Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.01.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 16,012396. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: H.J-i kaebus rahuldada osaliselt . PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 04.01.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 16,012396 tühistada ning teha uus otsus. Mõista H.J süüdi
900 eurot (üheksasada eurot) s.o. jätta põhikaristus muutmata. Määratud rahatrahv 900 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10(kümne) kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele vähemalt 90 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahan1 dusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220175001649.
lg.3 p.1 järgi määratud lisakaristuse tähtaega muuta ning võtta H.J-ilt mootorsõiduki juhtimise õigus 3(kolmeks) kuuks. LS § 127 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisest 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutada Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 17.12.2016.a. koostas Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ patrulltalituse välijuht Alar Lohu väärteoprotokolli selle kohta, et H.J juhtis 17.12.2016.a. kell 11.36 ajal mootorsõidukit Volkswagen Golf registreerimismärgiga XXXX Harju maakonnas Tallinnas Männiku tee 104 juures, liikudes Saku suunas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.01.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 16, 012396 määrati H.J-ile
900 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Ta tunnistab süüd ja kahetseb, selgitab, et tarvitas alkoholi- veini eelmisel õhtul ja
s on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste ja selles hukkunud ning vigastada saanute arvu seostatakse suuresti just keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisega. Menetlusaluse isik on toime pannud teo, mida kogu ühiskond rangelt taunib. Kohtuotsuse põhjendused. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 3 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et H.J-i kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
lg.3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 kuni 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et H.J juhtis 17.12.2016.a. kell 11.36 ajal mootorsõidukit Volkswagen Golf registreerimismärgiga XXXX Harju maakonnas Tallinnas Männiku tee 104 juures, liikudes Saku suunas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg/l. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.01.2017.a.. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 16,012396 määrati H.J-ile
900 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Kaebaja poolt
lg.3 rikkumine, s.t juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tõendamist leidnud alljärgnevate tõenditega : H.J oli tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,68 +- 0,05 mg/l lõplik tulemus 0,63 mg/l; tunnistaja Esko Vaatmanni ülekuulamise protokollist nähtuvalt, oli Männiku tee 104 Tallinnas politseireid „Kõik puhuvad“ ning peatati VW Golf, registreerimisnumber XXXX, mille juhiks ostus H.J ik. XXX. Kontrolliti juhi joovet ning isikul oli ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg. Juht kõrvaldati 17.12.2016.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega juhtimiselt. Menetlusalune isik kohapeal ütlusi andes tunnistas, et jõi eelmisel õhtul 1 liitri veini, arvas, et on hommikul juba kaine. Käesoleval juhul võib lubatud alkoholi piirmäära ületamise määra arvestades öelda, et LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära (0,25 mg/1) ületamise osas on kaebaja süü suur. Kohus peab oluliseks rõhutada, et lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest kuni 0,24 mg/1 LS § 224 lg 1 mõttes võib karistusena määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Seega on kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus üle LS § 224 lg 1 ülemmäära. Taolise väärteo puhul, mil piirmäärade ületamised on vastavalt toime pandud rikkumise raskusele jagatud seadusandja poolt kvalifitseerimisel erinevateks lõigeteks tuleks alammääraks võtta madalama lõike ülemmäär e. LS § 224 lg 2 ette nähtud väärteo puhul on alammääraks LS § 224 lg 1 ülemmäär. Kuivõrd menetlusalusel isikul tuvastati väljahingatavas õhus selline alkoholi kogus, milline on praktiliselt ülemmäära lähedane , seega LS § 224 lg 2 mõttes vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusel isikul üks kehtiv väärteokaristus, millest saab järeldada, et isiku käitumine on olnud seni enamuses seaduskuulekas, kuid sellest hoolimata ei näinud ta takistust istuda autorooli seisundis, mil alkoholi piirmäär ületas lubatut pea 7 korda, see näitab menetlusaluse isiku äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Sellest tulenevalt oli kohtuväline menetleja karistamisotsust tehes seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine 6 kuuks on käesoleval juhul põhjendatud. 4 Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Ohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohus nõustub nende kohtuvälise menetleja seisukohtadega ning esitatud tõendite pinnalt on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle
lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg.2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. H.J-i väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,63 mg/l. H.J-i süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü LS § 224 lg 2 mõttes keskmisest suurem, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse kõrgeima määrale küllaltki lähedale . Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et H.J-i karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 225 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus on proportsionaalne tema süü suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam 5 samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb H.J-i puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisaks põhikaristusele ka lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise, raskendavad asjaolud puuduvad . Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust saab lugeda karistust kergendavaks asjaoluks ning sellest tulenevalt on võimalik H.J-i lisakaristust kergendada . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on isikul 1 kehtiv karistus LS § 227 lg.1 järgi kvalifitseeritud väärteo eest ning teda on karistatud rahatrahviga 52 eurot, mis on tasutud. Kohtuväline menetleja on mõistnud H.J-ile põhikaristuse sätestatud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemana , lisakaristuse samuti keskmisest määrast kõrgemana(juhtimisõiguse äravõtmine 6-ks kuuks). Kohtule esitatud kaebuses on H.J märkinud, et vajab juhtimisõigust, kuna oma perekondlike- ja töökohustuste täitmiseks on hädavajalik autoga liikumine, juhtimisõiguse äravõtmisel pannakse ta väga raskesse olukorda. Käesoleval juhul võib § 224 lg.2 järgi kvalifitseeritud õiguserikkumise (alkoholi piirmäära ületamine 0,63 mg/l) määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest nagu nähtub kaebusest, oli ta tarbinud alkoholi, juues eelmisel õhtul 1 liitri veini , kuid asus ikkagi autot juhtima. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik
nõuetest ja
s sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest sanktsioonina lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-12213, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime 6 pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et H.J-i senine seaduskuulekas käitumine liikluses v.a. üks erand näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Eelnevast tulenevalt saab menetlusaluse isiku H.J-ile mõistetud lisakaristuse tähtaega lühendada kergendades lisakaristust ja anda menetlusalusele isikule võimalus põhikaristusena rahatrahvi tasuda osade kaupa 10 kuu jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 225 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristuse kohaldamine nii pika tähtajaga oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 7 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.