4-16-1893 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-1893 (2302,16,001549) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekr

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: A.J, ik: XXX; elukoht: XXX Kaitsja: Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli, Vabaduse pst 59, Tallinn, Harju maakond, 11211 RESOLUTSIOON 1. Jätta A.J-i kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 18.02.2016 otsusele väärteoasjas nr 2302,16,001549 A.J-i karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 18.02.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,001549 A.J-i karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg 1 algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 14.04.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.04.
7. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 16.05.
8. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.05.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 18.02.2016 otsusega väärteoasjas nr 2302,15,001549 karistati A.J-i LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et A.J 30.01.2016 kell 12.36 Suur-Sõjamäe 30 juures Lasnamäe linnaosas Tallinnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 95 (+/-3) km/h, teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 50 km/h, ületades sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Esitatud kaebuses vaidlustatakse kohtuvälise menetleja otsus karistuse kohaldamise ja selle raskuse osas. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusaluse isiku kohta karistusregistrisse kantud andmed kolme järgmise väärteokaristuse kohta: 21.12.2015 otsus, LS § 232, trahv 140 eur, 04.04.2015 otsus LS § 227 lg 2, trahv 200 eur, 04.12.2013 otsus, LS § 227 lg 1, trahv 200 eur. Sellistest karistusandmetest on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Iseenesest on karistusandmed õiged. Samas kolmandas positsioonis märgitud karistus võiks olla kustunud. Menetlusalune isik tasus nimetatud karistusest 100 €. Asjaolude tõttu ununes teise osamakse tegemine. Kohtuväline menetleja edastas karistuse kohtutäiturile täitmiseks. Kohtutäituri büroo töötaja eksituse tõttu jäi menetlusaluse isiku trahv koos veel mitme isiku trahviga aga täitmisele võtmata. See asjaolu selgus 10.03.2016 seoses kaitsja poolt läbi viidud uurimisega. Kui trahv oleks õigeaegselt täitmisele võetud, oleks menetlusalusele isikule tasumata 2 trahviosa meenunud ja see oleks saanud ka tasutud. Tänaseks oleks võinud trahv olla kustunud. Kaitse mõistab, et osaliselt vastutab oma karistuse täitmise eest ka menetlusalune isik, kuid täitemenetluse süsteem on samas loodudki selleks, et täitmata karistused saaksid õigeaegselt ja kiirelt täidetud. Kaitse leiab, et 04.12.2013 määratud karistus tuleks karistuse täitmisel jätta tähelepanuta. Tänaseks on puuduolev summa tasutud. Kohtuväline menetleja on süüd oluliselt suurendava asjaoluna toonud esile kiiruse ületamise 50 km/h piirangualas. Samas saabki lubatud kiirust ületada üksnes siis, kui mõõdetud kiirus ületab lubatud kiiruse. Teisisõnu – alati on tegemist mõne piirangualaga ning kiiruse ületamine jääb kiiruse ületamiseks sõltumata sellest, kas kiirust ületatakse asulas või väljaspool asulat. Seega piiranguala iseenesest on süüneutraalne ega suurenda isiku süüd. Seega on menetleja alusetult süüd suurendava asjaoluna käsitlenud kiiruse ületamist 50 km/h piirangu alas. Nimetatud etteheide sisaldub põhimõtteliselt juba sanktsioonis. Samas peab kaitsja oluliseks, et kuigi väärteo toimepanemise kohas kehtis tõepoolest üldine asula liikumiskiirus 50 km/h, on Suur-Sõjamäe 30 asupaiga osas tegemist kesklinna ja tiheda asumiga aladest eemale jääva tööstuspiirkonnaga, kus pärisuund on vastassuunast eraldatud haljasribaga ning millisel teelõigul puudub intensiivne jalakäijate liiklus, sh ülekäigurajad. Lisaks oli kiiruse ületamine lühiajaline, milline asjaolu nähtub menetlusaluse isiku vastulausest, samuti kiirusmõõturi kasutamise protokollist. Tegemist oli lühiajalise kiirendusega, mis olles igal juhul keelatud ja taunitav tegevus, võiks tingida siiski teiselt poolt leebema suhtumise süü suurusesse. Kokkuvõtvalt puuduvad asjas süüd oluliselt suurendavad asjaolud, samuti jääb kiiruse ületamise määr LS § 227 lg-s 3 sätestatud määra alumisse