4-16-100/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.veebruar 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-100 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Liilia Rehhovskaja Kohtuasi S.K (isikukood XXX, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht XXX, töökoht XXX) väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Istungil osalenud isikud PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ 19.12.2015.a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,15,012925 kaebuse esitaja S.K kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri, esindaja Oleg Klok RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas: Jätta PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ 19.12.2015.a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,15,012925 muutmata ning S.K kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korras on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas 18.03.2016.a. Asjaolud, menetluse käik PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ patrullpolitseinik Sergei Kask koostas 19.12.2015.a kiirmenetluse otsuse 10220142872306 S.K-le selle kohta, et tema 19.12.2015.a kell 12.27 juhtis Tallinn-Paldiski mnt

1. kilomeetril suunaga Keila poole sõidukit, Volkswagen Passat, registreerimismärgiga XXX, kiirusega 70 (+/-3) km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus S.K liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 nõudeid; väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg
2. Kõnealuse rikkumise eest karistati S.K LS § 227 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so summas 40 eurot. S.K esitas kaebuse kohtule, milles palub tühistada ülalmärgitud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri kiirmenetluse otsus, kuivõrd Paldiski-Tallinna maanteel Paldiski poolt tulles enne Kloogaranna raudteeülesõitu on tee pikalt sirge ja enne raudteed on kaks kiirust piiravat märki, algul 70 km/h ja hiljem 50 km/h. Mõlemad paigaldatud märgid on piki teed nähtavad mõõtmise teostamise asukohast. Arvestades kiiruse mõõtmise teostaja asukohta, ei ole võimalik reaalselt määrata auto sisenemise hetke 50 km/h mõjualasse. Kaebaja väidab, et tema poolt juhitud auto sõidukiirus fikseeriti kiirusepiirangu 70 km/h märgi mõjualas. Kohtuistungil jäi S.K esitatud kaebuse juurde, lisades, et tunnistaja XXXpoolt näidatud kiiruse mõõtmise asukohast väidetava kiiruse ületamise fikseerimise korral, on kiirust ületanud liiklusvahendile peatumismärguande andmiseks inspektori teepervele jõudmine kehtivate füüsikareeglite tõttu välistatud. Kohtuväline menetleja leidis kohtuistungil, et mõõtmine on toimunud korrektselt. Asjas on läbi viidud sündmuskoha vaatlus. Kiiruse piirangut tähistavad märgid on täiesti nähtavad ning mõõtja ei saa eksida rikkumise toimepanemise kohas. Sergei Kask selgitas sündmuskohal kuidas ta kiiruse ületamise tuvastas ning kohtuvälise menetleja hinnangul on kiirus fikseeritud õigesti ja seetõttu on esitatud kaebus alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, viinud läbi paikvaatluse ja uurimisekseperimendi ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Vaidlust ei ole, et mõõtja Sergei Kask mõõtis S.K poolt juhitud sõiduki Volkswagen Passat, registreerimismärgiga XXX, kiirust 19.12.2015.a Tallinn-Paldiski mnt 38.km suunaga Keila poole. Kaebaja sõiduki kiiruseks mõõtis politseiametnik Sergei Kask 70 (+/-3) km/h. Vaidlust ei ole, et Sergei Kask näitas kaebajale peale viimase sõiduki peatamist kiirusmõõteseadet, millel oli näit 70 (tlk 31 pöördel, 32). Kiirusmõõturi kasutamise protokoll kinnitab, et S.K poolt juhitud mootorsõiduki, Volkswagen Passat, registreerimismärgiga XXX, liikumiskiiruseks mõõdeti 19.12.2015.a kell 12.27 70 (+/-3) km/h. Kõnealuse protokolli kohaselt oli lubatud suurim sõidukiirus mõõdetavalt teelõigul 50 km/h. S.K-le, s.o juhile on seadmel lukustatud näitu näidatud, protokolli tutvustatud, mida on S.K oma allkirjaga kinnitanud. Protokolli kohaselt on liikluskiiruse mõõtmist teostatud kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR AS008354 TTRSS-15/
