lg 1; § 169 lg 4 p 4, 5 ja § 169 lg 5 nõudeid, millega pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 06.04.2016 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,16,003335 alusel määrati M.U-le
lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, so summas 240,00 eurot ning
Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebuse kohaselt taotleb kaebaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning väärteo lõpetamist, kuid juhul, kui kohus ei pea võimalikuks väärteoasjas nr 2302,16,003335 menetluse lõpetamist, siis palub kaebaja talle määratud rahatrahvi vähendamist. Kaebaja märkis kaebuses, et ei soovi asja lahendamist kohtuistungil. Kaebaja hinnangul tuleb kohtuvälisel menetlejal väärteoprotokollis märkida, millistele tõenditele tuginedes tuleb lugeda väärteo toimepanemine tuvastatuks. V™S ei loe väärteoprotokolli iseseisvaks tõendiks, vaid üksnes menetlusdokumendiks, kus fikseeritakse muu hulgas kohtuvälise menetleja veendumus väidetava väärteo toimepanemise kohta ning selle veendumuse põhistus. Vastavalt protokollile on selleks põhistuseks ka ülekuulamise protokoll. Kuigi kaebuse esitaja kuulati 09.03.2016.a üle, siis tema ütlusi ei protokollitud ega võimaldatud ka neid kirjalikult esitada. Kohtuväline menetleja esitas kaebuse esitajale protokolli koos omapoolse rikkumise kirjeldusega ning palus kaebuse esitajal kinnitada, et ta on protokolliga tutvunud. Kaebuse esitaja on kohtuvälisele menetlejale ütlustes rõhutanud, et sündmuskohal ta kokkupuudet pargitud sõidukiga ei tundnud. Kaebaja möönab, et kuivõrd tema sõiduki poritiival on vaevumärgatavad kriimud, siis võis ta siiski teist sõidukit möödumisel riivata. Samas asjaolu, et kaebuse esitaja ei tundnud sündmuskohal puudet teise sõidukiga, kinnitavad toimikus olevad fotod, millest nähtuvalt on kaebuse esitaja sõiduki vigastused minimaalselt nähtavad. Samuti juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kannatanu sõiduki kohta tehtud fotodelt nähtavad vigastused on ebaproportsionaalselt suured võrreldes kaebuse esitaja sõiduki omadega, mis tõstatab kaebaja arvates kahtluse, et kannatanu sõidukile oli juba varasemast ajast samasse piirkonda vigastusi tekitatud. Kaebaja märgib, et tunnistaja väide, et õnnetuse põhjustaja aeglustas sõidukit ning seetõttu märkas kokkupõrget, ei pea paika: antud kohas ongi vajalik sõiduki kiirust aeglustada, sest kangialusest välja sõites, enne manöövrit, on sõiduki aeglustamine vältimatu, veendumaks, et antud kohast kedagi vastu ei liigu. Eeltoodud asjaolud on kohtuvälise menetleja poolt jäetud aga tähelepanuta ning seetõttu ei saa kaebajale süüks arvata liiklusõnnetusest mitteteatamist. Samuti on kaebaja seisukohal, et kohtuvälise menetleja tõendid on omavahel vastuolus. Lisaks on kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta asjaolu, et kannatanu sõiduk parkis valesti. Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et kui teine sõiduki juht oleks ise
sätteid järginud, ei oleks kahju tekkinud ning kaebuse esitajale ei saaks ette heita talle omistatud väärtegusid. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tõendatud väärteo toimepanemise fakt, siis kuulub kaebaja hinnangul väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamisele. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole M.U kaebus põhjendatud. Menetleja palub jätta otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebajale inkrimineeritud väärteod on täielikult tõendamist leidnud ning kaebaja seletus, et tema ütluseid ei pandud kirja ning tal puudus võimalus neid kirjalikult saada, ei vasta tõele. Väärteotoimikus on olemas menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, mis on koostatud 09.03.2016.a. Nimetatud protokollis on M.U andnud menetlusaluse isikuna ütluseid liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta. Ütlused on kaebaja kirja pannud omakäeliselt. Samuti ei vasta kaebaja väide, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukite Toyota Avensis ja Škoda Octavia vigastused on ebaproportsionaalselt erineva suurusega, tõele. Mõlemate sõidukite, so nii Škoda Octavia kui ka Toyota Avensise vigastused on omavahel otseselt seostatavad ning viitavad otseselt sellele, et antud sõidukite vahel toimus kontakt. Menetlusaluse isiku väide, et Toyota Avensisel tuvastatud vigastuste näol võis olla tegemist varasemate vigastustega on ümber lükatud tunnistaja XXX ütlustega, kelle ütluste kohaselt nägi ta, kuidas Škoda Octavia sõitis vastu Toyota Avensise esimest põrkerauda. Samuti tõendavad sõidukite omavahelist kontakti tunnistajad. Kohtuväline menetleja märgib, et menetlusalune isik on ekslikult tõlgendanud sündmuskoha skeemi, väites, et skeem ja fototabel ei klapi. Kohtuväline menetleja märgib, et sündmuskoha skeemi puhul on tegemist mustandskeemiga, kus sündmuskoha mõõdud on küll õiged, kuid skeem ei ole kujutatud mõõtkavas, mistõttu ei ole õige võrrelda sündmuskohal tehtud fotosid otse sündmuskoha skeemiga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik põhjustas oma tegevusega liiklusõnnetuse ja varalise kahju ning lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud
lg 1 ning § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude eest M.U isikut, tema poolt toime pandud tegusid ning süü suurust. Seepärast on kohtuväline menetleja pidanud võimalikuks mõjutada menetlusalust isikut edaspidi seaduskuulekale käitumisele, määrates talle rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras ning ei ole pidanud vajalikuks lisakaristuse kohaldamist. Lähtudes eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetleja otsus tühistamata. Kohtu seisukoht: V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused ning menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. Kohus märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et M.U juhtis 03.03.2016.a kella 18:13 ajal Tartu mnt. 80D hoovis mootorsõidukit Škoda Octavia, r/n XXX. Antud fakt on eelkõige tõendatud kaebaja enda ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et oli 03.03.2016.a kella 18:13 ajal sõiduauto Škoda Octavia, r/n XXX roolis. Esmalt märgib kohus, et kaebaja väited võimalikele menetlusnormide rikkumisele tema ülekuulamisel on ainetud. 09.03.2016 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt on kaebaja andnud omakäelised ütlused; kaebaja on andnud allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi VtMS § 19 järgi, s.o järelikult ka õigust esitada soovi korral vastulause. 03.03.2016 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud liiklusõnnetuse akti kohaselt toimus 03.03.2016 kella 18.13 Harjumaal Tallinnas Tartu mnt 80D hoovis liiklusõnnetus. Liiklusõnnetuses osalesid pargitud sõiduauto Toyota Avensis r/n XXX (sõiduki omanik AS №rdea Finance Eesti, sõiduki juht XXX, isikukood: XXX) ja sõiduauto Škoda Octavia r/n XXX (sõiduki omanik Pohjola Finance Estonia AS, sõiduki juht M.U, isikukood: XXX). Liiklusõnnetuse akti kohaselt olid sõidukite vigastused järgmised: Toyota Avensisel oli kahjustatud parempoolne esimene nurk, Škoda Octavial vasakpoolne tagumine tiib. Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud fototabel, fotodelt nr 5-8 nähtuvad sõiduauto Toyota Avensis vigastused; sõiduauto Škoda Octavia vigastused on tuvastatud 09.03.2016 vaatluse käigus, vaatluse protokollile on lisatud fototabel. Kohus leiab, et väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt tuleb jaatada sõiduauto Toytota Avensis r/n XXX ja sõiduauto Škoda Octavia r/n XXX omavahelist kontakti. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et nimetatud asjaolu kinnitavad väärteoasjas üle kuulatud tunnistajad XXX ja XXX, kes nägid vaidlusalust sündmust vahetult pealt. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt parkis ta omale kuuluva sõiduki Totyota Avensios r/n XXX 03.03.2016 ca kella 17.10 Tselluloosi spordiklubi parklasse asukohaga Tartu mnt 80D. Kella 18.15 paiku trennist tulles nägi ta spordiklubi uksest väljudes, kuidas võimalik, et pruuni värvi Škoda Octavia sõitis parklast väljudes paremalt poolt vastu tema sõiduki stanget. Škoda ei peatunud ja sõitis edasi. Kaks kõrvalist isikut nägid seda pealt ja ütlesid talle Škoda numbri (XXX). Tunnistaja märkis, et lahkunud sõidukil peaksid vigastused olema vasakul küljel, tagumise ukse juures. Tunnistaja XXXe ütluste kohaselt viibis ta 03.03.2016 kella 18 paiku Tartu mnt 80 hoovis. Sõiduauti Škoda sõitis vasaku küljega vastu sõiduauto Toyota esimest põrkerauda. Juhti ta ei näinud, kuid nägi sõiduki numbrit – XXX. Tunnistaja sõnul oli juhtunul ka teine pealtnägija. Väärteotoimikus on XXX e-kiri, millest nähtuvalt nägi XXX liiklusõnnetust pealt, kuid olukorras, kus isikut ei ole seadusega sätestatud korras tunnistajana üle kuulatud, ei ole kohtul võimalik e-kirjas kajastatud teavet tõendina arvestada. Tunnistajate XXX ja XXXe ütlused riimuvad ka väärteotoimikus olevatel fototabelitelt nähtuvate sõidukite vigastustega: Toyota Avensise puhul on tegemist nühkimisjälgedega sõiduki parempoolsel esinurgal, vahemikuga ca 40-60 cm ning Škoda Octavia puhul nähtub kriimustust vasakpoolsest poritiivast vahemikuga ca 40-60 cm. Kohus nõustub menetleja loogikaga selles, et lisaks tunnistajate ütlustele on sõidukite vigastused omavahel otseselt seostatavad ning viitavad sõidukite vahelisele kontaktile. Kaebaja väited selles, et sõiduauto Toyota Avensis vigastused on võrreldes sõiduauto Škoda Octavia vigastustega ülemäärased, jätab kohus tähelepanuta – liiklusõnnetuse tagajärjel ei ole sageli selles osalevate sõidukite kahjud üks-ühele võrreldavad, see sõltub sõiduki margist, sõidukite liikumiskiirusest jms erinevatest teguritest.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Käesolevas väärteoasjas on tunnistajate XXX ütlustega tõendatud, et tema sõiduauto Toyota Avensis r/n XXX oli pargitud ning sellele sõitis otsa sõiduauto Škoda Octavia r/n XXX; otsasõidu tagajärjel said kahjustada mõlemad sõidukid (vt tunnistaja XXX ütlused, fotod, vaatluse protokoll). Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et fotodel kujutatud kraape- ja nühkejälgede eemaldamine maksab raha. Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et sõiduauto Škoda roolis oli kaebaja M.U. Kaebaja viitab kaebuses erinevatele Riigikohtu lahenditele ja väidab, et käesolevas asjas on tema vastutus liiklusõnnetuse põhjustamise eest välistatud, sest õnnetuse teine osapool parkis vales kohas. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et asjaolu kas liiklusõnnetuse teine osapool oli oma sõiduki parkinud selleks ettenähtud kohale või mitte, ei oma asjas tähtsust. Olukorras, kus (valesti) pargitud sõiduk takistab teiste sõidukite liikumistrajektoori, on kohasem sõidukist teatada politsei liiklusliinile (kes võtab sõiduki omanikuga ühendust) mitte hakata sellest nö mööda pressima. Kaebaja väitel ei saanud ta sündmuskohal aru, et põhjustas liiklusõnnetuse. Kohtu arvates ei ole see eluliselt usutav. Tunnistaja XXXe ütluste kohaselt aeglustas Toyota Avensise juht alles peale kontakti. Sündmuskohal tehtud fotodelt (vt foto nr 3) on näha, et Toyota Avensise esiosa on tõe poolest kangialusega kohakuti, kuid kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et kangialuse kaudu väljuda sooviv ja manöövrit sooritav sõidukijuht on aeglustanud märkimisväärselt varem veendumaks, et kangialusest ei tule vastu sõidukeid (vt kaebaja väide), mitte alles Toyota Avensisega kohakuti olles. Kohtu veendumust selles, et kaebajale ei saanud õnnetuse toimumise fakt jääda tähelepanuta, süvendab ka asjaolu, et Škoda Octavia riivas Toyota Avensist juhipoolse, s.o vasakpoolse küljega. Mõlemal sõidukil jäid nähtavad vigastused, kohtul on raske uskuda, et juht tekkehetke ei märka, samuti kaasneb kriipimisega ka heli. Kaebaja on 09.03.2016 andnud ütlusi selle kohta, et autos tal raadio ei mänginud.
lg 5 kohaselt peab sõiduki juht juhul, kui varalise kahju saaja ei ole teada liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema vastavalt politsei korraldustele. Kohtu hinnangul on tõendatud, et M.U lahkus 03.03.2016.a kella 18:13 ajal peale liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt, jättes juhtunust nõuetekohaselt teatamata. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud
lg 1; § 236 lg 1 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine
lg 1; § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest põhjendatud ja õiguspärane. Kohu hinnangul puudub asjas alus menetluse lõpetamiseks väärteo tunnuste puudumise tõttu. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 31-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohtuväline menetleja juhindus kaebajale karistuse määramisel KarS § 63 lg 3, mille kohaselt mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi, juhul kui isik on pannud toime mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Kohus nõustub menetlejaga: M.U põhjustas liiklusõnnetuse ja lahkus seejärel sündmuskohalt, tegemist on kahe erineva teoga, mis täidavad eri väärteokoosseisud.
lg 1 sätestatud nõuete rikkumine on
lg 1 järgi väärtegu, so mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Väärteo eest on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja määras M.U-le
Karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuväline menetleja on M.U-le
lg 1 järgi karistuse määramisel lähtunud karistusliigi valikul võimalikest sanktsioonialternatiividest kõige kergemast, s.o rahatrahvist ning määranud selle alla keskmise sanktsioonimäära. Olukorras, kus küll õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju ei ole iseenesest märkimisväärne, kuid puuduvad karistust kergendavad asjaolud - isik oma süüd ei tunnista ning esitab ennastõigustavaid väiteid, on menetleja poolt määratud karistus kohane ja alust karistuse vähendamiseks ei ole.
lg 5 sätestatud nõuete rikkumine on
lg 1 järgi väärtegu, so liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik. Väärteo eest on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja määras M.U-le
Seega on menetleja jällegi lähtunud karistusliigi valikul võimalikest sanktsioonialternatiividest kõige kergemast, s.o rahatrahvist ning määranud selle alla keskmise sanktsioonimäära. Alust rahatrahvi vähendamiseks kohtu hinnangul ei ole.
lg 1 järgi määratava karistuse puhul tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsete aspektidega. Liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine politseid teavitamata olukorras, kus kahju saaja isikut ei ole teada, on kohtu arvates äärmiselt taunitav: sündmuskohalt lahkumine raskendab kahju tekitaja tuvastamist, õnnetuse põhjustamise korral tuleb kohtu arvates siiski võtta vastutus ka selle tagajärgede eest. Eeltoodu aluselt tuleb kohtu hinnangul jätta M.U kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 06.04.2016.a otsus väärteoasjas nr 2302,16,00333525 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.