serva, ületades piiri 2 km/h võrra. Süüd kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja õigesti esile toonud puhtsüdamliku kahetsuse. Seega on LS § 227 lg 3 sanktsiooni keskmises määras kohaldatud karistus ehk mõnevõrra raskem, kui süüd kergendava asjaoluga arvestades olla võiks, kuid menetlusalune isik ei vaidlusta rahatrahvi suurust. Kaitsja leiab, et lisakaristuse kohaldamiseks käesolevas asjas puudub põhjendatud vajadus. Menetlusalusel isikul on üks kehtiv karistus lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mille kohta tehtud otsus on jõustunud 21.04.2015.a ning, mis eelduslikult on seega toime pandud 6.03.2015.a. Vahepealsel ajal on menetlusalune isik liigelnud kiirust ületamata. Seega suudab menetlusalune isik liigeldes kehtivast kiirusest üldjuhul siiski kinni pidada. Tõsi, menetlusalust isikut on karistatud 21.12.2015.a kiirmenetluse korras raudteeülesõidukoha ületamise nõuete rikkumise eest, kuid trahvi on kohaldatud alla sanktsiooni keskmise määra, mis viitab vähesele süüle. Seega kuigi menetlusalune isik omab kehtivaid karistatusi, ei ole väärtegude kordamise risk ja tihedus selline, mis tingiks menetlusaluse isiku vältimatu liiklusest kõrvaldamise. Kaitse leiab, et menetlusaluse isiku poolt väärteoga põhjustatud ebaõiglusele on võimalik ja adekvaatne reageerida rahatrahviga. Lisakaristuse kohaldamine ei ole eripreventiivsetel kaalutlustel põhjendatud. Lisakaristuse kohaldamine rõhub menetlusalust isikut rängemalt, kui proportsionaalsuspõhimõttest tulenevalt oleks vajalik. Menetlusalune isik vajab igapäevaselt mootorsõiduki juhtimise õigust seoses tööga, kuna töötab XXX OÜ-s müügijuhina, kelle tööülesannete hulka kuulub ka kauba transport ja tarnimine. Juhtimisõiguse kaotamine 3 kuuks muudab tööülesannete täitmise 3 kuuks võimatuks, tekitades täiendavat kulu tööandjale ja võimalikku tululangust menetlusalusele isikule endale. Senise sissetuleku säilitamine on siiski oluline, kuna teenindamist vajab koduliising, samuti autoliising. Menetlusaluse isiku abikaasa on lapseootel. Lapse eeldatav sünniaeg saabub küll alles juulikuus, kuid juba praegu abistab menetlusalune isik oma abikaasat transpordiga. Abikaasal on küll ka juhiluba, kuid reaalselt ta autot praegusel ajal ei juhi. Peres on ka teine laps – XX aastane, kellega tuleb samuti liikuda Nõmmel asuva kodu ja Lasnamäel asuva lasteaia vahel. Juhtimisõiguse piiramine muudaks senise elukorralduse võimatuks ning eelkõige kannatavad seeläbi menetlusaluse isiku lähedased. 3 Menetlusalune isik teenindab kodulaenu ja autoliisingut. Nimetatud kohustused tingivad vajaduse töötada ja saada senist sissetulekut, et ei halveneks pere ja ülalpeetavate toimetulek. Tulenevalt ülaltoodust, kaalub kaitse arvates lisakaristusest tulenev ränk negatiivne mõju üles õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuva lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse. Seda eelkõige seetõttu, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist liiklejaga, kes süstemaatiliselt ning hoolimatult paneks toime ühetaolisi rikkumisi, eelkõige lubatud sõidukiiruse ületamisi suures ulatuses. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et on inimene, teeb vigu, arvab, et on lihtsalt väsinud, tahab anda lapsele kõige paremat. Tunnistab, et ainult tema viga, on süüdi. Emotsioonid, iga tööpäev sõidab bussiga, seal oli pühapäev. Tahtis ümber reastuda, pani suunatule, taga oli üks auto, kohe tee lõpeb, saab natuke kiirendada. Otsustas, et läheb mööda. Talle ka ei meeldi kui suunatuli ja keegi kohe ees pidurdab, segab taga autot, sõidab mööda. Mis tehtud on tehtud. Palub tulla vastu. Vaja vastutada oma tegevuse eest. Teab, et ei ole vaja emotsioonidest lähtuda, enam ei kordu, teab, mis saab juhtuda. Varasematest karistustest ei tea, oli 3 aastat tagasi viimane, arvab, et on väsinud. Saab aru, et see tähendab ohtu, järgmine kord ei juhtu. Raudteeülesõidu kohal karistuse osas selgitab, et rong sõitis ära, tõkkepuu tõusis üles, oli punase tule taga, ei olnud tähelepanelik, lasi rongi läbi. Hakkas liikuma enne kui punane tuli kustus, paar sekundit. Politseiauto oli pärast seda. Dokumentidest nähtuv vanaema on emapoolne vanaema, kes elab vanaisaga, ta on ka haige, vanaema praegu ei tõuse üldse, viib talle süüa iga nädal. Väikevend elab Saksamaal, isa on ka pärast operatsiooni, naine ka ootab last, sõidavad käruga või sõidavad kuhu vaja. Naisel on juhtimisõigus, kuid praegu on aeg, ta ei taha juhtida, et rahulikult vaja oodata last. Väike laps ka, on raske panna autosse igal hommikul ja viia lasteaeda. Töö osas peab tellima kaupa välismaalt, vastu võtma, sorteerima, ise toob kliendile ära. Kui midagi ei saa teha, siis enam ei võeta nende käest kaupa. Vaja liisingut maksta, kulud maksta, mingit teist inimest pole ka praegu võimalust tööle võtta. 