4-13-8047 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-8047 (2302,13,012082) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaitsja: Marge Rebane, ik. 47612200236, volikiri toimikus Menetlusalune isik: H.V, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta H.V kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.11.2013 otsusele nr 2302,13,012082 H.V karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.11.2013 otsus nr 2302,13,012082 H.V karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 10.12.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 7 päevase teatamise tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral võib kassatsioonkaebust esitada 30 päeva jooksul otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kui kassatsioonkaebust otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast 30 päeva jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 30 päevase tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.11.2013 otsusega nr 2302,13,012082 karistati H.V LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.10.2013 kell 17.16 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt

1. kilomeetril Kõue vallas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit sõidukiirusega 142 +/- 5 km/h kui lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 47 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgitakse, et ei vaidlusta otsust LS § 227 lg 3 alusel määratud rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuses LS § 227 lg 5 p 2 kohaldamise ja selle järgi karistuse määramise. Kaebuse esitaja esitas kohtuvälisele menetlejale vastulause, milles selgitas toimunu faktilisi asjaolusid. Kaebuse esitaja ei osanud arvata, et karistuseks võidakse määrata ka kaebuse esitajalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ja sellest tingituna ei osanud kaebuse esitaja juhtida vastulauses kohtuvälise menetleja tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitajal sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine loob olukorra, kus kaebuse esitaja ei ole võimeline täitma oma töölepingulisi kohustusi tööandja ees. Kaebuse esitaja töötab ASs XXX ekskavaatori operaatori ametikohal ja tööülesannete täitmine on tihedas seoses erinevate sõidukite juhtimisega. Tööandja objektid paiknevad erinevates kohtades üle vabariigi ja tihtipeale kohtades, kus ühistranspordiliiklus puudub. Kaebuse esitaja liigub töö ja kodu vahet sõiduautoga ja töökohustuste täitmise eelduseks on sõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Kaebuse esitajalt juhtimisõiguse äravõtmine võib viia kaebuse esitaja ja tööandja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamiseni, mille tagajärjel ei ole kaebuse esitajal enam tööd ja raskeneb võimalus LS § 227 lg 3 alusel karistuseks määratud rahatrahvi tasumiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses on piisav, et teda õiguskuulekusele kutsuda. Kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused. Kaebuse esitaja on staažikas sõiduki juht ja omab sõiduki juhtimisõigust kõikides kategooriates. Sõidukite juhtimine on kaebuse esitajale ka ainsamatest jõukohastest töödest, sest füüsilise töö tegemine on kaebuse esitajale tervisest tulenevatel asjaoludel vastunäidustatud. Kaebuse esitaja on esitanud oma puhtsüdamliku kahetsuse ja tunnistab, et on aru saanud oma rikkumisest ja tagajärgedest, et edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest ja tagada seeläbi õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei ole lähtunud üheselt kaebuse esitaja rikkumisest ja asjaoludeest, vaid on tuginenud üldisele senisele kohtupraktikale, jättes seejuures kaebuse esitaja erandlikud asjaolud välja selgitamata. Kaebuse esitaja leiab, et vaatamata üldisest kohtupraktikast lähtumisest tuleb karistuse määramisel lähtuda üheselt kaebuse esitaja juhtumi põhiselt, so tema rikkumisest ja tema asjaoludest. Arvestades asjaolu, et otsuses ei ole eelloetletut arvesse võetud, leiab kaebuse esitaja, et otsuses LS § 227 lg 5 p 2 kohaldamine ja selle järgi karistuse määramise osas ei ole kohtuväline menetleja kõike asjassepuutuvat arvesse võtnud ning arvestades 2 eeltoodut on otsuses määratud karistus liiga karm. Seetõttu palutakse otsus tühistada LS § 227 lg 5 p 2 alusel määratud juhtimisõiguse 3 kuuks äravõtmise osas. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et hakkas tegema möödasõitu 80 km/h kiirusega liikuvatest autodest, teised eespool ka kiirendasid ja ei olnud kuhugi vahele minna, tuli kõigist mööda sõita. Olukord oli selline, ei olnud kihutamine. Möödasõidu katkestamine oleks olnud ohtlikum kui vahele pressimine, see oli hetkel tema otsus, võib-olla oli see vale. Oli sõitnud kümmekond kilomeetrit kolonni taga, ülekoormatud haagisega sõiduauto pidas kolonni kinni, kõik olid möödasõiduks valmistumas, kiirus kõikus 70-80 km/h vahel. Möödasõidu alustamisel ei teadnud kas 80 km/h liiguti, sõitis aeglasemalt kui lubatud, oli õigus mööda sõita. Möödasõiduks läheb 300 kuni 400 meetrit. Liiklusintensiivsus oli keskmine. Hindas oma kogemustest, et vahe on piisavalt suur ja jõuab mööda sõita. Möödasõitu alustas ühest autost, ei arvestanud, et ka teised üritavad möödasõitu ja sõitsid vahed kinni. Sõitis ka nendest mööda, kuigi tervest kolonnist mööda sõita ei plaaninud. Juhtimisõigusega seonduvalt on juhtimisõigus seotud täies ulatuses tööga. Juhtimisõiguseta olles kaotab töö, selles vanuses uut töökohta leida on võimatu. Füüsilise koormusega tööd teha ei saa, paar aastat tagasi oli infarkt, samuti on kõrgvererõhutõbi. Praegune töö sobib kõige paremini. Erandlik on see, et töökohad on erinevates kohtades, töötab mitme erineva masinaga. Selles firmas töötab vist 16 aastat. Protokollis ei märkinud, et töötab ekskavaatorijuhina. Rikkumine ei olnud tahtlik, on rullnoka east juba väljas. Kui töökoht on teatud vallas, siis võetakse ka veokid sellest vallast. Asi ei ole ainult roomikekskavaatoris, tuleb sõita ka laaduri ja ratastraktoriga. Kaitsja leidis, et teades, milline oli otsus, on menetlusalune isik oma karistuse juba ära kandnud töökoha kaotuse pärast kartes. Et olla aktiivne isik tööturul edasi tuleks otsus tühistada määratud lisakaristuse osas, asjaoludel, mis ei olnud kohtuvälisele menetlejale eelnevalt teada. Kaebuse esitajal on juhistaaži 37 aastat. Kohtuväline menetleja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et menetlusalune isik oleks korduv rikkuja. Rahatrahv on piisav karistus. Lisakaristuse kohaldamine on kaalutlusõigus, lähtuma peab isiku põhiselt, ei saa üldistada. Menetlusaluse isiku elukoht on №ka talus, tööobjektid teises vallas. Kui isegi keegi viiks ta objektile, siis ei oleks tal juhtimisõigust tööobjektil. Kohtuväline menetleja leidis, et erinevalt kaebuse esitajast leiab, et tegemist on tahtliku rikkumisega. Sõidukiiruste vahe lubatava ja tegeliku vahel oli nii suur, et see ei saa jääda juhile märkamatuks. Gaasipedaalile vajutamine viitab tahtlusele. Selline kiiruste vahe on tajutav koheselt ja märgatav ning liikluses lubamatu. Sõidukiirust on piiratud ohutuse tagamise eesmärgiga. Selline tegu on ohtlik. Mida suurem kiirus, seda pikem pidurdustee. Kes panevad toime ohtliku teo, need tuleb liiklusest kõrvaldada mõneks ajaks. Kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluna süü tunnistamist arvestanud. Mis puudutab üldpreventiivseid eesmärke, siis kiiruse ületamine on muutunud massiliseks. Erandlikke asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetlusalune isik töötab oma sõnade kohaselt 16 aastat ekskavaatorijuhina, on iga päev liikluses, seega teab liiklusseaduse nõudeid. On teadlik asjaolust, et sellise rikkumise toimepanemisel võetakse juhtimisõigus ära, see ei saa olla üllatuseks. Seaduse täitmine on kõigi kohustus. Riigikohus on öelnud, et kui mingi rikkumine muutub massiliseks, tuleb karistada teiseliigilise karistusega või kohaldada lisakaristust. Lubatud sõidukiiruse ületamine on muutunud massiliseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kaebuse ja selle lisa ning väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 3 järgi süüks arvatud süüteo toimepanemine. 3 Nii tuleneb 16.10.2013 koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Karin Mikk teostas 16.10.2013 kell 17.16 riikliku järelevalve korras H.V juhitud mootorsõiduki Škoda Rapid registreerimismärgiga XXX liikluskiiruse mõõtmist Harju Maakonnas, Kõue vallas TallinnTartu-Võru-Luhamaa mnt
