Obsah (4)

§ 155§ 123§ 87§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 26.08.2013 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-13-3127 (2316,13,002495) Kohtukoosseis Kohtunik Janika

) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus o t s u s t a s: Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 18.04.2013 otsus väärteoasjas nr 2316,13,002495 muutmata ja G.D kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse, mis on pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleis kättesaadav 06.09.2013 alates kella 15:00. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kohtu selgitused: Selgitada, et

§ 155

lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Selgitada, et G.D peab oma juhiloa edastama Maanteeametile 5 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna poolt 31.03.2013 koostatud väärteoprotokolli nr AB1330943 kohaselt juhtis G.D (sünd 09.07.1969) 31.03.2013 kella 18.14 Harjumaal Tallinnas Järvevana teel liikudes Tartu mnt suunas mootorsõidukit Audi Q7 r/n xxxkiirusega 78 +/- 3 km/h, lubatud 50 km/h, ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 25 km/h. Rikkumine tõendatud tunnistaja ütluste ja videosalvestusega. G.D rikkus seega LS § 15 lg 1 p 2, pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 18.04.2013 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse otsuse kohaselt väärteoasjas nr 2316,13,002495 alusel määrati G.D-le LS § 227 lg 2 järgi põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõigus 4 kuuks. Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses. Kaebaja hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt 31.03.2013 koostatud väärteoprotokoll tühine järgmistel põhjustel:

