) 16 lg 1, 33 lg 2 p 8 ja pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.2016 otsuse kohaselt on liiklusõnnetuse põhjustamine V.O poolt tõendatud asitõendiks oleva videosalvestisega, tunnistaja Alvar Karu ütlustega ja menetlusaluse isiku enda ütlustega; V.O sooritas rea vahetamiseks manöövrit, kuid jättis täitmata
§-des 16 lg 1, 33 lg 2 p 8 kirjeldatud kohustused. Kohtuvälise menetleja otsuse alusel kvalifitseeriti V.O väärtegu
lg 1 järgi ning isikule määrati karistuseks rahatrahv 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260,00 eurot. Karistuse mõistmisel võttis kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvesse V.O varasemate karistuste puudumist, karistust raskendavaid asjaolusid menetleja ei tuvastanud. Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil: V.O esitas kohtule kaebuse, milles toodud seisukohad on kokkuvõtvalt alljärgnevad: 1) kaebaja oli manöövri juba lõpetanud, kui teda müksas tagant teine sõiduk Volvo. Politseinikud olid väga noored ja neil võis olla vähe kogemusi õnnetuse asjaolude tõlgendamisel. Samuti oli Škoda porine ja viadukti all, halvas valguses võidi eksida avariijälgede hindamisel. Puhtal autol on avariijälgede põhjal tuvastatav, et tegemist on Volvo tagant otsasõiduga Škodale, mitte Škoda külge sõiduga Volvole. Kaebusele lisatud fotodelt on selgesti näha, et kokkupõrke märgid on Škoda tagumisel ja Volvo esimesel põrkeraudadel; 2) asjas on tõendamata, et kaebaja rikkus
Vastupidi: kaebaja on ümberreastumisi sooritanud juba 45 aasta vältel, kuna ta on liikluses osalenud alates 1971 aastast ja tal ei ole olnud seoses ümberreastumisega probleeme; 3) Volvo juht ei andnud helisignaali mitte avarii ennetamiseks vaid peale Škoda ümberreastumist oma meelepaha avaldamiseks, et jõuti tema ette reastuda. Seda väidet kinnitab Volvo pidurdusjälgede puudumine, s.o
nõudeid eiras Volvo juht; 4) Volvo juhil piisanuks otsasõidu vältimiseks mitte isegi pidurdamisest vaid jala eemaldamisest gaasipedaalilt; 5) videosalvestiselt nähtub, et Volvo juht pidurdas vaid korra – järelikult peatumiseks peale kokkupõrget, Volvo juht ei teinud avarii ärahoidmiseks midagi, rikkudes seega
lg 3 p 1 nõuet; 6) kohtuvälise menetleja järeldus selles, et kaebaja oli manöövrit alustamas, ei ole õige. Avarii jälgedest on näha, et saab rääkida juba sooritatud manöövrist; 7) kohtuvälise menetleja järeldus selles, et Volvo liikumine ühissõidukirajal ei ole õnnetusega põhjuslikus seoses, ei ole õige. Volvo liikus ühissõidukirajal lubatust suurema kiirusega on õnnetusega põhjuslikus seoses, sest manöövri sooritamise ajal ei tohtinud selles kohas olla teisi sõidukeid, mis ei ole seotud inimeste veoga. Volvo juht rikkus
§-des 14 lg 2, 37 lg 3 sätestatud nõudeid; 8) trahvisumma suurus on hämmastav ning jääb tunne, et tegemist on politseipoolse kättemaksuga selle eest, et kaebaja ei nõustunud sündmuskohal kiirmenetlusega; 9) väärteoprotokollis esitatud väide AS-le XXXX põhjustatud kahju kohta ei ole õige. XXXXOÜ-le põhjustatud kahjus ei ole süüdi kaebaja; 10) väärteomenetluses ei võimaldatud kaebajal tutvuda kõikide materjalidega, samuti öeldi kaebajale, et tema ülekuulamise protokolli võib käsitleda vastulausena ja eraldi vastulauset esitama ei pea; 11) kaebaja suhtes on toimitud liiga rangelt: karistusregistrisse kantud karistus mõjub häbimärgistavalt. Kohtuväline menetleja võinuks piirduda avariis osalejate suhtes hoiatamismenetluse kohaldamisega. Rahalise karistuse määramise näol on tegemist ülereageerimisega, antud juhul on kaebaja varem karistamata ning seega puudub vajadus mõjutada teda uute rikkumiste toimepanemisest hoiduma; õiguskorra kaitsmise huvid kaebaja karistamist ei nõua. Kaebuse juurde olid lisatud järgmised tõendid: 1) 6 must-valget fotot sõiduautost Škoda Octavia. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuses väljendatud seisukohtade juurde. Kaebaja märkis, et menetlust kui sellist ei ole toimunudki, selle asja oleks saanud hulga lihtsamini lahendatud. Kaebaja taotles otsuse tühistamist ja asjas väärteomenetluse lõpetamist VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et 23.03.2016 otsus tuleb jätta muutmata. Menetleja märkis, et selles, et kaebaja manöövri sooritas, vaidlus puudub.
