← Eesti

4-16-2775/5

4-16-2775 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-2775 (2317,16,002229) Kohtunik Märt Toming O.F-i kaitsja k

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: O.F, ik: XXX elukoht: XXX Menetlusaluse isiku kaitsja: Merily Allak, OÜ Kivar & Partnerid, Uus 24, Tallinn,

  1. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON
  2. Jätta O.F-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.03.2016 otsusele nr 2317,16,002229 O.F-i karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.03.2016 otsus nr 2317,16,002229 O.F-i karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

  1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
  2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba 1 loovutada Maanteeametile.
  3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
  5. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.04.
  6. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 29.04.
  7. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 23.05.
  8. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.05.
  9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.03.2016 otsusega nr 2317,16,002229 karistati O.F LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et O.F juhtis 01.03.2016 kella 17:43 paiku Tallinnas Ehitajate teel mootorsõidukit Volvo 850 reg. märgiga XXX asulasisesel teel kiirusega 96 km/h +/- 3 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 43 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku esindaja järgneva kaebuse Kaebuse esitaja ei nõustu lisakaristuse määramisega. Kaebaja viitab siinjuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-

  1. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja 2 põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Samuti on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-59-15 kirjutanud, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. O.F on esitanud 02.03.2016 vastulause, milles seletab juhtunu asjaolusid ning kahetseb toimepandud tegu. O.F kahetseb väga antud tegu, ning lubab edaspidi vältida igasuguseid rikkumisi. O.F ei ole enda selgitusega juhtunust õigustanud enda tegu, vaid on siiralt tegu kahetsenud. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et puhtsüdamlikku kahetsust on arvestatud kergendava asjaoluna, kuid kaebaja leiab, et süü suuruse kindlakstegemisel sisuliselt eelnevat arvestatud ei ole. Karistust raskendavad asjaolud puudusid. Kaebaja leiab, et tema süü ei ole proportsioonis mõistetud karistusega. Lähtudes kohtupraktikast võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks santsiooni keskmine määr ning seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistus kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Selliselt süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventatsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kaebaja leiab, et tema puhul puudusid viited keskmisest suuremale süüle, mis oleksid tinginud temale lisaks keskmises määras rahatrahvi kohaldamisele ka lisakaristuse kohaldamise. Kuigi kaebaja ületas kiirust nii suurel määral, jääb kiiruse ületamise määr siiski vastava normi esimesse poolde (LS § 227 lg 3 - Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis). O.F ületas sõidukiirust 43 km/h. Samuti ei ole otsuse tegija arvestanud vastulauses toodud põhjendustega. O.F-i puhul ei ole ka tegemist süstemaatilise liiklusõiguse rikkujaga, isikul on vaid üks kehtiv väärteokaristus. Lisaks on O.F eelneva liiklusõigusrikkumise eest trahv tasutud. Kohtuväline menetleja on vaid üldsõnaliselt märkinud, et on lähtunud eripreventiivsetest kaalutlustest, kuid millistest, seda otsuses kirjas ei ole. Kaebaja leiab, et eripreventiivselt on teda võimalik mõjutada ka vaid rahatrahviga. Kaebaja leiab, et lisakaristuse määramine on kohtuvälise menetleja otsuses põhistamata. Kaebaja lisab, et juhtimisõiguse allesjäämisest sõltub O.F-i tööl käimine ning sissetulek. Menetlusalusel isikul on juhtimisõiguse äravõtmise tõttu tööl käimine ja töö tegemine võimatu, kuna elab linnast väljas, kus puudub ühistransport, ning töötab autoremondi töökojas, kus peab mitmeid kordi päevas tegema proovisõite ning tarnima varuosi. Vastavalt eeltoodule palub kaebaja kohtult tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse määramise osas või alternatiivselt teha otsus, millega tühistada samuti lisakaristuse määramine ja võtta juhtimisõigus ära vaid B kategooria osas. Kaebaja soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja, tutvunud O.F'i kaebusega ning väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et asulasisesel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades võttis O.F teadlikult riski. Mootorsõidukijuht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda. Sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea jälgima sõiduki sõidukiirust ja liiklusmärke, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja 3 selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 31-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasjas materjalidest nähtub, et menetlusalust isikut on samalaadse väärteo toimepanemise eest eelnevalt karistatud, seega oli isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Eripreventiivselt aitab mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku rikkumise toime pannud juhti võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes LS § 227 lg 5 p 2 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumise. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega seoses mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 227 lg-tes 2-