1. Väärteoprotokollis puudub selle koostaja ees-ja perekonnanimi, samuti ametikoht;
2. Väärteoprotokollis puudub väärteo toimepanemise täpne koht – protokollis on väärteo toimepanemise kohaks märgitud Järvevana tee, kuid selline märkimine on lubamatu, kuivõrd Järvevana tee on ca 4 km pikk. On raske eeldada, et mõõteseadme võime hõlmab rohkem kui 4 km pikkust teelõiku. Kiirusmõõteseadme tootja märgib seadme tehnilises kirjelduses vahemaa, mille piires seade mõõdab nõuetekohaselt ning juhul kui arvestuse aluseks võetud vahemaa ületab tehnilises kirjelduses märgitut, ei saa seadme näitu pidada õigeks. Kaebaja hinnangul on 31.03.2013 kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll tühine järgmistel põhjustel:
3. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis puudub samuti väärteo toimepanemise täpne koht, kuigi protokollis on vastav lahter kilomeetri märkimiseks olemas. Mõõtmist reguleeriva määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuse töötlemisele“ § 8 p 4 kohaselt ei ole lubatud sõidukiirust mõõta, kui seadme ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. On raske eeldada, et 4 km pikkusel teelõigul (so Järvevana tee) ei olnud mõõteseadme ja mõõteobjekti vahel segavaid mõjureid;
4. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli alusel ei ole võimalik tuvastada, kas mõõteobjekt oli mõõteseadme suhtes nõutud, tootja kasutusjuhendis määratud kauguse piirides või mitte;
5. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis puudub lõplik mõõtetulemus;
6. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on linnukesed olemas lahtrites „vastassuunalisel“ ja „pärisuunalisel“. Märked on vasturääkivad ja puudub märkus selle kohta, millist märget tuleb lugeda õigeks. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et kiiruse mõõtmisel on jämedalt rikutud mõõtemetoodika reegleid ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ei saa pidada tõendiks. Kaebaja hinnangul on 31.03.2013 tunnistaja ülekuulamise protokoll tühine järgmistel põhjustel:
7. Kiirust mõõtnud politseiametnik on andnud asjas tunnistajana ütlusi, st on raske eeldada, et isik oli sõltumatu, objektiivne ja erapooletu;
8. Tunnistaja ülekuulamise protokollis on menetlejaks märgitud Raul Annuka ja tunnistajaks Taivo Veersalu, kuid nende käekirjade visuaalsel võrdlemisel on ilmne, et tunnistaja ülekuulamise protokolli on täitnud tunnistaja, mitte menetleja. Kaebaja hinnangul on kohtuvälise menetleja 18.04.2013 otsus oluliste puudustega:
9. Menetleja Triinu Riigor on otsuses märkinud, et 31.03.2013 väärteoprotokolli koostajaks on Raul Annuka. On arusaamatu, kuidas menetleja Triinu Riigor on nimetatud asjaolu tuvastanud, sest väärteoprotokollis puuduvad andmed koostaja kohta;
10. Otsuses viitab menetleja kaebaja varasematele rikkumistele, kuid toimikus vastavat asjaolu tõendavaid dokumente ei ole. Kaebaja hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt otsuse alusel määratud karistus õige järgmistel põhjustel:
11. 18.04.2013 otsuse kohaselt puuduvad karistust raskendavad asjaolud ja varaline kahju. Toimikus puudub tõend varasemate karistuste kohta. Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kõnealuse väärteo puhul kohustuslik ja seda tuleb kohaldada vaid äärmisel juhul, mil on alust arvata, et süüdlast ei saa teisiti mõjutada. Juhtimisõiguse äravõtmine on ebaõiglane ja seadusvastane;
12. Kaebaja on töötu, kelle sissetuleku moodustab tasu juhutööde tegemise eest. Selliste tööde tegemiseks on reeglina vajalik juhtimisõigus. Olukorras, kus juhtimisõigus on ainuke vahend raha teenimiseks, on selle äravõtmine kõlbmatu ja seadusevastane;
13. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine toob kaasa kaebaja sissetuleku vähenemise, mis vältimatult toob kaasa tema ja pereliikmete elukvaliteedi halvenemise. Kaebaja ülalpidamisel on alaealine tütar, Xxx(sünd xxx). Kaebaja taotleb 18.04.2013 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning asjas menetluse lõpetamist. Juhul, kui kohus leiab, et süü on tõendatud, taotleb kaebaja kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse leevendamist, rahatrahvi määramise korral palub kaebaja võimaldada selle tasumine 6 kuu jooksul. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde ja palus see rahuldada. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud, menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja 18.04.2013 otsus muutmata. Väärteoprotokollis on rikkumise toimepanemise koht piisavalt määratletud. Sündmuskohal tehtud videolt ja tunnistajate ütlustest nähtub, et kiirust mõõdeti mitu korda, pikal teelõigul. Järvevana teel puuduvad aadressid, ühel küljel on järv ja teisel raudtee. Mõõtja tegi mitu mõõtmist, mille mõõtekaugus oli kõikidel juhtudel alla 1000m. Juhul kui mõõteobjekt on aparaadi kasutusalast väljas, kuvab seade kasutusjuhendi kohaselt veateate. Karistusregister on elektrooniline ning karistuse määramisel peab menetleja arvestama isiku eelnevate karistustega. Eelnevad karistused ei saanud kaebajale olla üllatuslikud. Kaebaja avaldas juba protokolli koostamisel, et on töötu, seega saab ta oma igapäevaseid toimetusi teha ühistranspordiga. Kohtule esitatud tõendid: - 31.03.2013 kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll; - 31.03.2013 videosalvestus; - Kiirusmõõteseadme UltraLyte kasutusjuhend; - AS Metrosert poolt väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-13/00075; - 19.12.2012 Mõõtevahendi siseriiklik tüübikinnitustunnistus TJI 5-3/12.30.03; - Karistusregistri õiend; - Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 27.02.2013 otsus nr 953589; - Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 27.02.3013 otsus nr
14. Kohtuistungil kuulati üle tunnistaja T. Veersalu, menetleja R. Annuka ja kaebaja G.D. Kohtu seisukoht:

§ 123

lg 2 järgi kontrollib kohus sõltumata kaebuse piiridest kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid;

