) § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 210 (kahesaja kümne) trahviühiku ulatuses, s.o 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi 840 euro tasumine ositi 6 (kuue) kuu jooksul, tasumisega igakuiselt 140 (ükssada nelikümmend) eurot otsuse jõustumisele järgnevast kuust alates kuni rahatrahvi 840 eurot täieliku tasumiseni. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pank, nr EE932200221023778606 Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank või EE701700017001577198 №rdea Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber
Karistus määrati selle eest, et G.V 14.05.2016. a kell 16.09 ajal Nõo vallas Tartumaal, Jõhvi-Tartu-Valga 153 km-l juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 164+/-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 69 km/h. Sellega rikkus G.V
lg 1 p 1 nõuet ja pani toime
Otsuse kohaselt on G.V poolt väärteo toimepanemine tõendatud videosalvestiga rikkumisest ja menetlusaluse isiku ütlustega. Kiirus fikseeritud seadmega Laser Cam4 LE0027, käes hoides. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Otsuse põhjenduste kohaselt juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on raske ja tahtlikult toime pandud liiklusalane õigusrikkumine. Suurem lubatud sõidukiirus tähendab pikenenud peatumisteekonda ja ohuolukorras traagilisi tagajärgi. Lubatud sõidukiiruse ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Suuremate kiiruste puhul on raskem õigel ajal reageerida ning õnnetust ära hoida. Suurem sõidukiirus mõjutab õnnetuse tagajärjel saadud vigastusi, suurendades vigastuste raskusastet. Videolt on nähtav, et sooritatakse möödasõitu mitmest sõidukist. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt on antud juhul põhjendatud kohaldada põhikaristusena juhtumisõiguse äravõtmist. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused G.V esitas 20.06.
rikkumisega 3 aasta jooksul. Ta saab aru, et selline kiiruse ületamine on väga ohtlik ja lubab, et edaspidi ei pane sellist rikkumist toime. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 06.07.
Lubatud sõidukiiruse ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu Suuremate kiiruste puhul on raskem õigel ajal reageerida ning õnnetust ära hoida. Suurem sõidukiirus mõjutab õnnetuse tagajärjel saadud vigastusi, suurendades vigastuste raskusastet. Juht kes valib sellise kiiruse (164 km/h), on oma käitumiselt liikluses ohtlik. Lisaks enda ohustamisele 2 ohustas G.V ka teisi liiklejaid. Videosalvestiselt nähtub, et G.V teostab möödasõitu mitmetest sõidukitest. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest ja liiklusreeglitest kinnipidamine. Kiirus mõjutab õnnetuss sattumise võimalust. Suuremate kiiruste juures on raskem õigeaegselt reageerida ja õnnetust ära hoida. Otsustamisele, kas reageerida või mitte, ning lõpuks ka reageerimisele kulub inimestel aega Suure kiiruse puhul on selle aja jooksul läbitud vahemaa pikem. Samuti on pikem pidurdamise alustamise ja täieliku seismajäämise vahelisel ajal läbitud vahemaa. Pidurdusvahemaa on proportsionaalne kiiruse ruuduga. Seega on kokkupõrke vältimise võimalus suuremate kiirust puhul väiksem. Kohtuvälise menetleja arvates on G.V poolt toime pan dud tegu oma raskusastmelt kõrgeimal kohal, mistõttu karistus selle teo eest on vähemtähtsatest rikkumistes rangem. Riigikohus on öelnud (RKL 3-1-1-26-10 p 7.3) et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmistvälistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõiduki liikumispuude tõttu. Karistus on määratud sanktsiooni 1/8 piires. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab G.V kaebuse kohtuvälise menetleja 10.06.2016. a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil. V™S § 123 lg 2 järgi maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud materjalidest nähtub väärteoprotokoll nr AB 1458332, mille kohaselt G.V 14.05.2016. a kell 16.09 Nõo vallas Tartumaal, Jõhvi-Tartu-Valga 153 km-l juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 164+/-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 69 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Laser Cam4 LE0027, käes hoides. Rikkus
lg 1 p 1 nõudeid, väärteo kvalifikatsioon
Väärteoprotokollile on G.V alla kirjutanud ja andnud järgmisi ütlusi: „Tegin möödasõitu eessõitvast autost ja ületasin kiirust. Tunnistan oma viga ja enam nii ei juhtu“. Karistusregistri andmetel on G.V karistusregistrisse kandmata isik. Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud väärteotoimikusse kogutud tõendeid ja materjale ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et G.V kaebus tuleb rahuldada ning Lõuna prefektuuri 10.06.2016. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,004362 tuleb tühistada osaliselt põhikaristuse liigi kohaldamise osas.
lg 4 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 10.06.2016. a kell 16.09 juhtis G.V Nõo vallas Tartumaal, Jõhvi-Tartu-Valga 153 km-l mootorsõidukit Audi Q7, kui politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus mõõdeti G.V juhitud sõiduki sõidukiiruseks 164 km/h+-5 km/h, millega G.V ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 69 km/h. Kohus on 3 uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et G.V poolt
G.V on rikkumise omaks võtnud ega ole sõidukiiruse ületamist ja sõidukiiruse mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Väärteoprotokollis on tema omakäelised süüd omaksvõtvad ütlused. Samuti tõendab videosalvestis rikkumisest, et G.V juhtis sõidukit kiirusega 164 km/h, ning arvestades laiendmääramatust ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 69 km/h. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRS-16/00029 kohaselt oli kiirusmõõtur LaserCam 4LE0027 taadeldud. Taolistest andmetest saab teha järelduse, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Suurim lubatud sõidukiirus väärteo toimepanemise kohas on 90 km/h. Kuivõrd mõõtmistulemusena tuvastati, et menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 164 +/- 5 km/h, s.o kiirusega 159 km/h, siis on tõendatud G.V poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 69 km/h. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane
lg 1 p 1 nõude rikkumise tõttu ja see tegu vastab
lg 4 ettenähtud väärteokoosseisule ja see süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Kokkuvõtvalt on sõidukiiruse ületamine väärteotoimikus olevate ja lubatud tõenditega tõendatud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Vaidlus on selles, kas G.V-le väärteo eest määratud karistus on vastav tema süüle. Kaebuse ühe põhjendudens on esitatud asjaolu, et auto kasutamine on vajalik tööl käimiseks ja juhtimisõiguse äravõtmine tekitab palju probleeme ka igapäevaelus. Eeltoodu ei ole kaebuse rahuldamise põhjuseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga viidates Riigikohtu seisukohtadele, et isegi töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kuigi Riigikohus on 30.04.2010. a otsuse nr 3-1-1-26-10 punktis 7.3 väljendanud vastava seiskoha lisakaristuse kohaldamise kohta, kehtib see seisukoht ka põhikaristuse kohaldamisel. Käsitletaval juhul on G.V-le määratud
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg
lg 4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et süüdistatava süü on sedavõrd suur, et tingib karistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmise määra. Konkreetsel juhul asulavälisel teel 4 sõidukiiruse ületamine enam kui 60 km/h on äärmiselt taunitav ja raske liiklusalane rikkumine. Menetlusaluse isiku süü
lg 4 mõttes on suur, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on
See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest ülespoole jäävast määrast, võttes arvesse ülalviidatud Riigikohtu seisukohta. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistuse määramisel valinud raskemaliigilise karistuse, kuid lähtunud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt madalama karistuse kohaldamise põhimõttest ning määranud G.V-le karistuseks rahatrahvi juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud raskemaliigiline, kuid alammäära lähedane karistus ei ole süüle vastav ega ka õiglane nii õiguskorra kaitsmise huve kui konkreetset rikkumist arvestades, samuti ei arvesta antud karistus süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja ei ole aga karistuse määramisel pidanud oluliseks, et G.V on varem karistamata isik. Eelnev kinnitab, et G.V on olnud seaduskuulekas liikleja. Lisaks tunnistas G.V koheselt oma süüd, mida kohus arvestab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi karistust kergendava asjaoluna. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Mootorsõiduk on iseenesest suurima ohu allikaks, mille tõttu suurema ohu allika valdaja – juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik. Juht, kes ei täida korrektselt liiklusseaduses sätestatud nõudeid, kujutab endast suuremat ohtu teistele isikutele ja nende varale. Antud juhul oli kaebaja teadlik sellest, et ta ületab lubatud sõidukiirust olulisel määral ning ei ole sellise käitumise tinginud asjaolusid põhjendanud, küll aga tunnistanud. Kiiruspiirangu ületamine oli seega G.V toime pandud tahtlikult, kuigi erakorraline põhjus selleks täielikult puudus. Arvestades aga asjaolu, et G.V on varem karistamata isik, ei ole tema puhul aga tõenäoline samasuguse teo korduvuse risk. KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). G.V karistamisel ei ole juhindutud KarS § 56 lg 1 ettenähtud karistamise alustest ja Riigikohtu mitmetes lahendites väljendatud seisukohtades. Kohus peab vajalikuks märgida, et alati tuleb kaaluda ka karistamise otstarbekust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et suuremate kiiruste juures on raskem õigeaegselt reageerida ja õnnetust ära hoida ning sellise rikkumisega võivad õnnetuse korral kaasneda väga rasked tagajärjed. Arvestades aga asjaolu, et G.V pani sellise teo toime esmakordselt ja on lubanud sellist teguviisi mitte enam korrata, tuleb raskema karistusliigi asemel kohaldada kergemat.
Karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Arvestades tuvastatud süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja karistust raskendavate asjaolude ning varasemate karistuste puudumist, jõudis kohus järeldusele, et karistuse mõistmisel saab lähtuda ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. G.V isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest tegudest kergemaliigilise põhikaristusega. Sõiduki juhtimisõiguse 5 äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Samas ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas lubatud sõidukiirust ületama, raskema põhikaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul ei ole menetlusaluse isiku rikkumisega kaasnenud muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi ega tagajärgi. Seetõttu on kohus jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena kohaldatud
S § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustest. Kohus leiab, et süüdlast on võimalik edaspidi mõjutada hoiduma samasugustest tegudest
lg 4 sätestatud kergema põhikaristuse, s.o rahatrahvi kohaldamisega üle sanktsiooni keskmise määra. G.V on olemas kindel töökoht, mis võimaldab tal rahatrahvi tasuda. Esmakordse rikkumise eest määratav rahatrahv täidab G.V suhtes eripreventiivset eesmärki, hoiab teda edaspidi samasugustest tegudest. Rahatrahvi ositi tasumise võimaldamisega on hajutatud ka G.V maksekoormus. Kohus rahuldab kaebuse ja teeb V™S § 132 p 2 ettenähtud otsuse, tühistades otsuse põhikaristuse liigi osas, kergendades karistust. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.