kohustab juhti veenduma manöövri ohutuses, s.o juht peab rida vahetades veenduma, et tal seda võimaldatakse. Tunnistaja XXXXütlused on usaldusväärsed: isiku ütlused on järjepidevad ning need riimuvad sõidukitel tuvastatud vigastustega. V.O-le määratud karistus jääb märkimisväärselt alla keskmist sanktsioonimäära, tegemist on praktikas väga leebe karistusega. Liikluses on palju ohtlikke olukordi, mis võivad kaasa tuua rasked tagajärjed, liiklejad peavad üksteisega arvestama. V.O on väärteo toime pannud, asjas ei esine ühtegi asjaolu, millest tulenevalt pidanuks menetleja kohaldama hoiatusmenetlust. Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et 24.11.2015 kella 13.55 ajal toimus Harjumaal Tallinnas Tartu mnt 86 juures liiklusõnnetus, milles osalesid V.O juhitud sõiduauto Škoda Octavia r/n XXXX, sõiduki omanik AS XXXX ja XXXXjuhitud sõiduauto Volvo XC70 r/n XXXX, sõiduki omanik XXXXOÜ (vt siinkohal ka 24.11.2015 sündmuskoha vaatlusprotokoll, LÕ akt nr 2570, kaebaja ja tunnistaja XXXXütlused).
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetus toimus hetkel, kui nii kaebaja kui ka tunnistaja XXXXsõidukid olid liikumises. Kohtu hinnangul on väärteoasjas tõendatud ka asjaolu, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju: mõlema osapoole sõidukitel tekkinud vigastused on fikseeritud LÕ aktis nr 2570, sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud fototabel – mh pildistati sündmuskohal ka sõidukitel tekkinud kahjustusi, tunnistaja XXXXselgitas, et tema sõiduk on tänaseni korda tegemata ning remondikalkulatsiooni kohaselt läheb auto korda tegemine maksma orienteeruvalt 2000,00 – 2500,00 eurot. Kaebaja märkis, et talle ei ole kahju tekitatud, kuid möönis, et sõidukil on käesoleva hetkeni kriimud; sõiduki Škoda Octavia vigastused nähtuvad ka kaebaja enda esitatud fotodelt. LÕ akti kohaselt ei ole kaebaja näol tegemist sõiduki omanikuga, selleks on AS Retnacar. Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et hiljemalt nt sõiduki võõrandamisel kajastuvad selle võimalikud puudused (sh kraape- ja nühkejäljed) ostu-müügihinnas. Isiku vastutusele võtmine
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest eeldab vältimatult tuvastamist, milliseid liiklusnõudeid toimepanija rikkus. Käesolevas asjas heidetakse V.O-le ette
lg 1, 33 lg 2 p 8 sätestatud nõuete rikkumist, s.o – 1) liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; 2) juht on kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kaebaja V.O hinnangul tema liiklusnõudeid ei rikkunud vaid seda tegi tunnistaja A. Karu. Kaebaja hinnangul XXXXkiirendas ja takistas tal reastumist, lisaks sõitis XXXXühistranspordirajal, omamata selleks õigust. Kaebaja märkis, et XXXXrikkus
§-des 14 lg 2, 16 lg 1, 37 lg 3 ja 50 lg 3 sätestatud nõudeid, s.o – 1) iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist; 2) liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; 3)
