4-12-3502/46

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 05.03.2013 lõpposa Viru Maakohtu kohtunik Tiit Kullerkupp sekretäri Kai Rosar juuresolekul arutas avalikul kohtuistungil 19.09.2012, 19.11.2012, 17.12.2012 ja 13.02.2013 Rakvere kohtumajas väärteoasja V.Z süüdistuses LS § 201 lg 2; § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi väärteoprotokolli AB 1291312-3718 alusel. Istungist võttis osa menetlusalune isik V.Z /isikukood xxx, elukoht xxxx/ ja kohtuväline menetleja Ave Uue tunnistuse alusel. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 107 lg.1 p1; 108; 111; 113, kohus otsustas: V.Z süüdi tunnistada LS § 224 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi ja mõista karistuseks KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades LS § 224 lg 2 järgi arest 10 (kümme) päeva. Arest pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel, karistuse kandmise aja alguseks lugeda V.Z kinnipidamiskohta saabumise aeg. KrMS § 176 lg 1 p 2 ja § 173 lg 3 alusel mõista välja V.Z-ilt riigituludesse menetluskuluna sundtoomise kulu 23.58 eurot Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606, maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049900 ning selgitus: nimi, nr 4-12-3502 menetluskulu. Kui rahaline nõue pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse kohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja menetluse käik Ida Prefektuuri korrakaitsebüroolt saabus Viru Maakohtule 30.07.2012 VTMS § 84 alusel arutamiseks väärteoprotokoll AB 1291312-3718 V.Z kohta. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis V.Z 08.07.2012.a. kell 12.09 Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Haljala Käsmu tee 27.5 kilomeetril liikudes Võsu suunas mootorsõidukit seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/- 0.05 mg/l kohta. Protokollist nähtub, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Alcotest 7110 nr.ARAF-0024, taatlemistunnistus nr. TTRC-18-

1. Väärteoprotokollis heidetakse V.Z-ile ette veel seda, et ta juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud 12.06.2012 kuni 11.02.
2. Samuti puudus V.Z esitamiseks isikut tõendav dokument. Protokollis märgitakse, et V.Z rikkus LS § 90 lg 1 p 1; § 69 lg 5 ja § 38 lg 2 nõudeid ja väärtegu kvalifitseeriti LS § 201 lg 2; § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. Väärteoprotokolli kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud sõiduki juhtumiselt kõrvaldamise otsusega, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Viru Maakohtus 17.12.2012.a. toimunud istungil tunnistas menetlusalune isik ennast süüdi vaid selles, et tal puudus esitamiseks isikut tõendav dokument, muus osas ta ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta väärteoprotokollist välja LS § 201 lg 2 järgi esitatud süüdistus kuna kontrollimisel on ilmnenud, et 08.07.2012 oli V.Z sõiduki juhtimise õigus olemas. Muus osas palus kohtuväline menetleja V.Z süüdi tunnistada ja karistada teda arestiga maksimaalmääras. Tõendid V.Z kohtus antud ütlustest nähtub, et 08.07.2012 käis ta Käsmus merel kalal, merel olles jõi paar lonksu lahjat õlut, pärast seda sõitis roolis olles sõiduautoga xxxx xxxx, et minna oma elukohta, autos viibisid veel tema lapsed ja E T. xxxx ristmiku lähedal jäi seisma u 20 m kaugusel ühest seisvast liinibussist ja 40 m kaugusel eravärvides politseiautost. Peatumise põhjuseks oli asjaolu, et kütuse märgutuli oli autos juba mõnda aega märku andnud, et bensiin hakkab lõppema, ta tegi peatuse, et minna oma elukohast u. ühe kilomeetri kauguselt jalgsi bensiini tooma. Peale auto peatamist väljus ta autost ja jõi ära ühe 0.3 liitrise purgi õlut. Ta oli autoga seisnud u 2-5 minutit kui auto juurde sõitis eravärvides politseiauto, politseinik kutsus ta oma autosse, kontrolliti joovet, mindi Võsu politseijaoskonda kus kontrolliti uuesti joovet ja toimus ka ülekuulamine, ülekuulamisel ta tunnistas, et roolis oli E T. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseitöötaja Martin Mikola ütlustest nähtub, et oli patrullis koos Tauno Lempuga eravärvides politseiautoga Võsu Käsmu ristis. Ta nägi Käsmu poolt tulemas maasturit, mis peatas nende autost u 5-10 m kaugusel, ta nägi juhti väljumas ja sõitsid koheselt oma autoga maasturi juurde kuna selle sõitmisviis ei tundunud kindel. Ta küsis juhilt dokumente, samuti küsis, kas juht on tarvitanud alkoholi, juht vastas, et oli merel olles õlut joonud. Indikaatorvahendiga tuvastasid joobetunnused ja viisid juhi- V.Z Võsu konstaablipunkti, kus kasutasid tõenduslikku alkomeetrit. Konstaablipunktis hakkas V.Z rääkima, et tema polnudki roolis, et alkoholi tarbima hakkas peale auto peatamist. Martin Mikola väidab, et on kindel selles, et just V.Z oli roolis, et tal oli V.Z autoga silmside selle peatamisest alates, et nägi just V.Z väljumas juhikohalt ja peale väljumist V.Z alkoholi ei tarbinud. Tunnistaja H P ütlustest nähtub, et ta on xxxx ja 08.07.2012 ootas Võsu Käsmu ristil liinilemineku aega. Ta nägi Käsmu poolt suure kiirusega tulevat maasturit, mis jäi bussist u 6 m kaugusele seisma. Maasturi juurde sõitis juba varem seal parkinud sõiduauto ja väljusid