3. Seadme töökorras olekut on kontrollitud 19.12.2015.a kell 08.00 ning seade oli töökorras, seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja 2 mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Protokollist nähtuvalt ei ole S.K talle tutvustatud protokolli ja selles sisalduvaid andmeid vaidlustanud. Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri
4. detsembri
5. a määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele on vastavalt LS § 199 lg-le 7 kehtestatud Vabariigi Valitsuse
6. juuni
7. a määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“(edaspidi Määrus). Tulenevalt eeltoodust, leiab kohus, et S.K sõiduki kiiruse mõõtmiseks ja mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks ei ole mõõtja erialast pädevust tõendava tunnistuse olemasolu nõutav. Vaatamata pädevust tõendava dokumendi mittekohustuslikkusele, on kohtule esitatud Põhja Politseiprefektuuri tunnistus nr 1140 selle kohta, et kiirust mõõtnud ametnik Sergei Kask läbis 30.03.2007.a pädeva mõõtja koolituse mahuga 6 auditoorset tundi ning koolitus hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. Ka oli liiklusjärelevalves kasutatud mõõtevahend väärteo toimepanemise ajal taadeldud. Kohtule on esitatud tõend selle kohta, et käesolevas väärteoasjas kasutatud Stalker II MDR AS008354 TTRSS-15/00146 on taadeldud 19.06.2015.a AS-s Metrosert ning vastab majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a. määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa 2 punktis 8.2 sätestatule, mille kohaselt on eelnimetatud kiirusemõõteseadme taatluskehtivuseks 1 aasta. Taatlus oli seega mõõtmise ajal kehtiv. Kuna kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli seadet mõõtmisele eelnevalt testitud ning seade oli töökorras, samuti oli seade nõuetekohaselt taadeldud, siis eeltoodust järeldab kohus, et kiiruse mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt kasutades nõuetele vastavat mõõteseadet. Määruse § 9 sätestab nõuded mõõtmistegevusele. Viidatud paragrahvi lõike 2 kohaselt radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kõnealuse määruse § 1 lg 3 järgi on radarmõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt). Kohus on seisukohal, et kuivõrd Määruse kohaselt on Doppleri signaal radarmõõturiga mõõtmisel mõõtemeetodi aluseks, siis saab radarmõõturiga mõõtmisel teha sellisest signaalist ka järeldusi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuse kohta. Kuna nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli tehtud märge ühtlase Doppleri signaali kohta, kui tunnistaja XXXpoolt kohtus antud ütlused (tlk 34 pöördel) on kokkulangevad, puudub kohtul igasugune alus kahelda selles, et kiirusmõõteseadme kasutamisel oli Doppler helisignaal sisselülitatud. 3 Kohtu hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetluses ilmnenud Määruse järgimist ümber lükkavaid ega kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas kohtus uuritud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid anda alust kahtlemiseks selles, et S.K juhitud sõiduki kiirust mõõtis pädev mõõtja, kes kasutas selleks taadeldud ja töökorras ning testitud mõõtevahendit järgides nõudeid mõõtmistegevusele. Käesolevas asjas ei ole menetlusalune isik vaidlustanud kiirusmõõtevahendi korrasolekut ega ka mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust, vaid vaidlus on asjaolus, kas Sergei Kask mõõtis kaebaja poolt juhitud sõiduki kiiruse alas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h või alas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h (tlk 31 pöördel). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli lubatud suurim sõidukiirus mõõdetavalt teelõigul 50 km/h. Kohus märgib esmalt, et vastavalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohale, ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-29-05, p 5). Võimaldamaks kohtul tulenevalt V™S § 123 lg 2 nõuetest kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis talletatud andmete õigsust ja kõrvaldamaks selle pinnalt tekkinud kahtlusi, kuulas kohus üle ka kiiruse mõõtmist teostanud ametniku Sergei Kase, eesmärgiga täpsustada kiiruse mõõtmisega seonduvaid asjaolusid. Tunnistaja XXXväitel mõõtis ta kiirust Tallinn-Paldiski mnt 38.km. Tegemist on probleemse kohaga, kuna raudteeülesõidukohas on palju avariisid. Kiirust mõõtis 50 alas. Tema