4-16-8310/12

4-16-8310 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2016.a, Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-8310 (2302,15,011278) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Väärteoasi R.D 15.11.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,

1. Kaebuse esitaja R.D , isikukood: xxx; elukoht: xxxx; e-mail: xxxx. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju Kaebuse esitaja: R.D Kaebuse esitaja esindaja: Martin Kruus RESOLUTSIOON Jätta R.D 15.11.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011278 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,011278 muutmata. Rahatrahv ja menetluskulu peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras. 1 4-16-8310 Rahatrahv ja menetluskulu tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsuses väärteoasjas nr 2302,15,011278 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Jätta R.D poolt esindajale makstud tasu, tema enda kanda. Kohtuotsuse ärakiri anda R.D-le, tema esindajale Martin Kruusele ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav hiljemalt 31.01.2017.a. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati R.D Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning kohustati teda hüvitama menetluskulud summas 228,50 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et R.D 16.07.2015.a kell 15:44 ajal Lootuse pst ja Nurme tn ristmikul juhtis mootorsõidukit, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks teening liiklusolukorrale ega vähendanud seda kui liiklustingimused seda nõudsid. Antud nõude rikkumise tõttu sõitis otsa tema suhtes vasakult paremale liikunud sõiduautole Jaguar. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju AS Elion’ile, AS Signaal’ile ja Xxxx’ile ning tervisekahjustused Xxxx’ile. Oma sellise tegevusega rikkus R.D LS § 50 lg 3 p 2 /Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/ nõudeid pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 /Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et R.D on toime pannud väärteoprotokollis inkrimineeritud liiklusseaduse nõuete rikkumise. Liiklusõnnetuse põhjustamine 2 4-16-8310 R.D poolt on tõendatud osaliste ütlustega, liiklusekspertiisi aktis nr 16E-LL0001 sisalduva eksperdi arvamusega, sündmuskoha ja sõiduki vaatlusprotokollidega koos nende lisadega ning muude asjas kogutud materjalidega. Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lg 1, määras kohtuväline menetleja R.D-le karistuseks LS § 223 lg 1 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning kohustuse tasuda menetluskulud summas 228,50 eurot. KAEBUSE SISU 15.11.2016.a esitas R.D kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011278 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt ei rikkunud R.D LS § 50 lg 3 p 2 sätestatud kohustust. Kaebaja ei ole kunagi toime pannud LS § 50 lg 3 p 2 sätestatud rikkumist, mistõttu ei saanud ta põhjustada liiklusõnnetust. Puuduvad tõendid selle kohta, et R.D poolne tegevus sai olla põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. Põhjusliku seose ahelas ei ole täielikult tuvastatud R.D poolse väidetava rikkumise kõrvaldamisel põhjusliku seose ahelast, et liiklusõnnetust oleks kindlasti toimunud. Olukorra hindamisel ei saa järeldada, et R.D pidi peateel sõites arvestama äkkpidurduse vajadusega. Puudub põhjuslik seos R.D võimaliku rikkumise ja liiklusõnnetuse vahel. Tegemist ei olnud segasüüga, vaid liiklusõnnetuse põhjustas sõiduauto Jaguari juhi rikkumine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja jäi esitatud kaebuse juurde. Selgitas, et ristmikul sõitis talle ootamatult ette Jaguar, suutis pidurdada ja keerata rooli natukene paremale, kuid vastaspool jätkas liikumist ning kokkupõrget ei saanud vältida. Kaebaja märkis, et tema arusaam, et ta sõitis 40 km/h tuleneb sellest, et ta luges Honda juhi poolt antud ütlusi, samas kindlalt ta väita ei saa, mis kiirusega ta sõitis. Tunnistaja Xxxx selgitas, et teele sõites oli tema hinnangul tee tühi ja vaba. Pidurdas samal hetkel kui kokkupõrge toimus. Ristmiku vaatevälja ei kata täielikult kinnistul asuv aed. Kaebaja esindaja jäi esitatud kaebuse juurde ning lisas, et ekspertiisiaktis avaldatud sõidukite kiirust ei saa lugeda tõendatuks, kuna need on arvutatud lähtuvalt mõistlikust pidurdusteekonnast. Puudub lõplikult tõendatud põhjuslik seos kaebaja rikkumise ja õnnetuse toimumise vahel. Samuti ei esine normatiivse aluse koosseisulisi tunnuseid R.D tegevuses. Kaebaja esindaja palus kaebus rahuldada ning menetlus lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et juht peab kohaldama oma kiiruse olukorrale vastavaks. Kaebaja asetas ennast ise olukorda, kus ta ohu ilmnemisel ei olnud enam võimeline reageerima ning ohtu vältima. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et eksperdi seisukohad on konkreetsed, pole alust nendes kahelda. Kaebajale inkrimineeritud rikkumised on leidnud täielikku tõendamist, määratud karistus on proportsionaalne. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT 3 4-16-8310 Kohus leiab, et R.D kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 28.10.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011278 tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, kas R.D ületas kiirust või mitte ning seda järgneval põhjusel. Ekspertiisiaktist nr 16E-LL0001 nähtuvalt on sõidukite liikumiskiiruste määramiseks nende liikumist analüüsitud arvutiprogrammi PC-Crash 9.2 abil. Seejuures on arvestatud autode tehnilisi andmeid, avariilike vigastuste ulatusi, teetingimusi, sõidukite paiknemist kokkupõrke hetkel ja autode eelnevalt kirjeldatud liikumisi kokkupõrkejärgselt. Arvutistimulatsiooni põhjal saadi sõiduauto MB arvutuslikuks kiiruseks kokkupõrke hetkel ca 66 km/h. Ekspert on sõiduauto MB liikumiskiiruse arvutamisel toetunud objektiivselt olemasolevatele andmetele ning vastavalt selle koostanud oma arvamuse. Nähtuvalt aktist on ekspert teostanud arvutistimulatsiooni, et kindlaks määrata sõidukite kiirus. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et eksperdi arvamus on konkreetne, aktist ei tulene ühtegi viidet, et seisukoht võiks olla teistsugune. Samuti ei ole kaitsja esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis lükkaksid ümber eksperdi arvamuse (nt konkureeriv arvamus). Asjaolu, et kaebaja arvab, et tema kiirus ei saanud olla üle 40 km/h, ei ole tõsikindlalt tõendatud. Isegi kaebaja on kohtus kinnitanud, et ta ei saa kindlalt väita, milline ta kiirus enne liiklusõnnetust oli, kuna ta ei jälginud spidomeetrit. Oma arvamuse (et kiirus oli 40 km/h) kujundas ta lugedes toimikust tunnistaja ütlusi. Kohtu hinnangul on seega üheselt ja ümberlükkamatult tõendatud, et sõiduauto MB kiirus oli ca 66 km/h. Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus sõidukiiruse üle, eelpoolt toodud põhjustel ning asjaolu üle, et R.D sõitis peateel ning toimus avarii, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Samas peab kohus pöörama tähelepanu mõnele kaitsja esitatud väitele. Nimelt kaitsja on selgitanud, et R.D teos puudub normatiivse aluse koosseisuline tunnus. Kohus sellise väitega ei nõustu. LS § 50 lg 3 p 2 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Väärteotoimiku materjalidest ei leidu viidet sellele, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli nähtavus hea. Samas on nii tunnistaja kui ka kaebaja kohtuistungil selgitanud, et antud ristmik on ülimalt problemaatiline, kuna seal piirab mõlemat vaatevälja kinnistul olev aed. Sama nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollist, et kinnistul asub kõrge puidust aeg ning aia sees kasvavad omakorda kõrged puud. Seega kohtu hinnangul saab 4 4-16-8310 lugeda tõendatuks asjaolu, et antud ristmikul oli nähtavus halb. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja kohaldanud õiget normatiivset alust R.D teole ning R.D rikkus LS § 50 lg 3 p 2 sätestatud nõuet. Kaitsja on esitanud väite, et kaebajal oli alust tugineda usalduspõhimõttele, et teised liiklejad käituvad vastavalt liikluseeskirjadele. Samas märgib kohus, et usalduspõhimõttele tuginedes oli ka teistel liiklejatel õigus eeldada, et kaebaja sõidab lubatud kiirusega. Eriti kuna antud ristmik on nii kaebaja kui ka tunnistaja ütluste kohaselt väga problemaatiline ning peale antud sündmuse toimumist on seal samas kohas toimunud veel liiklusõnnetusi. Seega ka kaebaja pidi täitma usalduspõhimõtet ning sõitma lubatud sõidukiirusega, mida ta ei teinud. Kuigi kaebaja sõitis peateel, ei tähenda see automaatselt, et isik ei pea olema tähelepanelik. Kaebaja esindaja on selgitanud, et kaebaja teo ja tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Tagajärje õiguslikuks omistamiseks tuleb kasutada ekvivalentsusteooriat. Põhjuslik seos puudub, kui tegemist ei ole isiku teoga või tema poolt põhjustatud tagajärjega, mille eest ta peab vastutama. Tagajärje põhjustamise eest vastutab isik siis, kui tagajärg on talle omistatav. Kui tagajärge ei ole võimalik isikule omistada, s.t puudub seos teo ja tagajärje vahel, ei või isikut vastutusele võtta, kuna tagajärg ei ole isikule omistatav. Tulenevalt ekvivalentsusteooriast esineb põhjuslik seos, kui tegu on tagajärje saabumise eeldus, s.t et ilma teota ei oleks tagajärg saabunud. Kohtu hinnangul põhjustas liiklusõnnetuse nii kaebaja kui ka Jaguari juhi nõuetele mittevastav käitumine. Jaguari juht ei veendunud, et oma tegevusega ei põhjusta ta ohtliku olukorda peateel liikunud mootorsõidukitele ning kaebaja ei kohaldanud oma mootorsõiduki kiirust oludele vastavaks. Kui eemaldada n.ö „võrrandist“ kaebaja poolt lubatud sõidukiiruse ületamine, saab väita, et liiklusõnnetust ei oleks toimunud. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et kui sõiduauto MB oleks liigelnud lubatud sõidukiirusega 40 km/h, oleks olnud ta võimeline pidurdama enne kokkupõrget. Seega juba ekspertiisiaktist nähtuvalt, kui R.D oleks sõitnud lubatud sõidukiirusega, oleks ta Jaguari teele ilmumisel suutnud pidurdada ning sedasi vältida kokkupõrget. Kaitsja väide, et pidurdamine sõltub ka nt pidurite olukorrast, on asjakohatu. Seaduse kohaselt ei tohi sõita mootorsõidukiga, mille pidurid ei vasta nõuetele. Seega sellise väite esitamine, oleks nagu nentimine, et kaebaja sõitis mootorsõidukiga, mis ei vastanud seadusele ning mis liikluses oli ohtlik. Kohtu hinnangul on üheselt tuvastatud, et kui kaebaja R.D oleks sõitnud lubatud sõidukiirusega, ei oleks saabunud tagajärge liiklusõnnetuse näol. Kuivõrd väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt said varalist kahju AS Signaal kui ka AS Elion (t. lk 3 ja
3. Kerge tervisekahjustuse sai Jaguaris istunud Xxxx. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et R.D poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus/. Kohus leiab, et R.D pani väärteo toime kergemeelsusest, kuna ta enda sõnade kohaselt on teadlik, et antud ristmik on ohtlik, ning ta oleks pidanud arvestama, et seal on nähtavus piiratud ning kiiruse ületamisega võib saabuda tagajärg – liiklusõnnetus või vajadus äkkpidurdada. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5 4-16-8310 Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Kohus on seisukohal, et R.D-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole alust tühistada kohtuvälise menetleja otsust ning lõpetada menetlust V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, ei ole alust tühistada ka menetluskulude hüvitamise nõuete ega hüvitada kaebajale kaitsjale makstud tasu. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, §
4. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 6