§ 87

järgi arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Käesolevas väärteoasjas on G.D oma kaebuses osundanud puudustele väärteoprotokollis, kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, tunnistaja ülekuulamise protokollis ja 18.04.2013 otsuses. Kaebaja hinnangul on tegemist oluliste puudustega, mille esinemise tõttu tuleks kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada. Kohtu hinnangul on ainetu G.D etteheide selles, et väärteoprotokollis puudub selle koostaja ees- ja perekonnanimi. Kohtule esitatud väärteoprotokolli originaaleksemplaril on olemas tempel koostaja ees- ja perekonnanimega, samuti on menetleja R. Annuka kinnitanud templit oma allkirjaga. Seega on ainetu ka kaebaja kahtlus selles, kuidas 18.04.2013 otsuse koostanud Triinu Riigor tuvastas 31.03.2013 väärtegu menetlenud ametniku. Kohus märgib, et kaebaja poolt kaebusele lisatud väärteoprotokolli koopial tõepoolest ei nähtu andmed menetleja kohta, kuid

järgi on kaebajal õigus tutvuda väärteotoimikuga, sh protokolli originaaliga (

§ 69lg 6).

Kohus leiab, et kaebaja väide selles, et väärteoprotokollis ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ei ole piisavalt määratletud väärteo toimepanemise koht, ei ole tõsiseltvõetav. Tunnistaja T. Veersalu ütlustega on tõendatud, et 31.03.2013 mõõtis patrulltoimkond kiirust Järvevana 7A juures, nimetatud aadress on väärteoprotokollis märgitud ka protokolli koostamise kohaks. Tunnistaja T. Veersalu selgitas, et Järvevana tee sellel lõigul ei ole aadresse, ühel pool on järv ning teisel pool raudtee. Kaebaja seisukoha kohaselt omab väärteo toimepanemise koha täpne määratlemine antud juhul tähtsust seetõttu, et välistada kahtlus võimalikus mõõteveas või – eksimuses. 31.03.2013 kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutas tunnistaja T. Veersalu kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks mõõteseadet UltraLyte. Kohtuväline menetleja esitas kohtule seadme UltraLyte kasutusjuhendi, mille lk 10 kohaselt vältimaks valet mõõtmist, kontrollib elektroonika mõõteprotsessi, kui elektroonika leiab mingeid mittevastavusi, väljastatakse veateade. Veateadete tabeli kohaselt on veakood E01 – sihtmärk mõõteulatusest väljas ning veakood E02 – sihtmärk väljus mõõteulatusest. Tunnistaja T. Veersalu ütlustega on tõendatud, et istungil vaadatud videosalvestus filmiti mõõteseadmele UltraLyte paigaldatud kaameraga. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuselt nähtus mõõtjale lähenev sõiduk, tume Audi maastur, mille numbrimärgile oli suunatud laserkiir (videol punane täpp), videol olid näha erinevad numbrid mis olid suuremad kui 70 km/h, suurim näit 78 km/h. Mõõtja tegi mitu kontrollmõõtmist, suunates kiire ka kõrval sõitnud veoautole (kiirus 51-54 km/h), kui kiir jäi kahe auto vahele, siis seade piiksus. Tunnistaja T. Veersalu selgitas, et seade hakkas piiksuma kas veateate pärast – võis otsida sõidukit, kiir ei või peegeldada tagasi. Kohus leiab erinevalt kaebajast, et 31.03.2013 kaebaja sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel ei ole rikutud õigusaktides kehtestatud nõudeid. Kohtu hinnangul on tunnistaja T. Veersalu ütlustega tõendatud, et mõõtmine toimus Järvevana tee 7A vahetus läheduses, nimetatud aadress on märgitud ka 31.03.2013 väärteoprotokolli ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Mõõteseadme UltraLyte kasutusjuhendiga ja kohtus vaadatud videosalvestusega on tõendatud, et mõõtevea korral annab mõõteseade UltraLyte veateate, kuid 31.03.2013 mõõtmisel fikseeriti kaebaja sõiduki liikumiskiiruseks 78 km/h, millise kiiruse mõõtmisel seade veateadet ei andnud. Eeltoodu lükkab kohtu jaoks veenvalt ümber kaebaja argumendid selles, et kiirust ei mõõdetud nõuetekohaselt. Samuti nähtus videolt, et seadme mõõteulatusse ei jäänud segavaid tegureid. Kohus märgib, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud ka lõplik mõõtetulemus , so mõõdeti 78 km/h, kuid nimetatud arvust tuleb kaebaja kasuks maha arvestada seadme võimalik mõõteviga, mis on +/-3 km/h. Menetleja on nõuetekohaselt järeldanud, et kaebaja ületas kiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Kaebaja on ette heitnud, et tunnistaja T. Veersalu oli isik, kes mõõtis kiirust, seega ei saa tunnistaja olla sõltumatu, objektiivne ja erapooletu. Kohus märgib, et istungil selgitas tunnistaja T. Veersalu, et on kaebajaga kokku puutunud tööülesannete pinnalt. Tunnistaja T. Veersalu mõõtis kaebaja sõiduki kiiruse, koostas selle kohta kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ning andis mõõteprotsessi osas ütlusi. Asjaolu, et tunnistaja annab ütlusi tajutud asjaolude osas, mis ei pruugi olla kaebajale meelepärased, ei tähenda kohtu arvates seda, et tunnistaja ei oleks objektiivne. Kohtu arvates väärib tähelepanu kaebaja väide, mille kohaselt on tunnistaja T. Veersalu täitnud tunnistaja ülekuulamise protokolli päise. Nimetatud asjaolu ei vaidlustanud ka tunnistaja T. Veersalu ise. Menetleja R. Annuka selgitas, et see on tavapärane praktika, et tunnistaja annab ütlused omakäeliselt. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et tunnistaja annab ütlused omakäeliselt, kuid ei ole õige, et tunnistaja täidab omakäeliselt ka protokolli päise. Kohus leiab, et protokolli päise peab siiski täitma menetleja. Antud juhul oleks seda pidanud tegema R. Annuka. Samas ei ole kohtu arvates tegemist olulise rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja 18.07.2013 otsuse täieliku tühistamise. Tunnistaja T. Veersalu andis istungil ütlusi, kohus hoiatas isikut teadvalt valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest, tunnistaja ütlused ei erinenud sellest, mida isik rääkis kohtueelses menetluses. Kaebajale on arusaamatu, miks kohtuväline menetleja viitas oma 18.07.2013 otsuses tema varasematele karistustele olukorras, kus karistusregistri õiendit asja materjalide hulgas ei ole. Kohtuväline menetleja selgitas istungil, et karistusregister on elektrooniline ning enne asjas otsuse tegemist peab otsust koostav menetleja tutvuma ka isiku varasemate karistustega. Kohus nõustub menetleja selgitustega ning samuti sellega, et kaebajale ei saanud tema varasemate rikkumiste olemasolu olla üllatav asjaolu. 31.03.2013 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga on tõendatud, et 31.03.2013 kella 18.14 teostas T. Veersalu Järvevana tee 7A juures riikliku liiklusjärelevalve käigus G.D poolt juhitud sõiduki Audi Q7 r/n xxxliikumiskiiruse mõõtmist. Sõiduk liikus piki Järvevana teed, Tartu mnt suunas. Kiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve mõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 nr UX020596 (taatlustunnistuse nr TTRSS-13/00075). Seade testitud 31.03.2013 kella 08.00, seade töökorras. Seadme lugem 78 km/h, lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Seega ületas G.D mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Tunnistaja T. Veersalu andis ütlusi, et mõõteprotsess jäädvustati kiirusmõõteseadme külge kinnitatud, videosalvestamist võimaldava seadmega. Kohtule esitatud videolt nähtus 2-realine sõidutee, mõõtjale lähenesid 2 sõidukit: mõõtja poolt vaadates vasakpoolsel real veoauto, mis kontrollmõõtmiste kohaselt liikus kiirusega 51-54 km/h ning parempoolsel real tume Audi maastur, mis liikus kiirusega 71-78 km/h (suurim fikseeritud kiirus 78 km/h). Mõõtja tegi kontrollmõõtmisi, ajal, mil seade liikus ühelt autolt teisele, andis seade veateate ning ei fikseerinud midagi. Kaebaja andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et on 100% kindel, et Järvevana tee alguses oli märk, mis lubas teel sõita kiirusega 70 km/h. Ta sõitis tagasi ja nägi, et seal oli 70 km/h märk. Nägi ka märke, mis võimaldasid sõita kiirusega 50 