1998 aastast peavad pereäri, olid töötajad aga praegu olukord, ei saa võtta juurde. Sellel teelõigul on kaks sõidurida, üks vasakule, üks lõpeb ära. Sõitis rahulikult esimeses reas, hakkas lõppema, soovis ümber reastuda, lülitas õigeaegselt suunatule hoiatamaks taga sõitvaid. Nägi, et taga sõiduk hakkas kiirendama samamoodi nagu tema, ei andnud talle teed, tee lõppes, õigem oleks pidurdada ja anda teed. Võttis vastu otsuse, et läheduses ei ole koole, muid asutusi, otsustas kiirendada. Kuna ees oli vaba ruum, et ümber reastuda. Hea õppetund, tegi enda jaoks järeldused, täielikult tunnistab oma süüd, lubab edaspidi vigu mitte teha, kuna sellest võivad kannatada lähedased, sh ka tema ise. Kaitsja seisukoht Karistuse kergendamise kaebuse juures moment, et ei tahaks neid kaebusteks nimetada, pigem sellised pöördumised, palve kohtu poole, et kergendada inimeste olukorda. Paratamatult kaitsja kui ka kohtu ees teema, et kas järgida must-valgelt seadust ja põhimõtteid või lubada sinna inimlikku aspekti. Iseenesest möönab, et vaadates andmeid varasemate rikkumiste kohta, siis laias plaanis ei saa otsusele midagi ette heita. Kui isikut iseloomustavatesse andmetesse natuke rohkem süüvida, miks midagi tehti, kui suur on tõenäosus, et A.J edaspidi samasuguse käitumisstiiliga ei jätka, tekib ka teistsuguseid värve ja lõpptulemus võiks olla teistmoodi. Kindlasti ei õigusta, ei saa väita, et nii võib teha, on lubatud. Pigem rõhuasetus, kuidas vead inimesele tagasi nuhtleme, kas karistus peab olema selline, et keerab kõik kraanid kinni või võiks lasta ka õhku läbi. Klient selgitas rikkumise tagamaid, otsus mille vastu võttis oli vale. Antud juhul oli tingitud hetkesituatsioonist, kus rea vahetamine oli võimatu, oli raskendatud teise liikleja nahaalsuse tõttu. A.J kasutas ära eespool vaba ruumi, kiirendas sinna tühimikku. Sündmuskoht eripärane, esimene rida, mida kasutas, lõppeb ära. Juhile valida, kas jääb karpi või kui pressib vahele, teeb sellise kiirenduse. Õige valik oodata õiget hetke rea vahetuseks, antud juhul tegi otsuse, mis ei olnud õige. Jutt ei ole välja mõeldud, seda kinnitavad ka kiirusemõõteseadme protokolli kantud andmed. Näha, et A.J-i poolt juhitud sõiduk kiirendab intensiivselt, jõudis ette eessõitvast sõidukist. Ilmselt nägid ka politseiametnikud seda situatsiooni, nii on fikseeritud protokolli. Puuduvad andmed, et oleks jätkanud rikkumist 4 samasuguse kiirusega. Kiiruse ületamine oli suur, aga vältas ajas ja ruumis lühikest aega. Teisisõnu ei tulnud kuskilt meeletu kiirusega, ei süstinud kuskile vahele, ei käitunud paadunud liiklushuligaanina. Saab kirjeldada seda situatsiooni ka teisiti, aga andmeid, et toimus teisiti, ei ole. Lisakaristuse kohaldamise vajaduse tingis mitte see rikkumine kui selline, vaid A.J-i varasem liiklusalane taust, kehtivate karistuste olemasolu. Taas vaadates üldist pilti, 3 kehtivat karistust, et mida sa siis loodad. Teiselt poolt kui süveneda karistustesse, korduvuse amplituud - 2013 karistatud kiiruse ületamise eest, järgmine karistus 2015 aprill, jättes kõrvale selle raudtee ülesõidu koha, järgmine ületamine 2016 alguses. Iseenesest võib öelda, et aasta ringi suudab ilma, et sattuks politsei huviorbiiti. Siin võib olla ka arvamusi mitmesuguseid, suudab joone peal püsida ja liiklusnõuded täita. Mida A.J on õppinud varasematest karistustest, kas on üldse õpivõimeline, kaitse veendumust kinnitab täna, tajudes Andrei hirmu ja kannatusi kohtuistungil, kohtumenetlus iseenesest, et juhtimisõigus läinud, mitme kuu vältel tuleb eluga hakkama saada. Reaalne karistuse tajumine juba distsiplineeriva mõjuga. See on prognoos, seda ei saa tõendada, igaühe siseveendumuse küsimus, ka kohtuniku siseveendumuse. Nüüd, kui võtta kokku teo toimepanemise asjaolud, valdav osa 365 päevast A.J järgib liiklusnõudeid, tänane olukord tööalaselt, perekondlikult, tööalaselt ainus inimene, kes transporditeenust osutab, isa vana ja läbib kemoteraapiat. Abikaasa on lapseootel, sellest tulenevalt ei soovi igapäevaselt autoroolis liigelda. Teisi isikuid firmas tööl ei ole. Tuleb aidata ka teise väikese lapsega liikumisel. Seab raskesse olukorda, kohtuvälisel menetlejal tavaks öelda, et olukord oli teada, kohus kirjutab otsusesse sisse. Et aru anda, millised tagajärjed ootavad, on vaja viimast tilka karikasse, et käitumisnormid selgeks saaks, see tänane kohtumenetlus on viimane. Sellel hetkel ei mõtle tagajärgedele, nende asjaoludega tuleks arvestada, tähelepanu juhtinud ka senine kohtupraktika. Rõhutab, et antud juhul tegemist kohaga, kus juriidilisi hoobasid liigutada koos eluliste vajadustega, A.J-i puhul loobuda lisakaristusest, siis keskmises määras põhikaristuse kohaldamine temale ei ole ülemäära leebe. Palub kohtul rahuldada kaebus ja tühistada lisakaristus, muus osas ei ole vaja otsust muuta. Repliigis leidis kaitsja, et kohtuväline menetleja ei rääkinud valet juttu, kõik õige aga liialt lihtsalt, liiga kergekäelist suhtumist tõlgendatakse hoolimatuks suhtumiseks. Jah, juhid minetavad aeg-ajalt kaine mõistuse, teevad valed otsused, hoolimatus on midagi muud. Keelud, käsud, mul on „savi“, hoolimatust ja inimlikku viga lahutab kaitsja hinnangul suur jupp maad. Sõltub vaataja vaatepunktist, ei saa rääkida hoolimatusest tavapäraselt, vaid veast, mille eest kohaldatud karistus liiga suur. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi väärteootsuses tehtud seisukohtade juurde. Kaitsja rääkis, et lühikese ajavahemiku jooksul oli menetlusalune isik sunnitud võtma vastu otsuse. Jah, otsus oli vale ja seadusega vastuolus. Kohtuvälise menetleja seisukoht on see, et isik, kellel on juhtimisõigus, on läbinud vastavad õpped, üks sellest suunab, et võtaks vastu seadusega kooskõlas olevaid otsuseid. Ei panda süüks, et reastus, vaid, et tema kiiruse ületamine alas kus suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, ületas lubatud kiirust määras, mis on suurem isegi asulavälisel teel lubatud sõidukiirusest. Selline ületamine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Kuigi karistuse üle arutades ainukesest tagajärjest sellisele teole on kohtuvälise menetleja kohustus rääkida ka teistest võimalikest tagajärgedest. Kiirusepiirangud Eesti teedel on kehtestatud eelkõige elu ja tervise kaitseks. Sellisel määral ületamine asulasisesel teel oleks võinud lõppeda fataalsete tagajärgedega, on kahtlemata väga ohtlik tegu. Isegi liikluses üks ohtlikumatest. Kui rääkida karistusest, on näha, et eelmise aasta aprillikuus karistatud kiiruse ületamise eest § 227 lg 2 järgi, karistust kohaldati tema suhtes sanktsiooni keskmises määras. Antud karistus ei avaldanud soovitud mõju isiku käitumisele. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei saa karistusi väärtegude toimepanemisel vaadata amplituudiga sarnaste rikkumiste puhul. Menetlusaluse isiku suhtumist näitab ka detsembrikuus toimepandud väärtegu. Raudteeülesõidukoha ületamine, mis ei olnud vastavuses nõuetega, on ka üldjuhul tahtlikult toime pandud väärtegu. Sellised karistusandmed näitavad tema suhtumist liiklusseaduse nõuetesse, hooletut suhtumist tagajärgedesse. Asjaolu, et juhtimisõiguse saab ära võtta, on isikule teada kui möödunud aasta aprillikuus ületas kiirust, kuivõrd ka selle 5 sanktsioon näeb ette sellist võimalust. Kui veel tagasi vaadata, oli 2013 aastal lg 2 kiiruse ületamise eest samuti võimalik juhtimisõigus ära võtta. Kohtuväline menetleja kohaldas rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras. Tahtlikult toimepandud väärtegu ja eelmised karistused soovitud mõju ei ole avaldanud. Kohaldada lisakaristust, mis koosmõjus põhikaristusega täidab eripreventiivset eesmärki. Kohtuvälise menetleja hinnangul on arvestades isiku süüd, iseloomustavaid andmeid, määratud õige ja proportsionaalne karistus. Lisakaristuse kohaldamata jätmine oleks olnud ilmselgelt põhjendamatu. Tõepoolest on kohtuvälise menetleja seisukoht, kui vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmisel, pere eest hoolsuskohustuse täitmiseks, peab arvestama, tegema endast kõik, et vältida olukordi, kus olukord karistuse näol võiks saada elulaadi takistuseks. Kohtuväline menetleja ei näe kaebuses toodud põhjendustes alust karistuse kergendamiseks või lisakaristuse tühistamiseks, jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus tutvunud esitatud kaebusega, selle lisadega, kohtuistungil esitatud täiendavate tõenditega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja ja kaitsja arvamused ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja A.J-i juhitud sõiduki BMW x5 reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 30.01.2016 kella 12.36 paiku kiirusmõõturit Stalker II MDR (taatlustunnistus TTRSS-16/00002, 16.01.2016). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 95 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 92 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 42 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 42 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). 6 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 4160 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Seega on põhi- ja lisakaristuse määramine toimunud ettenähtud sanktsioonide piirides ja karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Samuti puudub süü suurusest tulenevalt alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 42 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta kiirendas teadlikult, et saaks ümber reastuda, siis oli ta teadlik sõidukiiruse ületamisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, so kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 42 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud alammäära lähedasena, s.o 42 km/h võrra, mis ületab vähesel määral LS § 227 lg 2 järgi süüteo kvalifitseerimise ülempiiri. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem lubatud suurimat 7 sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 3 piirmäärasid, milleks on 41-60 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 42 km/h ehk sätestatud piirmäära alammäära lähedane, seega on ka isiku süü alla keskmise ja karistus peab vastama vastava karistuse keskmise määra lähedasele määrale, kuivõrd omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse lähtepunktiks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ja seda korrigeeritakse KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse määramist mõjutavate asjaoludega, milliseid analüüsib kohus allpool, kuigi esitatud kaebuses põhikaristuse määra ei ole vaidlustatud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtuistungil, mistõttu leiab kohus, et kahetsust võib hinnata siirana ning asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kahetsuse kergendava asjaoluna arvestamist võib pidada põhjendatuks. Samas ei saa kohus väärteomenetluses seda kergendavat asjaolu enam teist korda arvestada ega asuda karistust kergendama. Kohus asub seisukohale, et kahetsusel ei saa tahtliku süüteo toimepanemise korral olla otsustavat mõju karistuse kergendamisel ning seda eriti käesolevas väärteoasjas, kuivõrd menetlusalune isik ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust peaaegu kahekordselt, ületades seejuures ka kiirusepiirangut, mis LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt kehtib asulavälisel teel. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole menetlusalune isik isikuks, keda ei ole karistusregistrisse kantud. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalusel isikul kolm kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Esitatud kaebuses on leitud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse täitmine oleks toimunud ettenähtud korra kohaselt, siis ei oleks kolmandat kehtivat karistust, kuivõrd kohtutäituri büroo ei täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt. Samas möönis kaebuse esitaja, et rahatrahvi tasumine on eelkõige süüdlase ülesanne. Kohus asub seisukohale, et kaebuses esitatud arutluskäik võimalikest variantidest miks trahv senini tasumata oli, on siiski ainetu. Menetlusalust isikut on pärast vaidlusaluse rahatrahvi määramist veel kahel korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ja menetlusalune isik on trahvid tasunud. Seejuures on viimane trahv tasutud mõningase viivitusega, kuid eelviimane trahv tähtaegselt. Seega kahe viimase rahatrahvi tasumine pidanuks menetlusalusele isikule meenutama ka varasema trahvi tasumise kohustust. Kohtu arvates on kohusetundliku isiku jaoks oluline tähtsus sellel, kas tal on rahalisi kohustusi riigi ees ja isik tunneb ise selle vastu huvi, kas riigil on tema vastu selliseid rahalisi nõudeid, mis võivad tingida täitemenetluse alustamist või mõjutada riigi põhjendatud huvi tema vastu. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka seda, et isegi juhul, kui jätta arvestamata vaidlusalune karistus aastast 2013, siis sellele vaatamata on menetlusalusel isikul kaks karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning kumbagi neist väärtegudest saab toime panna vaid tahtlikult. Seega on vaidlusalust väärtegu arvestades tuvastatud, et menetlusalune isik on vähem kui aasta jooksul kolmel korral kinni peetud liiklusalaste väärtegude toimepanemiselt. Seejuures on menetlusalusel isikul ka kehtiv karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral kohaldada ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavat karistust kui eelnevalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü küll alla keskmise, kuid karistus määratud keskmises määras ning kohtu arvates on kohtuvälise menetleja määratud karistus proportsionaalne nii süüd kui eripreventiivseid eesmärke, kui ka kergendava asjaolu olemasolu arvestades. 8 Puutuvalt üldpreventiivse eesmärgi saavutamisse leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine, et teadlikult ohtlikult käituvate juhtide käitumine saab karistatud ja sellega mingilgi määral õiguskord kaitstud, võib suurendada ka liiklusohutust. Lisakaristuse määramisse puutuvalt peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud mõningal määral alla keskmise LS § 227 lg 3 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mitte vähem kui 92 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et ka LS § 227 lg 3 näeb juba põhikaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni ja LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristust lõikes 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel kolmest kuust kuue kuuni. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest võimalik kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna menetlusaluse isiku käitumine on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi, mitte lg 1 või 2 järgi ja et lubatud suurimat sõidukiirust ületati peaaegu kahekordselt, siis on tuvastamist leidnud ka piirmäära oluline ületamine. Selline lubatud sõidukiiruse ületamine peaaegu kahekordselt viitab aga menetlusaluse isiku hoolimatusse suhtumisse nii liiklusohutusse, liiklusnõuetesse kui ka teosse vähemalt selle toimepanemise ajal. Hilisem kahetsuse avaldamine ja väärteo toimepanemise õigustamine sellega, et mõni teine liikleja ei täida LS § 17 lg 5 p 5 sätestatud kohustust, ei muuda tühiseks olulisema nõude, so LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõude täitmise kohustust ega vähenda menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmistulemust. Lisaks sellele ei saa mõõda vaadata, et menetlusalust isikut on varasemalt samalaadse väärteo toimepanemise eest juba karistatud ning menetlusalust isikut on vähem kui aasta jooksul kinni peetud juba kolme liiklusalase väärteo toimepanemiselt, mistõttu on tuvastatud menetlusaluse isiku puhul ka samalaadsete väärtegude korduv toimepanemine. Kohtu arvates ei ole määravat tähtsust ka kehtestatud piirangu rikkumise ajalisel faktoril, so sellel, kas lubatud sõidukiiruse ületamise ajaline kestus oli lühike või pikk. Selline kestuse hindamine on suhteline ja subjektiivne ning võib teo toimepanija ja kõrvalseisja vaatevinklist olla erinev. Kehtestatud piirang kehtib iga mootorsõiduki juhi jaoks igal ajahetkel ja selle piirangu rikkumine on 9 karistatav sõltumata selle kestusest. Samamoodi kehtib see piirang ühetaoliselt ka kaebuses viidatud tootmispiirkonnas ja seda sõltumata ülekäiguradade tihedusest. Oluliseks peab kohus antud juhul lisakaristuse kohaldamisel peale kehtivate karistuste ja süü suuruse ka seda, et menetlusaluse isiku käitumine on võrreldes varasema ajaga muutumas ohtlikumaks. Kui eelnevalt on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, siis menetlusesemeks olev väärtegu on kvalifitseeritud juba LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteona. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik, mida ta on korduvalt suutnud tõestada. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seejuures on kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku suhtes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamisest põhikaristusena veel loobunud ja kohaldanud lisakaristust ettenähtud sanktsiooni alammääras, so vaid kolmeks kuuks. Arvestades menetlusaluse isiku kehtivaid karistusi ja inkrimineeritud süüteos sisalduva süü suurust leiab kohus, et kohtuvälist menetlejat on lisakaristuse määra valikul ilmselgelt mõjutanud menetlusaluse isiku kahetsus ning selle asjaolu puudumisel olnuks põhjendatud ka sanktsiooni keskmises määras lisakaristuse kohaldamine. Kaebuse esitamise eesmärgiks on olnud vaidlustatud otsuse tühistamine lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuses on põhjendatud juhtimisõiguse vajalikkust seoses menetlusaluse isiku tehtava töö iseloomuga, menetlusaluse isiku abikaasa lapseootel olemisega, lapse lasteaeda viimise ja lasteaiast toomise vajadusega, samuti kahe liisingu teenindamise vajadusega. Nimetatud asjaolude esinemise kohta on kohtule esitatud ka vastavasisulised kirjalikud tõendid. Kohtuistungil lisandus eelmärgitud põhjendustele ka menetlusaluse isiku isa terviseseisund, mis välistab isal pereäris raskemate tööde tegemise ja menetlusaluse isiku emapoolse vanaema puue, mille kohta koostatud arstliku ekspertiisi otsusest nähtuvalt vajavat I.Kogan kõrvalabi väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas, kuna ei tule iseseisvalt toime. Puutuvalt viimasesse põhjendusse ei esitatud kohtule selgitusi, miks ei täida vanemate abistamiskohustust XXX lapsed, vaid see on pandud menetlusalusele isikule. Menetlusaluse isa terviseseisundi kohta küll kohtule andmeid ei esitatud, kuid kohtule esitatud kirjalikest tõenditest võib järeldada, et menetlusaluse isiku isa XXX on XXX OÜ juhatuse liige ja seega äriühingu faktiline juht, kes peab ka tagama äriühingu korrapärase toimimise. Kui menetlusaluse isiku selgitustest nähtus, et äriühingul on sellised majanduslikud raskused, mis välistavad lisatöötajate tööle võtmise ja kogu töö peab ära tegema menetlusalune isik ise, siis kohtule esitatud iseloomustusest nähtuvalt peaks A.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmise puhul tööle võtma eraldi autojuhi. Seega iseloomustuses märgitud võimalus tööle võtta autojuht ja menetlusaluse isiku väited selle kohta, et lisatööjõu palkamiseks rahalised vahendid puuduvad, on omavahel vastuolus. Kohus leiab, et riskivaba äri ei eksisteeri ja kui soovitakse äri edasi pidada, tuleb selleks ka kulutusi teha. Kohtu arvates ei saa ainsaks äritegevuse korrakohase toimumise tagatiseks olla menetlusalusel isikul juhtimisõiguse säilimine. Kui veel vaadata kogumis kõiki kaebuses märgitud ja kohtuistungil esitatud menetlusaluse isiku õlul lasuvaid ülesandeid ning kohustusi, saab tulla järeldusele, et menetlusalusel isikul sisuliselt puudub aeg, millal tööülesannete täitmisega tegeleda. Lapse lasteaeda viimise ja sealt toomise ajad kattuvad üldjuhul tööajaga, mistõttu ei saa samal ajal korraldada kauba tarneid, vedada ja komplekteerida kaupa ning tegeleda müügitööga, lisaks sellele käia hoolitsemas XXX eest. Puutuvalt lasteaiaealise lapse transporti peab kohus vajalikuks märkida, et lapse eest hoolitsemise kohustus on igal lapsevanemal ja nende kohustuste täitmise ainsaks eelduseks ei saa olla juhtimisõiguse olemasolu. Laste eest peavad hoolitsema ka need lapsevanemad, kellel mingil ajahetkel ei ole juhtimisõigust või ei ole seda kunagi olnud ega saagi olema. 10 Mis puudutab kaebuse väiteid selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmine põhjustab menetlusaluse isiku tulu langust, mis raskendab kodu- ja autoliisingu teenindamist, peab kohus vajalikuks märkida, et igasuguse rahalise kohustuse võtmine kätkeb endas riski ja laenu võtja peab arvestama sellega, et juhul, kui ta kaotab sissetuleku, säilib tal laenu tagastamise kohustus. Seega eeldab laenu võtmine teatud tagatist, mis säilib ka siis kui leiab aset ootamatu töö kaotus või esineb mõni muu asjaolu, mis sissetulekut oluliselt vähendab. Kui arvestada kohtule esitatud tõendeid võetud rahaliste kohustuste kogusumma kohta leiab kohus, et Eesti keskmise elaniku jaoks oleks selliste rahaliste kohustuste võtmine mõeldamatu. Igakuistest liisingmaksete suurusest võib järeldada, et mõlema kohustuse igakuise tasumise kogusumma ulatub Eesti keskmise palgani. Seega on menetlusalune isik rahalisi kohustusi võttes võtnud teadliku riski ja sellest tulenevalt peab iga rahalisi kohustusi võttev isik nii tavaelus kui ka liikluses käituma viisil, mis ei sea ohtu võetud rahaliste kohustuste täitmist. Nagu kaitsja õigesti märkis, olid kõik need asjaolud menetlusalusele isikule teada ka väärteo toimepanemise ajal. Seega ei tulnud need kohtule esitatud põhjendused menetlusalusele isikule ootamatult ja pärast väärteoasjas tehtud otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu toime pannes teadis seega menetlusalune isik ka seda, et kui ta vähemalt teisi liiklejaid ja ennast ohtu seadmata suudab vaidlusaluses olukorras sõidukit juhtida, siis selle süüteo toimepanemiselt kinnipidamisel peab ta arvestama eeldatavalt järgneva karistusõigusliku sanktsiooniga, mis võib tingida tema kui juhi liiklusest kõrvaldamise. Sellest, et temalt võidakse juhtimisõigus ära võtta, oli menetlusalune isik ilmselgelt teadlik, sest kuus päeva pärast väärteoprotokolli koostamist esitatud vastulauses on menetlusalune isik palunud võimalusel juhtimisõigus alles jätta. Kohtule esitatud kaebusele on lisatud ka maksekorraldus, millest nähtuvalt on tasutud ülalpool otsuses märgitud osaliselt tasumata rahatrahv. Arvestades kaebuse esitamise kuupäeva 11.03.2016 ning rahatrahvi tasumise kuupäeva, samuti XXX OÜ iseloomustuse kuupäeva, millised kannavad 10.03.2016 kuupäeva, on võimalik üheselt järeldada seda, et menetlusalune isik on kaitsja nõuannete alusel tegutsema asunud ja trahvi tasumisega on soovitud näidata, et menetlusalusel isikul ei ole võlgnevusi riigi ees. Kohus leiab, et ei kaebuses ega ka kaebemenetluses kohtule esitatud põhjendused ei saa olla aluseks lisakaristuse tühistamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Seejuures on menetlusaluse isiku liiklusalased väärteod ajas muutunud ohtlikumaks ja tema liikluses juhina osalemisega suureneb ka oht teistele liiklejatele. Kohtule on esitatud Google Maps kaardi väljatrükk ja ekraanitõmmis väärteo toimepanemise kohast. Kaardi väljatrükist nähtuvalt on lasteaia asukohaks Keevise 2, kuhu saab kõige otsemat teeb pidi Suur-Sõjamäe tänava kaudu. Ka väärteo toimepanemine leidis aset Suur-Sõjamäe tänaval kohas, kus SuurSõjamäe tänava sõidutee muutub üherajaliseks pärisuunaliseks sõidurajaks, mille järel on koheselt ristumine kõrvalteega. Tegemist on teelõiguga, kus eelnevalt on pärisuunas kaks sõidurada, milledest esimene suubub teise ning vasakul on tagasipöördeks lühike aeglustusrada. Igale samal teelõigul liikuvale sõidukijuhile on teada, et mõned juhid, kes soovivad nagu teisedki, kuid teisel sõidurajal liikujad, edasi sõita mööda Suur-Sõjamäe teed J.Smuuli tee poole, kuid ei soovi sõidukite kolonnis liikuda teisel sõidurajal, reastuvad ümber esimesele sõidurajale ja teisel sõidurajal liikuvatest sõidukitest möödudes ja lubatud suurimat sõidukiirust ületades, lootes juhitava sõiduki mootori võimsusele, püüavad liiklusohtlikke manöövreid tehes teisele sõidurajale sõidukite vahele pressida vahetult enne esimese sõiduraja lõppu. Arvestades väärteo toimepanemise kohta ja menetlusaluse isiku selgitusi, saab 11 järeldada, et menetlusalune isik käituski sellel teelõigul tavapärasel viisil ja kuna liiklusjärelevalvet teostavatele politseiametnikele on sellel teelõigul juhtide käitumise viis teada, peetigi menetlusalune isik kinni. Arvestades eelmärgitud asjaolusid ja menetlusaluse isiku karistusandmeid, võib kogumis tulla järeldusele, et menetlusalusele isikule on taoline käitumine omane ning menetlusalune isik kujutab endas liikluses ohtu. Kui kaitsja leidis, et menetlusaluse isiku suhtes tuleks üles näidata ka inimlikku aspekti ning mitte lähtuda seadusest must-valge põhimõtet kohaldades, siis kohus leiab, et menetlusaluse isiku teadlik ohtlik käitumine liikluses näitab menetlusalusel isikul teiste liiklejate suhtes inimliku aspekti puudumist. Kohus ei näe võimalust ega põhjust eelistada menetlusaluse isiku kui üksikisiku huve kõigi teiste liiklejate huvidele. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12