinnangul ka asjaolu, et kaebaja poolt keelatud seisundis sõidukis oli ka kaassõitja, mistõttu seadis A. Chergizov ohtu mitte üksnes enda, vaid ka teise inimese elu ja tervise. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristus, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, vastab isiku süü suurusele, seega on menetlusaluse isiku süüga proportsionaalne, arvestab eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium samas lahendis, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et Ali Chergizovi puhul on oht, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, üsna suur. 4 Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Ali Chergizovit varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud kahel korral ning karistused ei ole kustunud. Temale varasemalt määratud rahatrahvid on tänase päeva seisuga täies ulatuses tasumata. See annab aluse väita, et A. Chergizov ei ole teinud varasematest karistustest vajalikke järeldusi ja jätkab liiklusseaduse normide rikkumist. Uute väärtegude toimepanemise ohu olemasolu on tuletatav ka käesolevas väärteoasjas tuvastatud isiku käitumisest liikluses – olles just lõpetanud kange alkoholi tarvitamise ja olles teadlik, et ta viibib juhile keelatud seisundis, otsustas A. Chergizov ometi sõidukit juhtima asuda, näidates sellega enda allumatust kehtestatud korrale. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi, kaebuses toodud väited seoses tulevase töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamist. Isiku plaanid veoki juhiks hakata on paljasõnalised ning tõendamata, kuid pärast karistuse täitmist pole isikul keelatud oma plaane ellu viia. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Kuna mootorsõiduki juht on läbinud koolituse, on ta teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest, mistõttu on tal võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega võivad kaasneda ning kohusetundliku käitumisega on tal võimalik tagajärgedest hoiduda. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. A. Chergizovi puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates lisakaristuse, on põhjendatult arvestanud, et tegemist on massiliselt toimepandava enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on lisakaristuse kohaldamine õigustatud, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventsiooni põhimõtetest. Puutuvalt Ali Chergizovi suhtes kohaldatud lisakaristuse pikkust, leiab kohus, et võttes arvesse isiku süü suurust ning eelpool märgitud väärteo toimepanemise asjaolusid, on lisakaristuse määramine sanktsiooni keskmises määras põhjendatud ja proportsionaalne tema süü astmega. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. KarS § 66 lg 2 näeb ette võimaluse määrata mõjuvatel põhjustel rahatrahvi tasumise ositi. Kohus leiab, et A. Chergizovi poolt välja toodud põhjust saab mõjuvaks lugeda, kuivõrd tal ei ole hetkel kindlat töökohta ega sissetulekut ning rahatrahvi korraga tasumine summas 900 eurot võib tal käia üle jõu. Isik on kaebuse arutamise hetkeks rahatrahvi summast tasunud 400 eurot, mistõttu määrab kohus rahatrahvi tasumise ülejäänud summas 500 eurot osade kaupa 10 kuu jooksul 50 eurot igakuiselt. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, (allkirjastatud digitaalselt) Julia Vernikova Kohtunik