km/h. Seega püstitas kaebaja kohtuistungil kaebuses nimetamata kahtluse selles, et mõõdetud teelõigul ei kehtinud kiirusepiirang, mis võimaldas sõita üksnes 50 km/h. Kohtu hinnangul on kaebaja sellekohased väited ümber lükatud tunnistaja T. Veersalu ja menetleja R. Annuka ütlustega. Mõlemad isikud andsid riimuvaid ütlusi selles, et enne liiklusjärelevalve teostamist sõidavad nad alati läbi teelõigu, millel kiirust mõõdetakse. Tol päeval olid Järvevana teel liikluskorraldusvahendid, mis võimaldasid sõita üksnes 50 km/h. Kaudselt kinnitab politseiametnike ütlusi ka sündmuskohal tehtud video, millelt nähtus, et kaebaja sõiduki kõrvalreas sõitnud veoauto sõitis kiirusega 51-54 km/h, mis on veidi rohkem kui lubatud sõidukiirus, kuid mitte märkimisväärselt. Kohtu hinnangul on seega asjas kogutud ning kohtuistungil uuritud tõenditega tõendatud, et G.D ületas 31.03.2013 kella 18.14 Järvevana teel lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 25 km/h. LS § 227 lg 2 järgi on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21– 40 kilomeetrit tunnis väärtegu. G.D tegevus on seega õigesti kvalifitseeritud. 18.07.2013 otsuse alusel mõisteti G.D süüdi LS § 227 lg 2 järgi ning isikule mõisteti põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kaebaja hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus seaduslik. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 227 lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja põhjendatult märkinud, et G.D karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. G.D oma tegu ei tunnista ning ei ole tegu kahetsenud. Karistusregistri õiendi kohaselt on G.D isikuks, keda on eelnevalt sarnaste väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega. Kohtu hinnangul on seega õige menetleja 18.07.2013 otsuses väljendatud seisukoht, et eelnevad karistused ei ole G.D-le kahetsusväärselt mõju avaldanud. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on määratud kohane karistus, see vastab G.D süü suurusele ning isiku suhtumisele. Kohtu hinnangul on piirkiirusel alati põhjus, sellest kinnipidamine aitab tagada liiklusohutust. G.D selgitas nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et juhiload on talle vajalikud tööülesannete täitmiseks; G.D lisas, et ta ei tööta ametlikult ning enamus juhutöid eeldavad juhtimisõiguse olemasolu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt ei ole isiku tööülesannete täitmisest tingitud vajadus selliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks lisakaristuse tühistamise. KarS § 50 lg 2 ja kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja esitas kohtule tõenditena Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 27.02.2013 otsused nr 953589 ja 953593, mille kohaselt on G.D osaliselt töövõimetu. Töövõime kaotuse protsent on 70%, põhjus üldhaigestumine. Otsuse kohaselt tegi ekspertarst H. Aarsalu kindlaks, et isikul esineb parema silma pimedus, vasaku silma halb nägemine, nägemisteravus; seisund põhjustab raske funktsioonihäire ja osalise püsiva töövõimetuse 70%. G.D esineb raskele puude raskusastmele vastav nägemisfunktsiooni suur kõrvalekalle. G.D esineb raske puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (kestusega 3a); G.D-le on puudest tulenevate takistuste vähendamiseks kord kuus tehtavad kulutused transpordile, abivahendite kasutamisele. Eeltoodu alusel märgib kohus, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal on KarS § 50 lg 2 sätestatud vajadus sõiduki kasutamiseks, kaebaja on küll kohtule esitanud tõendid oma puude kohta, kuid kaebaja poolt esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav kaebaja hädavajadus kasutada liikumiseks isiklikku sõidukit, küll aga tõusetub kohtul paratamatult kahtlus selles, kas otsustes nimetatud terviseseisundist tulenevalt G.D on üldse lubatud iseseisvalt mootorsõidukiga liigelda. Kohtunik: