lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus; isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et A.S pani süüteo toime otsese tahtlusega (dolus directus) - kaebaja tunnistas, et kiirustas panka ja remonditöökotta. Seega A.S teadis kindlalt, et ta ületab lubatud sõidukiirust, kuid soovides kiiremini jõuda sihtkohta (Pirita Selverisse), oli tema suhtumine kiiruse valikusse ükskõikne. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik A.S, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati Ivar 3 A.S-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, lisakaristus on määratud LS § 227 lg 5 p 1 miinimummääras. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendavad või karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus
lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1-52-13, p 19). Kohus leiab, et arvestades tuvastatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra - 24 km/h (keskmisele süüle vastaks kiiruse ületamine 30 km/h), menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes ei ole suur, puuduvad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. A.S ei ole väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust, ta on küll oma kaebuses selle väljendamisele viidanud, kuid faktiliselt kahetsuse väljendamine väärteoasja materjalides puudub. Kaebuse esitaja rikkumine on jäädvustatud videosalvestusel. Hoolimatu suhtumist oma teosse iseloomustavad järgmised asjaolud: talvistes tingimustes, millal sõiduteed on libedad, A.S läbib kurvi ja ei vähenda sõidukiirust ning ei vähenda seda ka siis, kui ta näeb vastutulevat sõidukit (politseiautot). Peale politsei poolt vilkurite sisse lülitamist A.S-i poolt juhitud mootorsõiduk aeglaselt peatub. Salvestisest nähtub, et vaatamata halbadele liiklustingimustele (vähene valgustus, hämarus, lumi, suhteliselt kitsas tee) kaebaja sõidab ühe töötava esitulega, mis viitab sellele, et ta peab menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Samuti A.S-i poolt juhitud Mercedesel põleb vasakpoolne kaugtuli, mis pimestab vastutuleva (politseisõiduki) juhti, kes muudab liikumistrajektoori. Kaebaja väide, et politseisõiduki juhi käitumine oli liiklusohtlik, ei vasta tõele, sest just A.S-i rikkumise iseloomu tõttu (sõidab linnas kiirusega 80+/-6 km/h, pimestab kaugtulega vastutulevaid) oli kasutatud vastav peatamisviis – tema edasine liikumine oli takistatud. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et A.S kujutab endast liikluses kõrget ohtu nii endale, kui ka teistele liiklejatele. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise määra (24 km/h) kaebuse esitaja süü võib küll olla alla keskmise, kuid kuna puuduvad süüd kergendavad asjaolud ning kaebajat oli varasemalt korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest, puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kaebuse esitaja käitumine ajas on muutunud ohtlikumaks. Kuivõrd kaebuse esitajat on juba kahe samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, siis on eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, s.o rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne kaebaja süü suurusega, tema poolt toime pandud teo raskusega ja tema isikuga. Kohtuväline menetleja on arvestanud A.S-i maksevõimet ning määras rahatrahvi tasumise ositi 8 kuu jooksul (igakuiselt tuleb tasuda 25 eurot), millega kohus nõustub. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole 4 eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine A.S-i suhtes on põhjendatud, arvestades eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra tagamise huvisid. Karistuse valikul tuleb lähtuda sellest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, eelkõige liikluse valdkonnas. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1 järgi). Samuti on menetlusalust isikut karistatud LS § 221 lg 1 (juhi poolt ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal) järgi. Nimetatud karistused ei ole karistusregistrist kustutatud ja nad on määratud samaliigiliste rikkumiste eest. Eelnevalt on A.S-i väärteokorras karistatud rahatrahvidega (eelviimane rahatrahv on tasumata), mis ei ole mõjutanud isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, vastupidi, ta on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist, mis näitab, et varasemad kergemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et tema ilmtingimata vajab juhtimisõigust poes, apteegis ja arsti juures käimiseks. Tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud dokumentidest A.S on töövõimetuspensionär (töövõime kaotus 80%) , kellel on tuvastatud keskmine puue. Tulenevalt dr. Fjodorovi arstitõendist A.S-ile on näidustatud tubane reziim. Tulenevalt isiku diagnoosist on arusaamatu, kuidas nõrgenenud immuunsusega, erinevaid ravimeid (Ciclosporin, Enalapril, Metoprolol, Sorbisteriit, Rosuvastatin, Omeprazol) regulaarselt tarvitatav ning peapöörituse (Vertigo) ja tasakaaluhäiretega isik üldse saab liikluses osaleda. Näiteks ravimi Omeprazole Accord 20 mg omaduste kokkuvõttest (http://193.40.10.165/SPC/Hum/SPC_29004.pdf, http://193.40.10.165/register/register.php?keel=est&inim_vet=inim&lk=2&id=29004) nähtub, et Omeprasoolil ei ole märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Tekkida võivad sellised kõrvaltoimed nagu pearinglus ja nägemishäired (vt lõik 4.8). Nende ilmnemisel ei tohi patsiendid autot juhtida ega masinaid käsitseda. A.S on eelnev suur kogemus LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud karistuste osas ja seetõttu ta pidi aru saama, et ka järgmise väärteo eest teda karistatakse. Kui isik leiab, et ta vajab juhtimisõigust, hoidub ta käitumast viisil, mis võiks põhjustada juhtimisõiguse äravõtmist. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab aga järeldada, et menetlusaluse isiku õigusvastane ja riskantne käitumine liikluses oli eesmärgipärane ja ta teadis, et tema käitumisele järgneb taas karistus.
lg 2 sätestatu kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et A.S oleks tuvastatud liikumispuue, mis välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimese sotsiaaltoetuste seaduses, mille § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Sama seaduse § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo on väljastanud tõendi A.S-i püsiva töövõimetuse kohta. Kuna isiku püsiv töövõimetus ei ole käsitatav puudena (vt ka PISTS § 2 lg-d 11, 2 ja 21), siis kohtule ega kohtuvälisele menetlejale ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaksid A.S puude olemasolu PISTS § 2 tähenduses. Kohus märgib, et A.S-i elukohaks on väärteootsuses ja kaebuses märgitud Tallinn, Hooldekodu tee 15-18. Väide, et haiguse tõttu kaebaja kolis Järvamaale on paljasõnaline, selle kinnitamiseks 5 kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit. Tallinnas Hooldekodu tee 15 asuv hone asetseb mõnesaja meetri kaugusel bussipeatusest, kust saab kasutada Tallinna linnas hästi toimivat ühistransporti. Seega saab menetlusalune isik oma elulised vajadused rahuldada elukoha lähedal. Lisaks kaebajal on peaaegu täisealiseks saanud tütar, kes võib samuti ühe kuu jooksul oma isa eest hoolitseda. Väärteootsuse kohaselt A.S puudub töökoht, vastupidist ei ole A.S väitnud ka oma kaebuses. Samas Riigikohus lahendis nr 3-1-1-26-10 p 7 on väljendanud seisukohta, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kõik kaebuses toodud väited ei ole erandlikeks asjaoludeks, mis võiksid välistada lisakaristuse kohaldamise. Kohus, arvestades A.S-i tervislikku seisundit ja muid erisusi, leiab, et mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdlasele ebamugavusi, kuid väärteo toimepannud isikul tuleb neid ebamugavusi taluda eesmärgil teha enda jaoks vastavad järeldused. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul A.S-ile lisakaristuse mõistmine on vajalik ja põhjendanud, sest vastab süü suurusele. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.02.2017 otsuse nr 2302,17,000538 – muutmata. kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.