  2. O.F'il oli võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta. Väärteo toimepanemise eest karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust. Arvestades eelpool toodut, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusalusele isikule LS § 227 lg 3 järgi määratud rahatrahv 100 trahviühikut s.o 400 eurot ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 3 (kolmeks) kuuks vastab isiku süü suurusele ning karistuse üld-ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas 4 tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Videosalvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja O.F-i juhitud sõiduki Volvo 850 reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 01.03.2016 kell 17.43 lasertüüpi mõõteseadet UltraLyte 100LR LTI 20-20 NR UX020598 (taatlustunnistus TTRSS-15/00099, 07.05.2015). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 96 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 93 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 43 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 43 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 5 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 43 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna töötab autoremondi töökojas ja tegi autoga proovisõitu, s.t soovis vaid hetkeks auto turbot kontrollida, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 43 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku, s.o 41-60 km/h, silmas pidades ületatud alammäära lähedasena, s.o 43 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Antud juhul pole kohtuväline menetleja pidanud seda aga vajalikuks ning arvesse võtnud kergendava asjaolu, s.o kahetsuse olemasolu ning on määranud karistuse, mis ei ületa vähemohtliku väärteo (LS § 227 lg 2) toimepanemise eest määratava karistuse maksimummäära. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 01.09.2015, s.o 7 kuud varem ning teda karistati rahatrahviga 120 eurot. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks, kuna 6 esineb ka kergendav asjaolu kahetsuse näol. Samas ei saa ka tähelepanuta jätta tõsiasja, et eelmisest karistusest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine väiksem rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue süüteo toimepanemisest hoiduma, st eelmise karistuse rangus ei täitnud oma eesmärki. Seega leiab kohus, et põhikaristus on määratud süüle vastavalt ja on proportsionaalne toimepandud väärteoga. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus nagu menetlusaluse isiku esindajagi Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust Tallinna linnas ja seda märkimisväärses ulatuses, s.o 43 km/h võrra ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Videosalvestuselt on üheselt näha kuidas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk kiirendab kahe ristmiku vahelisel alal kiiruseni 96 km/h ja seejärel jääb järgmise foori ees seisma. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt katsetas ta kliendi sõidukit, kontrollides turbo korrasolekut. Samas võinuks mõne muu tehnilise rikke olemasolul osutuda enne ristmikku peatumine võimatuks ja kliendi sõiduk vajanuks juba kapitaalremonti. Seega menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt oli tema poolt LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemine eesmärgipärane ning juhul, kui teelõik olnuks pikem, saavutanuks menetlusalune isik võõrast vara ohtu seades ka suurema kiiruse. Taolistel asjaoludel ongi oluline roll lisakaristuse kohaldamise küsimuse lahendamisel eripreventiivne eesmärk. Nagu juba eelpool sai viidatud, tuleb karistuse valikul lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, mis muudab selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul nähtub menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest, et isikul on kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 rikkumise eest, mis on toime pandud 01.09.2015. Karistuseks on määratud rahatrahv 120 eurot, mis on tasutud. Käesolev rikkumine on aga juba raskem samalaadne, kuivõrd see on kvalifitseeritud juba LS § 227 lg 3 järgi. Sellest nähtuvalt ei ole eelnev rahatrahv vaatamata selle tasumisele, menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ning ta jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist, mis on ajas muutunud ohtlikumaks. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuses märgitud asjaolud, et kiirust ületati vaid paari sekundi jooksul ja liiklustühjal teelõigul, ei oma mingit kergendavat mõju karistuse määramisel, kuna 7 sõidukiiruse ületamine niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 43 km/h ja keset asulat, näitab juhi ükskõiksust liikluseeskirjade täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks ja seda sõltumata kellaajast või liiklustihedusest kui liikluskorraldusvahenditega ei ole reguleeritud teisiti. Lisaks sellele ei tee liiklusseadus erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses liikluse puudumisega teelõigul või väärteo toimepanemise kestusega. Nimetatud asjaolud ei ole süüteo õigusvastasust välistavateks asjaoludeks. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust oma töökoha tarvis. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema töötamist sellisel töökohal, kus on vajalik juhtimisõigus. Seega on tegemist tõendamata väitega ning kohus jätab selle väite tähelepanuta. Kohus leiab, et isegi kui eelmärgitud väidet töötamise kohta teatud töökohal oleks vaevutud tõendama, siis arvatavasti oleks juhtimisõiguse olemasolu hõlbustavaks asjaoluks töö tegemisel ja see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu tarvis vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses lisakaristuse tühistamist või võtta juhtimisõigus ära vaid B kategooria osas. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, sh suurt lubatud piirmäära ületamist Tallinna linnas ja menetlusaluse isiku süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ning määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Lisaks eelnevale on menetlusalusele isikule lisakaristus määratud juba ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saaks ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust, kui seda seadus ette näeb. Kuna juba kaebusest enesest nähtub, et menetlusalune isik kavatseb oma töö tõttu ka edaspidi klientide sõidukitega proovisõitusid teha ja ühe proovisõidu tegemiselt on ta juba kinni peetud, siis on ka küllaldane alus eeldada, et menetlusalune isik jätkab samalaadsete väärtegude toimepanemist ning kohus ei pea 8 võimalikuks lisakaristuse kohaldamist üksikute kategooriate piires, kuivõrd menetlusaluse isiku käitumine viitab üheselt sellele, et ta on mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.