4-16-1035 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2016 a Tallinn Väärteoasja number 4-16-1035 (2317,15,011718) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisek

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: S.E, ik: XXX, elukoht: XXX. Kaitsja: Mariann Tusti, Niguliste Advokaadibüroo, Tartu mnt 16b-19, Tallinn, 10117 RESOLUTSIOON

3. Jätta S.E kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.12.2015 otsusele nr 2317,15,011718 S.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.12.2015 otsus nr 2317,15,011718 S.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline 1 tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

1. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
2. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 08.04.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 16.04.
6. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 09.05.
7. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.05.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.12.2015 otsusega nr 2317,15,011718 karistati S.E LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 17.11.2015 kell 05:44 Tallinnas, Sõpruse pst/Tedre tn ristmikul juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et S.E suhtes koostati 17.11.2015 väärteoprotokoll ABI

1. Nimetatud protokollis on S.E märkinud, et soovib kaitsja osalemist menetluses. V™S §-s 19 ettenähtud õiguste tutvustamisele protokollis allkirja pole. S.E-le helistati ja kutsuti
2. novembril kella 14-ks Rahumäe tee 6 allkirja andmiseks. Kaitsjal polnud sel kellaajal võimalik kaasa minna, kuid leidis, et S.E võiks minna kohale, et oleks teada, mis toimingut soovitakse teha. S.E läks politseisse vastavalt kutsele. Kohapeal selgus, et väärteo protokollis soovitakse teha mitmeid muutusi. Kuna S.E on algusest saadik soovinud kaitsja osalemist menetluses, siis ta ei nõustunud kaitsja osavõtuta toimingus osalema. Kell 15:19 helistas ta kaitsjale, et teda survestatakse alla kirjutama ilma kaitsjata, soovis, et ta annaks telefoni üle menetlejale, et oleks võimalik olukord lahendada. Menetleja toru vastu ei võtnud, vaid tõesti sõna otseses mõttes karjus "Mul ei ole Sinu kaitsjaga millestki rääkida!". Tegemist oli naisterahvaga. Selleks ajaks oli juba vaba ja leppis S.E-ga kokku, et sõidab kohe Rahumäele. Seda ütles S.E ka menetlejale. Jõudis kohale kell 15:
3. Menetlustoimingute ruumist olid 2 politseiametnikud lahkunud. Helistas telefonile, millelt oli S.E-le helistatud, eeldatavalt oli tegu XXX. Tema vastas, et protokoll on juba parandatud ja tema oli tunnistaja. Küsis, et miks teda ära ei oodatud ja miks niisugusel kujul parandamine üldse toimub. Vastus oli, et „me teeme kogu aeg nii!". Küsis, kes oli siis menetleja, kes protokolli parandas, aga XXX ütles, et ta nägi seda inimest esimest korda ja ei tea ta nime ega numbrit. Majas olevat väga palju töötajaid ja ta ei saa kõiki teada. Pärast tulutut vestlust, kuidas on võimalik olla tunnistaja tundmatule isikule, lõpetas kõne.
4. novembril 2015 esitas kaebuse menetleja tegevuse peale, mis jäeti rahuldamata põhjusel, et kaebusele polnud lisatud volikirja. Vaidlustas selle seaduses ettenähtud korras ja edastas kaebuse menetlejale
5. detsembril
6. Mitte mingisugust vastust või tegevust sellele järgnenud ei ole. Aasta lõpus pöördus S.E politseisse, et küsida isiklikult, mis on saanud väärteomenetlusest. Talle vastati, et ostust ei ole, kuna kaitsja kaebas ju.
7. jaanuaril sai S.E Maanteeametist kirja, kus viidati väärteomenetluses tehtud otsusele ja kohustati teda juhiloa äratoomiseks. Sellest lähtuvalt saatis
8. jaanuaril politseisse järelpärimise, milles palus vastust otsuse kohta.
9. jaanuaril otsus ka edastati. Leiab, et käesolevas väärteoasjas on algusest saadik rikutud oluliselt menetlusõigust ja nimelt pole võimaldatud isikule kaitsja osavõttu menetlusest, mida ta on selgelt soovinud. Nimetatud rikkumiste tõttu pole olnud võimalik asja igakülgne ja õiglane lahendamine, mistõttu palub väärteootsus
10. detsembrist 2015 tühistada. Palub ennistada kaebetähtaeg lugeda kaebus esitatuks õigeaegselt, kuna otsus oli esmakordselt kättesaadav
11. jaanuaril. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning selgitas, et sõitis autoga 16 kuupäeval vastu 17ndat. Käis matustel ja tuli Tallinna tagasi. Seltskonnas, kellega matustelt tuli, võttis kaks purki õlut. Ei teadnud mis mõtted peas olid, istus kaks tundi hiljem rooli. Arvas, et suudab sõita. Ilmastik oli märg, tee libe, võttis vasakule ja tekkis avarii. Kahetseb oma tegu, et alkoholijoobes rooli istus. Sõiduk kuulus temale endale. Oli tellitud puksiir, kuid politsei ei lubanud tal sõidukit ära viia ja viiakse politsei parklasse. Helistas parklasse ja et ei peaks parkla tasu maksma jättis selle sõiduki parklasse võla katteks. Võttis sõidukist vaid oma asjad ning sõiduk vormistati maha kandmisele. Väärteoprotokoll koostati Rahumäel. Õigusi ei tutvustatud, alla ei ole kirjutanud. Tema allkirja ei tohiks seal olla. Väärteoprotokollil on tõesti tema allkiri. Uuesti kutsuti 23.11.2015 kella kaheks. Läks sinna ja see, kes koostas esimese protokolli, tõi hunniku pabereid, otsis protokolli, mida ümber koostada. Käis advokaadi juures jutul, et mingu ikkagi kohale ja kuulata mis öeldakse. Taheti hakata ümber vormistama, kuid tema alla ei kirjutanud. Siis oli tund möödas, leiti protokoll üles, et liikluspolitsei tahab rääkida. Roosileht oli rahulikum, naisterahvas oli agressiivne. Helistas advokaadile, kes kuulis ka, et karjuti tema peale. Advokaat jõudis viis minutit hiljem. Politseinikud olid maja peale ära kadunud. Mida protokollis parandati, ei mäletagi, ei selgitatud midagi. Siis soditi promilli värki, esimesel protokollil oli juba ära soditud. 23ndal kui välja kutsuti, siis oli nädal möödas eelmisest protokollist, siis ütles, et ei kirjuta alla. Leidis, et tal on õigused, et tahetakse ümber teha, et on nagu kehtetu. Need teadmised on eluülikoolist. Teavitas sellest, et kaitsja ei saa tulla, teist kaitsjat ei valinud, sest on kindel kaitsja. Väärteoprotokolli on parandusteks kirjutatud protokolli ääres, täpsemalt ei vaadanud, andis info edasi advokaadile. Seda, mis on parandatud, teada ei saanud. Koopiat protokollist ei antud. Küsis, et teeb pilte, et ei saa. Ütles, et teeb pildid ära, koopiad pidid advokaadile minema. Tegi pilte kaebusest, teise protokolli muudatusest. Et koopiad lähevad advokaadile ütles naisterahvas. Koopiaid ei ole kätte saanud. Kui pildid ära tegi, siis uuris, ei mäleta mis muudeti, pikk aeg möödas. Tunnistajana üle kuulatud XXX selgitas, et selles materjalis oli kaks osa. Joobes juhtimine ja protokoll koha peal ära tehtud. Tema käes oli liiklusõnnetuse tekitamine. Menetlusalune isik ütlusi ei andnud, vestles küll, kirja panna ei soovinud. Liiklusõnnetuse