4-16-6166/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. novembril 2016 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-16-6166 (2440,16,004749) Kohtunik Kohtuistungi sekretär, tõlk Inna Kirsipuu Merike Erisalu, Riina Palmi Väärteoasi kaebemenetluses F.V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 26.07.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2440,16,004749, millega F.V tunnistati süüdi LS § 227 lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 160 eurot. Menetlusalune isik F.V, isikukood xxx, xxx Ida prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Mxxx Kxxx Kaitsja Vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kohtuväline menetleja RESOLUTSIOON Juhindudes V™S 132 p 1, § 133-135, kohus OTSUSTAS: Jätta F.V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 26.07.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2440,16,004749 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv 160 (ükssada kuuskümmend) eurot tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank pangas, EE403300333416110002 Danske pangas või EE701700017001577198 №rdea pangas, kohustuslik viitenumber
2. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõppos a kuulutamisest ehk hiljemalt 22.11.2016 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 07.12.2016 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30 -päevase tähtaja möödumisel (ehk 07.01.2017) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Patrullpolitseinik Rxxx Txx koostas 05.07.2016 väärteoprotokolli F.V suhtes selle fakti kohta, et xxxx kl xxx juhtis F.V mootorsõidukit asulasisesel teel sõidukiirusega 54 km/h, suurim lubatud kiirus oli 30 km/h, seega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 21 km/t. Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõuet, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Isiku tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel, kiiruse ületamine vahemikus 21-40 km/h. ( tlk 15 ) Vanemväärteomenetleja M. Kaev tegi 26.07.2016 antud väärteoasjas otsuse, millega tunnistas F.V süüdi LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja määras karistusena rahatrahv 40 trahviühikut summas 160 eurot. ( tlk 26 ) F.V kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev esitas 19.08.2016 Viru Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. KAEBUSE SISU Kaitsja leidis, et kiiruse mõõtmine ei ole usaldusväärne, mõõtmine oli toime pandud mõõteprotseduuri rikkumisega. Sellest lähtudes ei ole kiirusmõõturi kasutamise protokoll rikkumise usaldusväärseks tõendiks. Nimelt, 16.06.2011 VV määruse nr 78 Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele § 8 p 3 kohaselt ei ole lubatud mõõta tugeva vihma korral. Sõidukiiruse mõõtmise ajal sajas tugevat vihma, seega ei tohiks mõõtmisi teha. Samuti osutas kaitsja asjaolule, et mõõtmisel ei olnud kasutatud salvestamist. Täiendavalt märkis kaitsja, et kiiruse ületamist ei ole võimalik tõendada tunnistajate ütlustega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja jäi otsuse juurde ka kohtuvaidlustes, selgitades, et kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et mõõtmist takistavaid asjaolusid ei esinenud, seega kiirusmõõturi kasutamise protokoll on usaldusväärne tõend. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli sisu on kontrollitud politseinikest tunnistajate ütlustega. Kaitsja leidis, et leidis kinnitust fakt, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei ole usaldusväärne. Nimelt, meteotõendist nähtub, et Jõhvis oli mõõtmise ajal vihma, kiirusmõõturi kasutamise protokollis on märgitud, et vihma ei olnud. Tunnistajad väidavad, et mõõtmise ajal vihma ei olnud. Seega protokoll ja tunnistaja ütlused on vastuolus meteotõendiga. Sel juhul ei saa kiirusmõõturi kasutamise protokolli usaldusväärseks pidada. 2 KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kõigepealt kohus määratleb, milliste asjaolude puhul puudub antud väärteos vaidlust. Kaitsja ja menetlusalune isik ei vaidle, et menetlusalune isik sõitis autoga väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Ei ole vaidlust ka osas, et väärteoprotokollis märgitud kohas on liikluskorraldusvahendiga suurim lubatud kiirus 30 km/h. Kohtuliku arutamise käigus olid uuritud järgmised tõendid. Menetlusalune isik andis järgmisi ütlusi. Menetlusalune isik väidab, et ta ei ületanud kiirust, sõitis lubatud kiirusega. Politsei peatas teda ja esitas talle tutvumiseks andmed kiiruse mõõtmise kohta, mis tundusid menetlusalu sele isikule ebausaldusväärne olevat. Menetlusalune isik väidab, et ta ei saa väita, et sadas tugevat vihma või mitte kuid vihma sadas. Ilm oli halb, oli tugev tuul. Samuti seisis politseiauto sirelipõõsa taga. menetlusaluse isiku auto esiklaas oli vihmast märg. Politseinik, kes mõõtis kiirust, ei väljunud autost. Kiirusemõõtur ei olnud paigaldatud autopaneelile. Politseinik mõõtis kiirust väljasirutatud käega küljeaknast. Seega kolm faktorit – vihm, tuul ja sirelipõõsas , mis tekitavad menetlusaluse isikule ebakindluse tunnet sõidukiiruse mõõtmise osas. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist ( tlk 17 ) nähtub, et 05.07.2016 kl 15.33 Veski tänaval oli mõõdetud F.V juhitud sõ iduki sõidukiirus. Teelõigul on liikluskorraldusvahendiga kehtestatud piirang 30 km /h. Mõõtmine toimus Stalkeriga II MDR nr AS
3. Tehiolud mõõtmisel - hea nähtavus, valgeaeg, sademeteta ilm, teekate on märg. Mõõtja asukoht on parklas seistes. Kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal – käes hoitud, valitud režiim mõõtmine paigal seistes. Protokollist nähtub, et enne mõõtmist arvestati nõuetega, et peab olema tagatud, et ei oleks signaalile läbimatuid takistusi, samuti tugevat lume-vihmasadu. Mõõdetud lõpptulemus on 51 km/h, Doppleri signaal oli ühtlaselt tõusev. Isik tegi protokollile märkuse, et ilm on tuuline ja enne sadas vihma ( vene keeles prošjol dožd ). Näiduga nõus ei ole. Tunnistajana on kaasatud politseinik J. Ilxxx. Mõõtja R. Trxxx. Kõigepealt annab kohus vastuse kaitsja kaebuses toodud argumentidele, kas antud juhul on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli puhul tegemist lubatud tõendiga, kas mõõtmisel oli rikutud oluliselt kas menetlusõigust või õigusaktidega kehtestatud mõõtmisreegleid sel määral, et tõend tuleks tunnistada lubamatuks. Kohus korduvalt selgitab menetlusosalistele kiirusee mõõtmisega seonduvat õiguslikku regulatsiooni. Kiiruse mõõtmine ei ole liiklusjärelevalve teostajate suvaline tegevus, vaid põhineb kindlatele õigusaktidega kehtestatud reeglitele. Kohus juhib menetluspoolte tähelepanu korduvalt sellele, et mõõtmise üldprintsiibid on kehtestatud mõõteseadusega ja kohtupraktikas on sellele korduvalt osutatud. Mõõtetulemused peavad olema jälgitavad ( vt näiteks Riigikohtu lahend 3-1-1-17-12, p 8.1). Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 3 Järelikult mõõtetulemuste jälgitavuse tuvastamiseks tuleb kontrollida kolm momenti: kas mõõtmist teinud pädev mõõtja, kas kasutati taadeldud mõõtevahendit ning kas mõõdeti vastavalt metoodikale. Mõõtmist teostas liiklusjärelevalvet teostanud Ida prefektuuri politseinik. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust, et Ida prefektuur on pädev mõõtja. Selle fakti kontrollimist pädeva mõõtja tunnistuse põhjal ei ole keegi taotlenud. Kas mõõtmine toimus vastavalt metoodikale, sellele õiguslikule küsimusele vastust soovib kaitsja oma kaebuses. Kohus analüüsib mõõtmise vastavust metoodikale. Kiirusmõõturuga sõidukiiruse mõõtmise metoodika on sätestatud VV 16.06.2011 määrusega nr 78 Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele, selle määruse 2.peatükis. Selle § 8 p 4 sätestab, et mõõta ei tohi, kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Selle § 8 p 3 sätestab, et mõõtmine ei ole lubatud tugeva vihma korral. Sisuliselt nimetatud regulatsiooniga on rõhutatud, et tuleb vältida mõõtmist segavaid või segada võivaid tegureid, mis on tingitud kas ilmastikust või muudest asjaoludest, näiteks füüsilised takistused. Kohtule esitatud kaebuses tugineb kaitsja just sellele asjaolule, et käesoleval juhtumil oli segavaks faktoriks tugev vihm, seega mõõtmine ei ole määruse nr 78 mõttes lubatud. Menetlusaluse isiku ütlustest tuleneb, et tema peab segavateks faktoriteks vihma, tuult ja sirelipõõsast, mis väidetavalt võiks segada mõõtmist. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kiirusmõõturi kasutamisel pöörati tähelepanu tekitavatele häiretele, mis võivad anda eksitavaid tulemusi, muuhulgas kindlustati, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaale läbimatuid takistusi, samuti mõõtmist ei teostatud tugeva vihma tingimustes ( tlk 17 ). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli sisu, selle tegelikkusele vastavust kontrollitakse protokolli koostaja ja mõõtmise juures viibinud tunnistaja ütlustega. Mõõtmise asjaolude kohta oli kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud politseinikud J. Ixxx ja R. Txxxx, kes mõlemad selgitasid, et segavaid faktoreid mõõtmise ajal ei esinenud. ( tlk 34 -35 ) Vihma sadas küll seda aga enne mõõtmist ja teekate oli tõepoolest märg ( vastav märge on ka kiirusmõõturi protokollis tlk 17 ). Mõlemad tunnistajad kinnitasid ka seda, et lähedal oli tõepoolest üks suurem põõsas, parkla eespool. Kuid see ei takistanud mõõtmist, sest Stalker oli suunatud põõsast eemale konkreetselt kohale, kus liikus sõiduk. Seega kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja tunnistajate R. Txxxxi ja J. Ilxx ütlustega on menetlusaluse isiku väited ümber lükatud, et väidetavalt takistasid mõõtmist vihm, tuul ja sirelipõõsas. Politseinikud andsid kohtuistungil ammendavaid selgitusi mõõtmise käigu kohta, mis ei anna menetlusalusele isikule ühtegi lootust oma positsiooni kinnitamiseks ja süüdistuse ümberlükkamiseks. Kohus märgib, et iseenesest põõsaste olemasolu, tuuline ja vihmane ilm ei ole takistuseks sõidukiiruse mõõtmisele. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et tema positsioon on algusest peale formuleeritud ja kohtule esitatud valesti. Väljaselgitamist ei vääri asjaolu, kas vihma sadas, kas tuult oli, kas sirelipõõsas kasvas kohal või kui tugev vihm oli. Väljaselgitamisele kuulub, kas tuvastatud faktorid, antud juhul sirelipõõsas, võimalik vihm ja tuul, segasid mõõtmist. Tunnistajate ütlustest ja kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtubki, et ei seganud. Seega, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud mõõtemetoodika reeglite rikkumist määruse nr 78 § 8 p 3,4 mõttes. Arvestades ülaltoodud leiab kohus, et antud juhul on mõõtmine jälgitav mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes. 4 Kohtupraktikas on rõhutatud, et „ei tähenda mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.“ ( Riigikohtu lahend 3-1-1-39-15, p 6.2). Seega, peab kohus veenduma ka mõõtmise usaldusväärsuses. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud kohtul kahtlusi, et mõõtmisel esineksid asjaolusid, inimlikku eksimust või muid tegureid, mis võiksid mõjutada mõõtmise usaldusväärsust. Samas Riigikohtu lahendis on osutatud sellele, et mõõtmise usaldusväärsuse kontrollimiseks on võimalik üle kuulata tunnistajana kaasatud teine sündmuskohal viibinud politseinik ( käesoleval juhul on see politseinik J. Ilves, kes oligi üle kuulatud käesolevas kohtumenetluses). Samuti VTMS § 31-3 lg 1 järgi on lubatuks tõendiks kohtuvälise menetleja ütlused asjaolude kohta,, mida on ta vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud ( käesoleval kohtumenetluses oli üle kuulatud väärteoprotokolli koostanud politseinik R. xxx Vt Riigikohtu mainutud lahend, p