mõõtepiirdeala ulatub vaid 50 alasse, seal on puud ees ja radar ei võta läbi metsa. Iga päev tööajal seisab ta seal. Seisab alati spetsiaalselt niimoodi, et mõõtmisel ei tekiks probleeme ja et teistmoodi ei oleks võimalik mõõta. Takistusi mõõtmisel ei esinenud. Kaebaja auto oli selgelt nähtav, liikus üksi. On absoluutselt veendunud, et mõõtis kaebaja kiiruse 50 alas. Doppleri signaal oli ühtlane (tlk 33 pöördel - 34 pöördel). Tunnistaja joonistas ka sündmuskoha paremaks mõistmiseks ja illustreerimiseks skeemi, mille kohus lisas ka kohtutoimikusse (tlk 28). Kuna antud situatsioonis on tekkinud olukord, kus kaebaja ja tunnistaja ütlused on vastuolus, siis peab kohus otsustama, kelle ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Kohus peab tunnistaja XXXpoolt antud ütlusi õigeteks ja seda alljärgnevatel põhjustel – kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik, kes kaebajat ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, S.K süüstavaid valeütlusi. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused usutavad, kuna tema tegevus kiiruse mõõtmisel oli arusaadav ja loogiline. Tunnistaja XXXkinnitusel toimus kiiruse mõõtmine politseibussi vahetuses läheduses (tlk 33 pöördel). Selgitamaks välja kuidas toimus kiiruse mõõtmine 19.12.2015.a Tallinn-Paldiski mnt
8. kilomeetril, viis kohus kaebemenetluse raames läbi paikvaatluse ja uurimiseksperimendi. Menetlustoimingu tulemusena selgus, et politseibuss seisis Tallinn-Paldiski mnt
9. kilomeetril raudtee ülesõidukoha vahetuses läheduses. Kohast, kus menetleja enda sõnul kiirust mõõtis, on visuaalselt võimalik eristada, missuguse sõiduki kiirust mõõdetakse, sõiduk on mõõtjale koguaeg nähtav. Kiirusmõõteseade mõõtekaugust ei näita. Tunnistaja XXXpoolt näidatud mõõtmiskohast on kiiruse mõõtmine võimalik vaid 50 km/h kiirusepiiranguga hõlmatud alas. Seega leidis kinnitust tunnistaja poolt kohtus antud vastavasisuline väide ning tema poolt skeemil märgitu. Ka haakuvad tunnistaja ütlused mõõtmiskohas oleva metsa kohta kohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei ole mõõtmiskohast võimalik mõõta Paldiski linna suunast liikuva sõiduki kiirust 70 km/h liiklusmärgi mõjupiirkonnas, kuna ette jäävad puud takistavad mõõtmise läbiviimist. Takistuse olemasolu korral mõõteseadme tabloole kiiruse näitu ei kuvata. Kuna kaebuse esitaja kinnitusel toimus kiiruse mõõtmine tunnistaja XXXnäidatud kohast 2-3 sammu maantee poole, kust on kiirust võimalik mõõta nii 90 km/h, 70 km/h kui ka 50 km/h 4 kiirusepiiranguga hõlmatud alades, siis kohus kontrollis ka seda väidet. Eksperimendi tulemusena veendus kohus, et kohast, kus kaebaja väitel mõõtis menetleja tema sõiduki kiirust, on tõepoolest nähtavusulatus oluliselt suurem ning mõõta on võimalik sõiduki kiirust ka kiiruspiirangu märgi „70 km/h“ mõjualas. Nagu kohus juba eelnevalt ka märkis, peab kohus tunnistaja XXX ütlusi usaldusväärseteks, kuna tema poolt 22.01.2016.a kohtuistungil antud ütlused ja skeemil kujutatu vastab täiel määral kohtu poolt 10.02.2016.a paikvaatluse ja uurimiseksperimendi tulemusena tuvastatul. Tunnistaja poolt kohtus antud ütlused mõõtmise asjaolude kohta on täiesti loogilised ja usutavad. Kuna kohus veendus, et menetleja poolt valitud kohas on võimalik mõõta kiirust vaid tee osas, millel oli suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h ning et see piiranguala algas väljaspool tema nähtavus- ja mõõteulatust, siis on tema selgitused liiklusjärelevalve teostamise koha valikul täiesti veenvad. Tunnistaja sõnul on ta koha valikul lähtunud just asjaolust, et sellest kohast ei ole võimalik mõõta kiirust 70 km/h piirangu alasse. XXX käitumine kontrolli teostamisel on täiesti asjakohane ning sellega ka tagab ametnik mõõtmistulemuse usaldusväärsuse. Kuna kiirusmõõteseade mõõtekaugust ei näita, pole mitte ühtegi loogilist selgitust, miks peaks politseiametnik mõõtma kiirust kohas, kus pole võimalik kindlaks määrata, kui kaugel on liikuv sõiduk ning missuguse piirkiirusega alas sõiduk liigub. Täiesti usutav on, et ametnik, tehes liiklusjärelevalvet, valib selleks koha, kus riskid vaidluste tekkeks on miinimumini viidud. Antud juhul ongi Sergei Kask seda teinud. Ka tuvastas kohus uurimiseksperimendi käigus, et XXX poolt näidatud mõõtmiskohast on mõõtjal füüsiliselt võimalik läheneva sõiduki kiiruse mõõtmine, fikseerimine ja ka kõnealuse sõiduki peatamine. Seega on uurimiseksperimendil tuvastatuga ümber lükatud S.K väide selle kohta, et XXX poolt viidatud mõõtekohast kiiruse mõõtmisel ja rikkumise tuvastamisel ei jõua mõõtja sõidukit peatama. Kohtus üle kuulatud tunnistaja ütlused mõõtmisolustiku ja mõõtmise käigu kohta on kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga nii kiirusmõõteseadme kasutamise, mõõtmise tehiolude, mõõtja asukoha, mõõdetud mootorsõiduki liikumise kirjelduse kui seadme helisignaali kohta. Kohtul puudub igasugune alus kahelda ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli õigsuses seadme lugemisse ja seadme tabloole fikseeritud näidu näitamisse puutuvas osas. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantuga ja tunnistaja XXX poolt antud ütlustega ongi käesolevas väärteoasjas tuvastatud, et Sergei Kask mõõtis 19.12.2015.a kell 12.27 kaebaja juhitud auto kiiruse alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Kohus leiab, et S.K on andnud kohtule paljasõnalisi ütlusi eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. Kaebaja on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et ületas sõidukiirust ja kahetseb (väärteotoimik lk 6). Ka tunnistaja avaldas kohtus, et kaebaja tunnistas oma süüd ja kahetses (tlk 34). Samas kohtule antud ütlustes kaebaja enam selles kindel ei olnud, öeldes, et ta ei ole kindel, et kiiruse fikseerimine toimus 50 märgi alas. Ta ei välista, et kiirust võidi mõõta ka 70 märgi mõjupiirkonnas (tlk 32 pöördel). Seega on kaebaja enda ütlused heitlikud ning analüüsides kaebaja ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents, kus S.K, vaatamata sellele, et ta ka ise ei ole veendunud oma õiguspärases käitumises, püüab kohut veenda selles, et sõidukiiruse ületamine tema poolt on välistatud, kuna see tuvastati kiiruspiirangu 70 km/h alas. Kohtu veendumust selles, et kaebaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kinnitavad ka kaebaja väited, et alles hilisema juurdlemise käigus hakkas talle tunduma, et ta ei ole midagi rikkunud (tlk 33). Ka kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt ei ole kaebajal olnud 19.12.2015.a kohapeal ühtegi avaldust seonduvalt kiiruse tuvastamisega (väärteotoimik lk 2). Seega on kaebaja ütlused ajas muutunud ning kaebaja ei ole tõendiallikana usaldusväärne. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole lugenud väärteo faktilisi asjaolusid tõendatuks ilma vastavate tõendite olemasoluta, lubamatute ega ebausaldusväärsete tõenditega ning et asjas uuritud tõenditega saab lugeda üheselt ja usaldusväärselt tõendatuks, et 5 S.K sõiduk liikus mõõtmise ajal kiirusega 70 (+-3) km/h alas, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, arvestades kiiruse mõõtmise laiendmääramatust, ületas seega mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 17 km/h, millega pani toime LS § 50 lg 5 p 3 rikkumise ja LS § 227 lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teo. Kuivõrd kaebaja on kinnitanud teadlikkust teelõigul lubatud suurimast sõidukiirusest, väites, et muutis oma sõidukiirust vastavalt märkidele (tlk 32 pöördel), on väärtegu kohtu hinnangul pandud toime tahtlikult. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 227 lg 1 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. LS § 227 lg 1 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine kuni 20 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud S.K-le karistuseks rahatrahvi 10 trahviühiku ulatuses. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud karistuse määr KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetele. Menetleja on karistanud kaebajat sanktsiooni alammäära lähedase rahatrahviga. Kohtu arvates on sellises suuruses karistuse määramine põhjendatud, arvestades ületatud lubatud kiiruse määra ning asjaolusid, et kaebaja on avaldanud ka kahetsust ning tal puuduvad kehtivad karistused. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ja S.K karistamine on toimud kohtu hinnangul vastavuses KarS § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Aulike Salo Kohtunik 6