osa läks lõpetamisele, et oleks võimalik karistus teha, liiklusõnnetuse pool on lahendatud. Läks lõpetamisele, sest ei 3 olnud koosseisu, kahju keegi ei saanud. Keeldus kirja panemast, et soovib kaitsjat. Esmane menetlustoiming oli tehtud, kaitsja ei tulnud, volikirja ei olnud. Volikiri näitab, et kaitsja tohib tulla. Ei ole ette nähtud ilma. Kui on kaitsja kaasas, kui ei ole kaitsjat, siis volikiri. Väitis, et on kaitsja, ei olnud võimalik kontrollida, ei olnud nime. Helistas, ei tea kas kaitsjale, seda väitis. Võib-olla mõni sõber. Kontrollida ei saanud, ei teadnud isegi nime. Igaüks tuleb ja räägib. Tegi menetlusaluse isiku ülekuulamist, menetlusalune isik ei taotlenud, ütlusi ei andnud. Kui oleks soovinud, oleks andnud. Protokolli poole pealt oli politsei rida. Kes tegi parandusi, seda ei tea, oli vormis politseinik, nime ei tea, kõiki ei tunne. Protokolli rida oli tema poolt. Volikirja ei peagi küsima, ise tuleb esitada. Menetlusalusele isikule sai selgitatud millal saab otsuse, sai vastulauset selgitatud. Kas väärteoprotokollist koopia sai, ei tea, ei olnud tema teema. Kes oli see politseinik, tõesti ei tea. Tunneks ära, nime ei mäleta, ei tunne. Tema meelest patrullpolitseinik, kunagi ei tee protokolli, lõpus tehakse üks protokoll, eeldab, et oli patrullpolitseinik. Väärteoprotokollist parandati lõiget, pidi olema lõige 2, puhus välja 0,60 või midagi. Tema teada parandati ka otsuse kuupäeva, võib-olla oli veel midagi. Oli toimingu juures, sest soovis saada ütlusi liiklusõnnetuse kohta. Materjalist näha, et patrull käis kohal. Liiklusõnnetus oli kõrvale jäänud, tahtis saada ütlusi ja võtta seisukoht liiklusõnnetuse osas. Seetõttu sinna juurde sattuski. Kinnitas allkirjaga, et parandused on tema juuresolekul tehtud. Et parandused on tehtud tema ja S.E juuresolekul, selgitati parandusi. Iseasi on see kui palju ta kuulas. Näidatud protokollist mäletab, et paranduseks oli lõige 2, kuupäev, paranduse tegemise kuupäev. Kõik oli õige, kontrollis üle, muidu allkirja ei anna. Üks parandus on varem, 17 kuupäeval tehtud, tema oli 23 kuupäeval juures. Kellaaja parandus oli tema meelest varem, ei julge öelda, midagi oli ka varem parandatud. Oli juures kui menetlusalune isik keeldus alla kirjutamast. Ise rääkis kõik ära, ega kirja panemist ei soovinud. Tema juuresolekul keeldus allkirja andmast. Kas parandatud protokollist tehti koopia, seda ei tea. Nad läksid ära, S.E ja politseinik läksid paremale, tema läks vasakule kui kõik toimingud olid tehtud. Sai selgitatud, et 15 päeva saab küsida koopiaid. Tunnistajana üle kuulatud XXX selgitas, et koostas menetlusaluse isiku suhtes menetlusdokumendid. Oli vist üldmenetlus, väärteoprotokoll. Kuupäeva öelda ei oska, juhtumeid on nii palju. Kas protokollis muutus midagi, ei oska öelda. Tema muudatusi ei tee. Kutsusid isiku välja, liiklus tegeles isikuga edasi. Oli korra uurijaga koos, siis uurija esitas küsimusi. Väärteoprotokollil on tema käekiri, kuupäev on muudetud, koostamise kuupäev ka. Kvalifikatsiooni lõige on ära muudetud, rikkumise kellaaeg ka. Muudatuste juures on kuupäev juures, 23.11.