kaks politseinikku. Maasturist väljusid kaks meest, neist juhikohalt väljunu oli pikem, politseinikud viisid juhi autoga Võsu poole. Kohus avaldas ja uuris kohtuistungil ka Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, millest nähtub, et V.Z fikseeriti alkoholi tarvitamise tunnused- ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/- 0.05 mg/l. so vähemalt 0.36 mg/l kohta. Kohus leiab, et kohtueelne menetlus on läbi viidud väärteomenetlusõigust järgides, väärteoprotokollis on väärteo kirjeldus esitatud piisava täpsusega, järgides seaduses sätestatud nõudeid. Väärteoprotokollis on viidatud kohalduvale normile, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Kohtu põhjendused Liiklusseaduse § 38 lg 2 (dokumentide esitamise kohustus) rikkumine ja seega LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud V.Z enda ütlustega, samuti tunnistaja Martin Mikola ütlustega. Kohus on seisukohal, et ka LS § 69 lg 5 (sõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades) rikkumine ja sellega LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku V.Z poolt on tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud ja kohtus kontrollitud tõenditega. V.Z tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vaidlust pole selles, et 08.07.2012 kell 12.41 tuvastati V.Z alkoholi tarvitamise tunnused- ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.41+/- 0.05 mg/l. so vähemalt 0.36 mg/l kohta. V.Z tunnistab küll õllejoomist merel olles, so enne rooliasumist, kuid väidab, et jõi siis õlut vaid mõne lonksu. Ta väidab, et jõi õlut ka peale seda, kui oli auto kinnipidanud ja autost väljunud. Kohus ei pea usaldusväärseiks V.Z ennastõigustavaid ütlusi kuna need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, samuti sellepärast, et V.Z on andnud juhtunu kohta erinevaid üksteisega vastuolus olevaid ütlusi. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli on ta andnud omakäelisi ütlusi millest nähtub, et ta eitab roolis olekut väites, et roolis oli tema sõber. Kohtuistungil tunnistas V.Z, et ta oli roolis. Tunnistaja Martin Mikola ütlustest nähtub, et tal oli pidev silmside V.Z ja tema autoga, samuti see, et V.Z ei tarvitanud peale autost väljumist alkoholi. H Pi ütlustest nähtub, et politseiauto tuli vahetult peale maasturi peatumist ja seega ei saanud ka tema üluste kohaselt keegi seal väljas enne politseinike saabumist alkoholi tarvitada. Kohtul pole põhjust kahelda Martin Mikola ja H Pi ütluste usaldusväärsuses, need on piisavalt üksikasjalikud, omavahel riimuvad ja eluliselt usutavad. Nene tunnistajate ütluste ning Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli arvestades leiab kohus, et V.Z poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohus ei pidanud võimalikuks rahuldada V.Z taotlust tunnistaja H Pi teistkordseks ülekuulamiseks kohtuistungil samuti tema taotlust E Te tunnistajana ärakuulamiseks. Kohus leiab, et neid taotlusi esitades soovib V.Z venitada väärteoasja arutamist. Tema poolt väärteoasja arutamisega venitamise tahtlus ilmneb ka sellest, et ta jättis ilma mõjuva põhjuseta ilmumata kohtuistungile, olles sundtoomisega kohtusse toimetatud taotles istungi edasilükkamist kaitsja kohtussekutsumiseks, samas järgmisel kohtuistungil teatas, et kaitsjat ta ei soovi. Tunnistaja E Te kutsumist kohtuistungile ei taotlenud V.Z mitte menetluse alguses vaid alles mitmendal kohtuistungil. Olles lubanud esitada kohtule andmed E Te elukoha koht ta seda ei teinud ja seega ei sanud kohus E Te tunnistajaks kutsuda, V.Z ise E Te kohalolekut ei taganud. Karistus LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Kuna mõlemad väärteod on toime pandud ühe teoga, tuleb karistuse mõistmisel kohaldada KarS 63 lg 1 sätteid ja mõista talle üks karistus LS § 224 lg 2 kui raskemat karistust ettenägeva seadusesätte alusel. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada V.Z süü suurust, üld-ja eripreventiivseid eesmärke, menetlusaluse isiku isikuomadusi. V.Z karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, LS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Väärteoasja materjalile lisatud karistusregistri väljavõttest nähtub, et V.Z on üks kehtiv kriminaalkaristus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, samuti on teda 2012.a. karistatud LS § 224 lg 2; § 242 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi. Karistuseks mõistetud rahaline karistus ja rahatrahv on tasumata. Kohus on seisukohal, et kuna varasemad rahalised karistused pole soovitud mõju avaldanud, tuleb käesoleva rikkumise eest kohaldada aresti alla sanktsiooni keskmise määra. KrMS § 173 lg 3 ja § 176 lg 1 p 2 alusel tuleb V.Z-ilt välja mõista sundtoomise kulud. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Kullerkupp Riigikohtu 11.12.2013 kohtumääruse RESOLUTSIOON
3. Ennistada kassatsioonitähtaeg.
4. Väärteomenetluse seadustiku § 160 lg-s 5 märgitud aluste puudumise tõttu jätta V.Z kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver kassatsioon menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus
5. detsembril
6. a Riigikohtu kohtumäärusega. №oremreferent (allkirjastatud digitaalselt) Lea Herne