1-13-2177/18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse aeg ja koht 11.12.2013, Rakvere kohtumajas Kohtuasja number 1-13-2177 Kohtunik Kristel Vedro Kohtuistungisekretär Raili Raja Tõlk Tatjana Šibajeva Prokurör Enn Pustak Kohtuasi Viru Vangla materjalid I.K vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks Süüdimõistetu I.K, isikukood xxx, kannab karistust Viru Vanglas, elukoht vabanemisel: xxxx Karistuse kandmise algus 08.04.2013 ja lõpp 13.04.2014 Kohtuasja läbivaatamise aeg 21.11.2013, videokohtuistungil Kohtumääruse õiguslik alus KarS § 76; KrMS § 426, § 383, § 384 ja §

1. RESOLUTSIOON Jätta I.K vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärusele on õigus esitada määruskaebus Viru Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Viru Vangla esitas 10.10.2013 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava I.K vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. I.K on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 08.04.2013 kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ja teda karistati 6 kuud vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o. Viru Maakohtu 12.09.2012 otsusega nr 1-12-5768 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 5 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 08.04.
2. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus on kõrge. Kohtuistung Kinnipeetav taotles ka ise tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kinnipeetav ei tööta vanglas. Andis nõusoleku minna rehabilitatsiooni keskusesse. Kui kohus ennetähtaegselt ta vabastab, siis hakkab ta erinevates programmides osalema. Kinnipeetav avaldas, et on teadlik, et ta peab vabanemisel kontrollnõudeid täitma ning et tal on karistust kanda jäänud 4 kuud. Prokurör kinnipeetava vabastamist ei toeta. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses üles näidanud tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, tema vabastamise korral oleks ühiskonna heaolu ohustatud. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisega kaasneb katseaeg koos käitumiskontrolli nõuete ja lisakohustuste panemisega süüdimõistetule. Prokuratuuril puudub igasugune veendumus, et kinnipeetav seekord ühe aasta jooksul suudab selle läbida nõuetekohaselt. Varasemad karistused ning käitumiskontrollile allutamine ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab ta vangistusest vabanedes kuritegude toimepanemist. Väärib märkimist, et eelnimetatud iseloomustusest nähtub, et uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 80 %. Kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Vastavalt KarS § 76 lg 3 arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus nõustub prokuratuuri seisukohtadega ning ei pea neid vajalikuks korrata. I.K varasem elukäik ning toimepandud kuritegude korduvus ja iseloom viitavad tema ohtlikkusele. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud 13 korda ja reaalset vangistust kannab juba seitsmendat korda. Enne vangistust oli kinnipeetaval probleeme narkootikumide tarvitamisega (diagnoositud sõltuvus) mida võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Vangla iseloomustusest selgub, et isikul puudub oskus lahendada probleeme seaduslikul teel. Vangistuses on I.K-le määratud kolm distsiplinaarkaristust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Vangla iseloomustuse kohaselt on isiku suhtumine vanglas kehtivasse korda ükskõikne ning kohtul puudub veendumus, et isik suhtuks vabanedes ühiskonda teisiti kui vangla keskkonda. Isiku riskianalüüsi tulemustest selgub, et uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 80 %. Kohus on seisukohal, et kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Piirangud, mis on seotud kriminaalhoolduse kohaldamisega, ei ole piisavad kinnipeetava õiguskuuleka käitumise tagamiseks. Käitumiskontroll ei hoiaks teda uute kuritegude toimepanemisest ja tema käitumine katseajal võib olla negatiivne ja kriminaalhoolduse teostamine probleemne ning kriminaalhoolduse eesmärgid (hoiduda uute kuritegude toimepanemisest) jäävad täitmata. Isikut on varasemalt allutatud kontrollnõuetele, kuid ta ei täitnud kontrollnõudeid nõuetekohaselt ning mõistetud karistused pöörati täitmisele. Kohtul puudub veendumus, et isik suudaks käesoleval juhul kontrollnõuded täita ühe aasta jooksul ette nähtud korras. Teiste inimeste turvalisuse tagamiseks – nende vara kaitseks - on põhjendatud jätta käesoleval juhul süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Kuivõrd kinnipeetava sooritatud kuriteod on olnud varavastased ning kinnipeetaval puudub vabanedes kindel ametlik töökoht, siis on oht uue kuriteo toimepanemiseks majandusliku kasu saamise eesmärgil olemas. Tema ennetähtaegne vabastamine on mittepõhjendatud arvestades ka ühiskonna ootusi. Kohus märgib täiendavalt, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vedro kohtunik