2. kilomeetril suunaga Tallinna poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 142 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on arvestatud +/- 5 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 47 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Kohus leiab, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on mõõtmisel kasutatud nõuetekohaselt taadeldud ja mõõtmisele eelnevalt testitud mõõteseadet, mida kasutas pädev mõõtja, järgides mõõtemetoodikat, mistõttu on mõõtmistulemuse jälgitavus Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 p 2 mõttes tõendatud ning kaebuse esitaja süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises on täies ulatuses tõendamist leidnud. Kuivõrd kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 142 km/h ja sellest kiirusest arvestati maha laiendmääramatus 5 km/h, on teelõigul, millel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h, lubatud sõidukiirust ületatud 47 km/h, millega rikuti LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja sellise käitumisega on täidetud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo koosseis. Esitatud kaebuses ei ole süüküsimust tõstatatud ning kaebusega ei ole ka vaidlustatud põhikaristuse liiki ega määra. Küll on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendamatu. Andmaks sellele hinnangut peab kohus esmalt vajalikuks ära märkida kaebuse esitajale inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest määratavad võimalikud karistused ning seejärel otsustada kas määratud karistused on põhjendatud või mitte. Nagu juhtimisõiguse saanud kaebuse esitajale on teada, karistatakse LS § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus, arvestusega, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on võimalik karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ja LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja kergema süüteo eest määratava karistuse ülemmääras ning lisakaristus ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on kaebuse esitaja poolt toimepandud väärteos karistust kergendava asjaoluna arvestanud süü tunnistamist. Kohus leiab, et süü tunnistamine ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestatav KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd tegemist ei ole süü ülestunnistamisele ilmumisega süüteos, mille toimepanija kohta menetlejal andmed puuduvad. Käesolevas väärteoasjas lasub menetlejal süü olemasolu või puudumise tuvastamiseks tõendite kogumise kohustus ja seda sõltumata isiku süü tunnistamisest. Seejuures tuvastatakse süü olemasolu mõõteseadmega. Karistust raskendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud ning nende võimalikku esinemist ei tuvastanud kohus ka kohtumenetluses kaebuse läbivaatamisel. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on mõningal määral alla keskmise, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg 3 sätestatud vahemikus ületatud mõningal määral alla sätestatud vahemiku keskmise määra. See aga omakorda peaks tingima karistuse 4 ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Kohtuväline menetleja on karistuse määranud keskmises määras ning kohtu arvates on see süü suurusele vastav. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku Karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebuse esitanud isikut registrisse kantud, mis viitab varasema karistuse puudumisele. Sellest saaks teha järelduse, et kaebuse esitanud isik on eelnevalt käitunud õiguskuulekalt, sh ka liikluses. Samas ei olnud varasema karistuse puudumine asjaoluks, mis oleks välistanud menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise. Vaatamata karistuste puudumisele peaks erinevate mootorsõiduki kategooriate saamiseks liikluseksameid teinud ja täiendkoolitusi läbinud menetlusalune isik üksikasjadeni teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtus nii enese kui ka teiste ohutusse ükskõikselt, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised liiklejad. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja, tehes möödasõitu, ületades seejuures lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h, kusjuures möödasõit kui selline ei ole kohustuslik manööver, näitas oma üleolevat suhtumist nii teistesse liiklejatesse kui liiklusohutusse. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et sellise iseloomuga teo toimepanemise eest pelgalt rahalise karistuse kohaldamine ei sunni kaebuse esitajat edaspidisele õiguskuulekusele ning kaebuse esitaja näitas oma teoga, et ta on liikluses vaatamata pikale juhistaažile siiski ohtlik. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitajale süüks arvatud teo eest karistuse määramisel tuleb lisaks rahalisele mõjutamisele kohaldada ka lisakaristust. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist pelgalt rahatrahviga. Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, siis leiab kohus, et kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus, kui võtta karistamise aluseks vaid süü suurus, ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd süü suurusest tulenevalt tulnuks lisakaristus määrata oluliselt suuremana, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määranud aga ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Sellises määras lisakaristuse määramine on otsusest nähtuvalt ilmselgelt tingitud asjaolust, et kohtuväline menetleja on arvestanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist, mida ei oleks saanud karistust kergendava asjaoluna arvestada ning samuti on arvestatud varasemate karistuste puudumist. Juhul, kui menetlusalusel isikul oleks temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise või vaidlustatud otsuse tegemise ajal olnud kehtivaid väärteokaristusi, oleks lisakaristuse määr olnud kindlasti suurem. Kuigi kohus leiab, et menetlusaluse isiku suhtes on tuvastatud karistust kergendav asjaolu, mida kohtu arvates ei oleks saanud arvestada, et saa kohus kohtuvälise menetleja otsust liigse leebuse tõttu tühistada ega uue otsusega karistust raskendada. Lisakaristusse ja selle määra puutuvalt peab kohus vajalikuks märkida, et määratud lisakaristuse määr, sh ka miinimummäär võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline lisakaristus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas 5 arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks kas siis lisakaristusena või põhikaristusena. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhi- ja lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alus otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Kohtule esitatud kaebuses ja kohtuistungil on kaebuse esitaja osutanud sellele, et juhtimisõigus on tal vajalik seoses töötamisega ja tööl käimisega. Selle väite kohta peab kohus vajalikuks märkida, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Seega, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid väärteomenetluses tuvastatud ei ole. Kohtule esitati koos kaebusega ka menetlusaluse isiku tööandja avaldus, milles palutakse mitte jätta nende töötajat H.V ilma juhtimisõigusest kuna see ei võimaldaks tal täita oma igapäevaseid tööülesandeid ja sel juhul oleks tööandja nimetatud isiku töökohustustest vabastama. H.V on 30 tonnise roomikekskavaatori operaator ja ehitusobjektidele ligipääs ei ole ühistranspordiga võimalik. Kohus leiab, et AS XXX juhataja XXXallkirjaga avaldus ei ole kohtule siduv ega väärteoasjas tõendina arvestatav. Tegemist on pöördumisega kohtu poole, milles taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse muutmist. Kohus asub seisukohale, et kohtule on avalduse esitanud menetlusväline isik, millisel ei ole puutumust menetlusesemega ning avalduse sisu ei ole menetlusalusele isikule süüks arvatud teos esinevate koosseisutunnuste õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Kohus ei saa väärteomenetluse käigus sekkuda ka tööandja ja töövõtja vahelistesse lepingulistesse suhetesse. Avalduses sisalduv teave vaid kinnitab seda, et menetlusalune isik töötab AS XXX, milline asjaolu on fikseeritud ka väärteoprotokollis. Küll võib avaldusest teha järelduse, et menetlusalusele isikule on tööülesannete täitmiseks ja tööl käimiseks juhtimisõigus vajalik ning menetlusalune isik oli sellest teadlik ka väärtegu toime pannes, millele sai kohus kinnitust ka menetlusaluse isiku ütlustest kohtuistungil, mille kohaselt sõitis ta tööobjektilt kodu poole. Seega töötas menetlusalune isik väärteo toimepanemise ajal sama tööandja juures, mistõttu oli ta teadlik nii töö iseloomust, tööl käimise iseärasustest kui ka juhtimisõiguse vajalikkusest. See teadmine ei sundinud kaebuse esitajat väärteo toimepanemisest hoiduma. Seega olid liiklusohutus, liiklusnõuded ja võimalik karistus kaebuse esitaja jaoks teisejärgulised ja esimesel kohal oli teadliku ja tahtliku väärteo toimepanemine, kuivõrd kiirusega 70 kuni 80 km/h või siis vastulauses märgitud 85 km/h sõitvast eesliikuvast sõidukist on võimalik mööduda üksnes LS § 227 lg 2 või 3 sätestatud väärtegu toime pannes. Arvestades menetlusaluse isiku sellist suhtumist võib tulla järeldusele, et menetlusalune isik suhtus ükskõikselt ka sellisele käitumisele järgneda võivatesse tagajärgedesse. Sellise suhtumise olemasolusse andis kinnitust ka menetlusaluse isiku selgitus väärteo toimepanemise kohta, kus ta märkis, et eessõitja „sõitis aeglasemalt kui lubatud ja tal oli õigus mööda sõita“. Selline suhtumine näitab aga üheselt seda, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust teadlikult ja tahtlikult ning selline suhtumine liiklusohutusse näitab kohtule üheselt seda, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik 6