12. Selleks oli menetlusalune isik välja kutsutud, olid seal koos uurijaga, ei saa ilma selleta teha. Muudatuste juures on liiklusuurija allkiri, XXX. Kas menetlusalune isik soovis kaitsjat, seda ei mäleta. Vist ei soovinud, siis ei oleks ju teinud, ei mäleta täpselt. Tema teada oli menetlusalune isik parandustega nõus. Vastu tahtmist ei oleks hakanud ju tegema. Siin tegelikult üldmenetlus, ei peagi nõus olema. Menetlusalune isik vist ei kinnitanud muudatusi. Isekopeerival koopial ei ole neid parandusi, uurija allkirja ka ei ole. Ei ole ka seda lauset, et keeldub parandustele alla kirjutamast. See on kirjutatud siis kui ta välja kutsuti. Usub, et uurija tegi menetlusalusele isikule koopiad, ise ei teinud, uurija rohkem tegeles. Tema täitis protokolli, uurija kirjutas siia nagu tunnistaja. Selle kohta, et keeldub allkirjastamast. Kas esitati pärast paranduste tegemist vastulauset, seda ei tea, sellega tegeles liiklus. Tema meilidesse ei ole kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale tulnud, ei tea kaebusest. Kui välja kutsusid, ei mäleta, andsid võimaluse kaitsja välja kutsuda, enam ei soovinud. Helistas sel päeval kaitsjale. Kaitsja sõimas. Mis ettepanek tehti, seda ei mäleta. Helistamine oli samal päeval kui muudatused tehti, 23ndal. Kohtumenetluse poolte seisukohad: Kaitsja seisukoht: Nähtub, et on kaitsjat menetlusse soovinud, protokollis on olemas. Kui kuulata XXX, et kaitsja olevat sõimanud, siis on 20 aastat töötanud ja ei sõima inimesi. Kliendi kaitseõigust on rikutud, protokolli oluliselt parandatud. Ei oleks probleemi, kui kaitsja oleks juures olnud. Miks need kaebused ja pöördumised on kadunud, ei oska vastata. S.E ei ole eitanud väärteo toimepanemist, küll tuvastati asjas kõiki asjaolusid. Taotleb karistuse kergendamist, selle tasumine ei ole hetkel jõukohane. Repliigis lisas kaitsja, et politsei töötajad tõlgendavad erinevalt, et kriminaalmenetluses on analoogiline vorm, kus 4 kaitsja osavõtt on kohustuslik. Seda ei saa nii tõlgendada, et kui isik soovib, me ei võimalda seda. § 19 ei saa nii kitsalt tõlgendada. Ei ole nii, et kaitsjad istuvad ja ootavad. Oleks võinud isikule öelda, et ei lähe kohale ja oodaku kirjalikku kutset, uut aega. Ütles isikule, et mingu ja vaadaku. Miks see protseduur sellise kuju võttis? Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et V™S § 19 räägib sellest, et kaitsja osavõtt menetlusest on kohustuslik kui isik on alaealine või ta ei ole võimeline psüühikahäire tõttu aru saama, mis menetluses toimub. Ülejäänud juhtudel kaitsja puudumine ei peata menetlustoimingut. Isik sai varakult kutse kätte. Kui kaitsjal ei ole võimalik ilmuda, tuleb büroost teine kaitsja, kellel on aega. Menetlusõigust rikutud ei ole, parandused tehtud nagu seadustik ette näeb. Määratud on uus lahendi kättesaamise kuupäev. Isikule on parandatud protokollist koopia tehtud, on uus versioon. Palutakse karistuse kergendamist, selleks alused puuduvad. KarS § 56 lg 1 kohaselt kästakse arvestada tegu. Tegu on tahtlik. Kui vahetult enne rooli istumist tarvitatakse ära suur kogus alkoholi, 3 tundi varem, ei saa olla teist varianti. Süü keskmisest suurem, kergendavad, raskendavad asjaolud puuduvad, kohtuväline menetleja neid ei näe. Lähtudes menetlusaluse isiku enda ütlustest, siis ta ei mäleta, kahetseb. Kahetseda seda, mida ei mäleta, on kummaline. Otsuse tegemisel on menetleja arvestanud kahetsusega. Karistuse eripreventiivsetest asjaoludest rääkides on tegemist kergekäelise suhtumisega. Tarvitatud ära suur kogus alkoholi, peale seda minnakse sõitma, oht on üsna suur. Et varasemaid rikkumisi ei nähtu on seletatav sellega, et isikul on alles esmased load. Karistuse üldpreventiivsed eesmärgid – joobes juhtimine on läinud massiliseks. Ühiskonna ootus on, et sellised isikud, kes panevad toime raskeid rikkumisi, tuleb liiklusest eemaldada. Tegu on toime pandud tahtlikult ja lisakaristus 6 kuud on ka täiesti proportsionaalne. Mis puudutab karistuse kergendamist, et see käib üle jõu, siis võiks tasuda trahvi osade kaupa 10 kuu jooksul. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 17.11.2015.a kell 06:28 kuni 06:33 S.E seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0031, milline oli taadeldud (taatlustunnistuse nr TTRC-15/00088). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,75 mg ja 0,74 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,69 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes 5 jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,69 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,69 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Lisaks eelmärgitule peab kohus kaebemenetluses V™S § 133 p 6 kohaselt selgitama, kas väärteo menetlemisel on kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust. Kohtule esitatud kaebusest ja ka kohtule edastatud väärteoasja materjalidest nähtub, et kaitsja on kohtuvälisele menetlejale esitanud kaebuse ning kohtuvälise menetleja juht on jätnud kaebuse läbi vaatamata. Sellele järgnevalt on kaitsja esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja juhi määrusele Harju Maakohtule ning väärteotoimikust ja kaebuse lisast nähtub, et kaebus on koostatud ja esitatud kohtuvälisele menetlejale, kuid Harju Maakohtusse on saadetud väärteoasja materjalid, millede hulgas kaebust ei olnud. Väärteotoimikus leiduvatest saatekirjadest nähtuvalt on väärteoasja materjalid saadetud maakohtusse, seejärel tagastatud kohtuvälisele menetlejale, siis uuesti saadetud maakohtusse ja taas tagastatud. Lõpptulemusena ei olegi maakohtus kaebuse läbivaatamiseni jõutud. Seetõttu peab kohus otsust tehes lahendama ka kohtuvälise menetleja tegevusele esitatud etteheidete põhjendatuse, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebust läbi vaadates peab kohus nii või teisiti selgitama kas kohtuvälise menetleja poolt on järgitud menetlusnorme. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kutsuti ta nädal pärast väärteoprotokolli koostamist uuesti politseisse ja hakati protokolli ümber vormistama. Tema sellele alla ei kirjutanud. Koopiat sellest protokollist ei tehtud, kuid ta tegi protokollist pilte ja uuris mis muudetud oli. Taolistest menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik mis eesmärgil ta oli välja kutsutud ja et väärteoprotokolli tehakse parandusi. Seejuures keeldus ta parandustele alla kirjutamast, kuid tegi pilte protokollist ja uuris muudatusi. Seega oli menetlusalune isik nii väärteoprotokolli muudatuste tegemise ajal kui ka pärast piltide tegemist teadlik väärteoprotokolli muudatuste sisust. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on väärteoprotokollis parandanud väärteo kvalifikatsiooni, väärteo toimepanemise kellaaega, samuti asendanud varasema väärteoprotokolli koostamise kuupäeva paranduste tegemise kuupäevaga ja sellest tulenevalt parandanud ka kuupäeva, alates millisest on otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Väärteoprotokollis on ka parandus tõendusliku alkomeetri numbrilise näidu osas, kuid see on tehtud esialgse väärteoprotokolli koostamise kuupäevaga ning sellega on menetlusalune isik 17.11.2015 nõustunud, mistõttu ei hakka kohus selle paranduse tegemist analüüsima. Menetlusalune isik on keeldunud 23.11.2015 parandatud väärteoprotokollile alla kirjutamast, mida kinnitavad nii kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad, menetlusalune isik kui ka väärteoprotokolli märgitud vastav kanne, millele on tunnistajana alla kirjutanud XXX. Seega 6 ei ole vaidlust selle üle, et väärteoprotokolli tehti 23.11.2015 parandused ja menetlusalune isik keeldus parandustele alla kirjutamast. V™S § 69 lg 3 sätestab, et kui väärteoprotokolli kantud väärteo kvalifikatsiooni on vajalik muuta, täiendatakse protokolli kandega uue väärteokvalifikatsiooni kohta, märkides iga kvalifikatsiooni muutmise kuupäeva ja lisades kohtuvälise menetleja allkirja. Antud juhul väärteoprotokollist nähtubki, et 23.11.2015 on väärteoprotokolli muudetud ning kvalifikatsioon LS § 224 lg 1 on asendatud lg-ga 2 ning juurde on märgitud muutmise kuupäev ning menetleja allkiri. Seega on protokolli õiguspäraselt muudetud. Kuivõrd väärteoprotokolli tehti parandused, tuli parandada ka väärteoprotokolli koostamise kuupäeva ja kohtuvälise menetleja juures otsuse kättesaadavuse kuupäeva. Hilisema paranduse tegemisega pidi protokollis olema märgitud ka tegelikkusele vastav kuupäev, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav (V™S § 70 lg 4). Samuti nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalune isik keeldus parandustega väärteoprotokollile alla kirjutamast. V™S § 70 lg 2 kohaselt menetlusosaline annab väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta väärteoprotokollile allkirja, märkides kättesaamise kuupäeva. Kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Seega saab tulla järeldusele, et parandatud väärteoprotokolli koopia tuleb lugeda menetlusalusele isikule kätteantuks alates 23.11.2015 ja seda sõltumata sellest, kas parandatud väärteoprotokollist tehti eraldi koopiat või mitte. Et menetlusalune isik on aga väärteoprotokolli parandustest teadlik, annavad üheselt kinnitust menetlusaluse isiku enese ütlused selle kohta, et ta tegi parandatud väärteoprotokollist pildid. Sellest tulenevalt oli ta ka teadlik sellest, et otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates väärteoprotokolli parandustesse märgitud kuupäevast, so alates 22.12.
13. Taolistest asjaoludest saab tulla järeldusele, et väited nagu oleks kohtuvälise menetleja otsuse koostamine üllatuslik, on ainetud. Kohus peab vajalikuks viidata ka asjakohasele kohtupraktikale (3-1-1-99-10), mille kohaselt „V™S § 114 lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kätte saadav. V™S § 70 lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. V™S § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (V™S § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev. Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud ning isiku keeldumise väärteoprotokollis nõuetekohaselt fikseerinud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Selle toiminguga loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. Sellest tulenevalt on V™S § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga tutvumisest, selle allakirjutamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise nõuetekohaselt fikseerinud. Kohtuväline menetleja peaks püüdma protokolli allkirjastamisest keeldumise fakti fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga.“ Kohus leiab ka seda, et asjaolu, et kohtuvälise menetleja juhile esitatakse kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale, ei muuda väärteoprotokolli kantud otsuse kättesaadavuse kuupäeva. Kohtuvälise menetleja juhile (V™S § 76) või tema määrusele esitatud kaebuse läbivaatamisel maakohtus (V™S § 78) on seatud teatud piirangud ning sellises kaebemenetluses lahendatakse kaebusi üksikute menetlustoimingute kohta, kuid ei lahendata 7 väärteomenetlust terviklikult, sh ka mitte süüküsimust. Seega saab selles kaebemenetluses küll kas tühistada määrust, peatada menetlustoimingut, tunnistada õiguste rikkumist või kõrvaldada õiguste rikkumist, kuid lõpliku lahendi V™S § 73 korras teeb ikkagi kohtuväline menetleja sõltumata kaebuste sisust ja kohus ei saa V™S § 79 sätestatud volituste alusel sisulist lahendit teha ega menetlust kohtuväliselt menetlejalt üle võtta. Kaebemenetluse käigus on tuvastatud, et menetlusalusele isikule tutvustati parandatud väärteoprotokolli, kuid kuna kohtuväline menetleja ei oodanud ära kaitsja saabumist menetlustoimingu juurde, siis keeldus menetlusalune isik väärteoprotokolli parandustele alla kirjutamast. Kohus juhib tähelepanu V™S § 19 lg-le 2, mille kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Esimene menetlustoiming viidi läbi aga 17.11.2015, mitte 23.11.
14. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Antud juhul võimaldatigi menetlusalusel isikul helistada kaitsjale, mida kinnitasid nii kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kui ka menetlusalune isik. Samas eelnimetatud säte kohaldub isiku kinnipidamisele või muule esimesele menetlustoimingu tegemisele, millega antud juhul tegemist ei olnud. Samuti antud säte ei kohusta kohtuvälist menetlejat kaitsjaga suhtlema, vaid annab õiguse menetlusalusele isikule kaitsjaga sidevahendi abil ühenduse võtmiseks. Seega on alusetu kaebuses toodud väide, et kuna kohtuväline menetleja ei suhelnud kaitsjaga telefoni teel, siis on menetlusaluse isiku kaitseõigust rikutud. Samuti sätestab V™S § 19 lg 2 viimane lause, et kaitsja võib osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Seega leiab kohus, et menetlustoimingu juurde kaitsja ära ootamata jätmisega ei ole kohtuväline menetleja rikkunud menetlusnorme. Samuti on nii kaitsjal kui menetlusalusel isikul õigus muudetud väärteoprotokolli ja väärteotoimikuga kohtuvälise menetleja juures tutvuda, milline õigus on märgitud ka väärteoprotokolli isekopeeriva eksemplari pöördel, mille menetlusalune isik 17.11.2015 kätte sai. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik või tema kaitsja 15 päeva jooksul alates 17.11.2015 või siis pärast väärteoprotokolli paranduste kandmist alates 23.11.2015 oleks seda teinud. Selle asemel esitas kaitsja 25.11.2015 kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Kuna kaitsja volitust tõendavat dokumenti kaebusele ei lisanud, siis kohtuvälise menetleja juht kaebust ei rahuldanud, kuivõrd olid täitmata V™S § 20 lg 2 nõuded. Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja juhi määrus on põhjendatud. Nii V™S § 77 kui ka § 79 annavad kaebuse lahendajale teatud pädevuse, kusjuures ei kohtuvälise menetleja juhil ega maakohtul ei ole kaebust lahendades õigust jätta kaebust läbi vaatamata või käiguta, et anda puuduste kõrvaldamiseks tähtaega nagu on ette nähtud V™S § 118 lg 1 sätetega. Tegemist on kohtuvälises menetluses aset leidva menetluse osaga, milles saab vaidlustada üksikuid menetlustoiminguid ja kaebuste läbivaatamiseks on ette nähtud viiepäevased tähtajad, mis eeldab kaebuse läbivaataja poolt kiiret ja lõplikku lahendust üksikus menetlusküsimuses. Sellises korras esitatud kaebuse läbivaatamine ei saa aga takistada kohtuvälise menetluse jätkumist ega muuda V™S § 70 lg 4 sisu. Lisaks on kaebuses viidatud väärteoprotokolli koopia tagaküljele, kus tutvustatakse V™S §s 19 ettenähtud õigusi, et sealt puudub menetlusaluse isiku allkiri. Väärteo toimikus oleva väärteoprotokolli pöördelt nähtub, et menetlusaluse isiku allkiri on olemas. Ka kohtuistungil kinnitas menetlusalune isik, et väärteoprotokollil on tema allkiri. Kohus märgib, et väärteoprotokolli koopia pöördel, mis antakse menetlusalusele isikule, allkirja olema ei peagi, kuna tegemist on koopiaga, mille pöördel olevale lehele allkiri automaatselt ei kopeeru nii nagu esiküljele kantavad andmed. Tegemist ei ole kahepoolselt kopeerivate dokumendiblankettidega. Seetõttu leiab kohus, et väärteoprotokolli koopia pöördel menetlusaluse isiku allkirja puudumine ei saa kuidagi tõendada menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmist ja seda veel olukorras, kus väärteoprotokolli esimese eksemplari pöördele on menetlusalune isik õiguste ja kohustustega tutvumise kohta 8 allkirja andnud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuses esitatud etteheide menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmise kohta on alusetu. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõuded (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et Kar

S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja S.E-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud, tuvastati väärteoasja materjalidest nähtuvalt menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,74 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,69 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelnevalt alkoholi ja olles teadlik enda juhile keelatud seisundist, asus mootorsõidukit juhtima. Sellistest asjaoludest saab järeldada, et tegemist on teadliku ja eesmärgipärase käitumisega ja süütegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. 9 Hinnates S.E süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut ja üleolevat suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kaitsja esitatud kaebuses kahetsuse olemasolu märgitud ei ole, kuid kohtuistungil menetlusalune isik kahetses. Seega peab kohus võimalikuks lugeda kergendava asjaolu olemasolu tuvastatuks. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et võiks tingida karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra või keskmises määras ning seda olukorras, kus kergendava asjaoluga on vaidlustatud otsuse koostaja juba arvestanud. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka eripreventiivseid asjaolusid, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuigi menetlusaluse isiku karistusandmetes kehtivaid karistusi ei leidu, leiab kohus, et käesoleval juhul mõjutab karistuse rangust menetlusaluse isiku keskmisest oluliselt suurem süü, mis peab ka tingima karistuse, mis ületab oluliselt ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. 10 Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Ja kuigi menetlusalusel isikul puudub LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu ja üleoleva suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS § 50 lg 2 sättele, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel ning lisakaristuse määramine keskmises määras viitab sellele, et kohtuväline menetleja on vaatamata menetlusaluse isiku suurele süüle oluliselt arvestanud kergendava asjaoluga. Kuivõrd kohtul puudub kaebemenetluses pädevus kaebuse esitaja olukorda raskendada, peab kohus kohtuvälise menetleja määratud lisakaristust proportsionaalseks. Kohtule esitatud kaebuses on taotletud vaidlustatud otsuse tühistamist väärteomenetlusõiguse normide rikkumise tõttu, kuid kohtuistungil taotleti vaid karistuse kergendamist. Kohus asus juba eespool seisukohale, et kaebemenetluses ei ole kohus tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks väärteomenetlusõiguse norme eiranud. Samuti leidis kohus sellele järgnevalt, et nii määratud põhi- kui ka lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 sätteid järgides ning alus määratud põhi- või lisakaristuse kergendamiseks puudub. Puutuvalt väitesse, et rahatrahvi tasumine võib käia menetlusalusele isikule üle jõu, siis peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalusele isikule 17.11.2015 kätte antud väärteoprotokolli koopia pöördel on lisaks selgitustele õiguste kohta vastulause esitamise ja toimikuga 15 päevase tähtaja jooksul tutvumise osas selgitus ka selle kohta, et menetlusalusel isikul on õigus mõjuvatel põhjustel esitada taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks ning taotluse peab esitama enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva. Seega 11 saanuks menetlusalune isik alates 17.11.2015 esitada taotlust rahatrahvi ositi tasumise võimaldamise kohta. Kuivõrd protokolli tehti parandusi 23.11.2015, siis algas uus 15 päevane tähtaeg taotluse esitamiseks 24.11.2015. Väärteoasja materjalides taolist taotlust ei leidu. Kohtulikes vaidlustes küll kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et menetlusalusele isikule võiks võimaldada rahatrahvi tasumist 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kuid kohus ei saa sellise taotluse puudumisel asuda muutma vaidlustatud otsuse täitmise tingimusi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes. Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas, siis ei tee kohus ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt VTMS § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus kaebuse esitamise tõttu jõustunud ei ole. Seega saab rahatrahvi täitmisele pööramist edasi lükata vaid otsust täitmisele pöörav kohtuväline menetleja, kellele esitatakse asjakohane taotlus ning sedagi alles siis kui otsus on jõustunud. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12