4. Nüüd kohus vastab kaitsja kaebuses ja kaitsekõnes toodud argumentidele, mis puudutavad kiiruse mõõtmise ja selle tulemuse usaldusväärsust. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et mõõtmise usaldusväärsust seatakse kahtluse alla kasvõi politseiniku inimliku vea tõttu. Selliseid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Menetlusosalised ei ole sellele viidanud. Kohtuvaidlustes asus kaitsja väitma, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll on ebausaldusväärne, sest tõendist ilmastiku kohta nähtub, et xxx kl 15.30 paiku sadas xxx nõrka alla 0.1 mm vihma 8 tlk 13 ), politseinikest tunnistajad väitsid kohtus, et vihm lõppes enne mõõtmist. Sel juhul ei ole kaitsja arvates protokoll ei ole usaldusväärne ja seda ei saa tõendina kasutada. Kohus selgitab kaitsjale, et selliste argumentidega ei ole võimalik kohtus kaebemenetluses edu saavutada. Tõend tlk 13 näitab, et kella 15.30 paiku sadas vihma Jõhvis . „Kella 15.30 paiku“ ei tähenda kellaaega minutilise täpsusega, seega ei ole välistatud, et mõõtmise ajaks kl 15.33 konkreetses mõõtmises kohas vihma ei olnudki. Seda enam, et tõendis on märgitud nõrka alla 0.1 mm vihma. Ei ole välistatud, et sellise nõrga vihmasaju puhul on Jõhvis kohati vihma on, kohati aga vihma enam ei ole. Politseinikud väitiski, et tõepoolest mõni aeg enne kas 10-15-30 min enne seda sadaski vihma, kuid kohas kus mõõdeti kiirust mõõtmise ajaks seda enam ei olnud. Kohus leiab, et sellise kaitsja argumendiga ei ole võimalik seada mõõtmise usaldusväärsuse kahtluse alla. Samuti seadis kaitsja mõõtmist kahtluse alla sellel põhjendusel, et politseinikud annavad ammendavad ütlused just menetlusaluse isiku kohta, ilmselt on nende mälu värskendatud, muude juhtumite kohta ei mäleta politseinikud midagi. 5 Kohus selgitab, et tunnistaja mälu värskendamine ei ole keelatud, kriminaalmenetluses on see hoopis lubatud ja ettenähtud tegevus ( KrMS § 288 lg 9 p 3 ). Ammendavate selgituste andmist poltseinike poolt tõlgendab kohus positiivselt kui märku, et tunnistaja on usaldusväärne, annab loogilised, ammendavad järjepidevad ütlused nii vabas vormis kui ka vastates küsimustele. Kaitsja positsioonist ei ole võimalik aru saada, kuidas politseinike poolt ammendavate ütluste andmine võiks mõjutada mõõtmise käigu usaldusväärsust. Sellise argumendiga ei ole võimalik seada mõõtmise usaldusväärsust kahtluse alla. Kaitsja osutas oma kaebuse p 7 ja kohtuvaidlustes sõna võttes, et kiiruse mõõtmisel ei olnud tehtud videosalvestist. See on kaitsja arvates märk sellest, et mõõtmine toimus muudel asjaoludel, mitte selliselt nagu on kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud. Kohus selgitab kaitsjale korduvalt samal teemal eksisteerivat õiguslikku regulatsiooni. Menetlusosalisel puudub õigus nõuda, et rikkumine oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliigiga - videosalvestisega. Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga, VV 16.06.2011 määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt §
5. Salvestiste tegemine liiklusjärelevalves on võimalik LS § 196-2 lg 1 p 6 alusel, kuid see ei ole kohustus vaid politseiniku õigus. Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Kohus märgib, et nimetatud määruse redaktsiooni kohaselt, mis hakkas kehtima alates 16.08.2013, nimelt § 10 lg 2, juhul kui tehakse foto - või videosalevestis, ei pea rikkumist enam isegi protokollima. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine ei ole kohtueelset ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Pärast kohtulikku kontrolli leiab kohus, et menetluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine oli jälgitav mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes ja usaldusväärne nagu ka mõõtmise tulemused. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli, tunnistajate J. Ixxx ja R. Txxx, osaliselt ka menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud xx kl 15.33 Veski tänaval xxxxl juhtis F.V mootorsõidukit asulasisesel teel sõidukiirusega 54 km/h, suurim lubatud kiirus oli 30 km/h, seega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 21 km/t. Selle teoga rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3, ei tohi liikuda kiiremini liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiirusest. Tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel, mis näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt suurima lubatud kiiruse ületamise eest 21-40 km/h. 6 KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et menetlusalune isik tegutses kiiruse ületamisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et ta teadis, et liikus teel, millel on liikluskorraldusvahendiga suurim lubatud kiirus 30 km /h, sõitis sellel teel kiirusega vähemalt 54 km/h, ületades lubatut 21 km/h võrra. Sellega teostas isik süüteokoosseisule vastava asjaolu. Jätkates sõitmist asulasisesel teel kiiruse ületamisega kuni peatamiseni politsei poolt, möönis ta ehk soostus süüteokooseisule vastava asjaolu teostamisega - soostus kiiruse ületamisega. Menetlemisel ei ole kohus tuvastanud menetlusõiguse olulist rikkumist, mis võiks olla alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. Kohus ei ole tuvastanud isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolud. Samuti ei ole kohus tuvastanud isiku süüd välistavaid asjaolusid KarS-u 2 peatüki
6. jao mõttes. KARISTUS Kohtuvälise menetleja 26.07.2016 otsusega karistati F.V LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. LS § 227 lg 2 järgi karistatakse suurima lubatud kiiruse ületamise 21-40 km/h eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Kohus märgib, et karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest: karistus määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-126-03, p 5). Raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus leiab, et isiku süü vastab karistussanktsiooni keskmisest määrast väiksemale määrale. Karistuse keskmine määr on LS § 227 lg 2 puhul 50 trahviühikut s.o 200 eurot. 7 Menetlusalune isik ongi karistatud sanktsiooni keskmisest väiksemal määral- 160 eurot ehk 40 trahviühikut. Kohtuliku arutamise käigus on kinnitust leidnud asjaolu, et menetlusalune isik ületas kiirust LS § 227 lg 1 mõttes vähemalt 21 km/h, ehk selle paragrahvi vahemikus ongi kiiruse ületamine alla keskmise määra, nimelt minimaalne. Sellest lähtudes tuleb isikule määrata karistus alla keskmise, pigem sanktsiooni minimaalsel määral. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus ka seda, et kiirust on ületatud linnaalal. Kuigi LS § 227 puhul on tegemist ohudeliktiga, ehk kahjulikke tagajärge ei ole, märgib kohus, et kiiruse ületamine on muudest liiklusalastest rikkumistest üks ohtlikumaid. Seda enam kui kiirust on ületatud linnaalal, mille puhul on eeldatav, et linnaalal võib erinevalt asulavälisest teest liikuda rohkem vähemkaitstud liiklejaid- jalakäijaid, lapsi, jalgrattureid. Menetlusalune isik on varasemalt ühel korral karistatud kergema aga samuti liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Eripreventiivseid kaalutlusi arvestades annab see fakt kohtule aluse arvata, et sel juhul tuleks määrata või mõista karistust minimaalsest määrast suuremal määral. Karistus on kohtuvälise menetleja poolt määratud proportsionaalselt süü suurusele ja isikule. 16 0eurose rahatrahvi puhul on tegemist rahalise kohustusega, mis ei koorma isikut põhjendamatult. Rahatrahvi summa on oluliselt väiksem kui miinimumpalk. Isikul on kindel töökoht, seega sissetulek. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et F.V-le määratud karistus vastab sanktsiooni keskmisest määrast väiksemala määrale -rahatrahv 40 trahviühikut, s.o 160 eurot ja selle muutmiseks alust ei esine. KOHTU MEE™ED F.V kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi kaebus kohtuvälise menetleja 26.07.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2440,16,004749 tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus, millega määrati F.V-le LS § 227 lg 2 järgi rahatrahvi 40 trahviühikut ehk 160 eurot, muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 8