§-s 37 lg-tes 1, 2 nimetamata sõiduki juhile on keelatud ühissõidukiraja kasutamine v.a lg 3 p-des 1-3 märgitud juhtudel; 4) juht peab oma sõiduki kiiruse kohandama olukorrale vastavaks. Seega on väärteoasjas on vaidlus selle üle, kumb osapool rikkus liiklusnõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse. RKKKo on oma erinevates lahendites korduvalt rõhutanud põhimõtet, et ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata. Tunnistaja XXXXja kaebaja V.O versioonid toimunust on erinevad: 1) tunnistaja XXXXütluste kohaselt toimus avarii novembris 2015, äkki oli 24-s kuupäev. Kell võis olla ühe-kahe vahel. Avarii juhtus Tartu mnt-l, kui tulla linna poolt, natukene enne Ülemiste viadukti – pidurdamine toimus viadukti alla. Ta sõitis suunaga linnast välja, ta juhtis sõiduautot Volvo XC70 r/n XXXX. Bussirida oli esimene, tema sõitis teises reas foori alt tulles; foori alt tulles reastus esimesse ritta selleks, et minna Järvevana teele. Kui ta reastus, oli bussirida vaba. Ta sõitis kiirusega ca 50 km/h, võib-olla mõned km/h siia-sinna. Tume, võimalik, et sinine Škoda hakkas reastuma. Škoda sõitis teises reas, tema käelt vasakul. Škoda hakkas talle peale tulema, võib selle joonistada. Škoda näitas suunatuld, oli õige pisut temaga paralleelselt – siis ta nägigi suunatuld, muidu ei oleks näinud. Väljend „peale tulema“ tähendab seda, et Škoda pani suunatule sisse, hakkas suruma, lihtsalt tuli. Ei veendunud, kas sõidurida on vaba. Ta pidurdas, lasi signaali. Piltidelt on näha, et asfalt on natukene märg. Ta lasi pikalt signaali, pidurdas nii järsult, et tagant asjad lendasid. Tõenäoliselt ta selja taga ei olnud kedagi, sest siis oleks keegi ka talle otsa sõitnud. Ei ütleks, et esimene auto pidurdas – see oli niivõrd külje peal. Škoda jätkas oma manöövrit. Edasi oli kokkupõrge, kus Škoda sõitis oma tagaosaga vastu tema auto esitiiba. Tal ei olnud kusagile minna, ta oleks vastu silda sõitnud, tal ei olnud enam midagi teha. Teises reas, kus Škoda oli, autod liikusid. Pildid, mis tema tegi, siis nendest on näha, et nad takistasid liiklust. Avarii hetkel kuulus sõiduk XXXXOÜ-le, tegemist on tema ettevõttega. Sõidukil oli vigastatud vasakult esimene stange, see oli pool meetrit lahti, tulel olid kriimud peal, samuti esitiival. Pärast, kui auto läks ekspertiisi, selgus, et ka tiiva peal rattakoopal oleval liistul olid kriimud peal. Sõiduk ei ole praegu korda tehtud – V.O kindlustus ei ole nõus seda korda tegema, sest loodavad 50/50 lahendit. Tema sõiduki korda tegemise kulu on hetkel 2000,00 – 2500,00 eurot. Tõenäoliselt Škoda ei olnud oma manöövrit lõpetanud, sest Škoda tagaots oli tema sõiduki esiosaga kokkupuutes. Kaks autot ei mahu ühte ritta, so Škoda ei olnud oma manöövrit lõpetanud, Škoda ei olnud täielikult paremasse sõiduritta reastunud. Pärast kokkupõrget tema sõiduk enam ei liikunud, Škoda reastus ära. Škoda manööver oli tema jaoks ootamatu – alguses ta Škodat ei näinud, Škoda oli tal suhteliselt külje peal. Bussiritta reastus ta foori tagant tulles, ta oli täielikult reastunud selleks, et minna Järvevana teele. Sel hetkel ta kusagile ei kiirustanud, telefoniga ta ei rääkinud. Ta pidurdas, signaali andis ta andmaks märku, et inimesel ei olnud see manööver võimalik. Ta pidurdas, lasi signaali, lõpuks olid kõik tegevused kokku, see toimus 2-3s jooksul. Teine osapool jätkas keelatud manöövrit, mille tulemus oli kokkupõrge. Ajateljele reastades oli vajumine, pidurdamine, signaal ja kokkupõrge – mingil hetkel käisid kõik koos. Tema sõiduk oli tehniliselt korras, sellekohase ekspertiisi tegi teise osapoole kindlustusandja. Kui ta ütles, et põrkeraud oli pool meetrit auto kerest eemal, siis oli tema mõte see, et stange oli pool meetrit kuni tuleni lahti – see on näha fototabeli fotodelt 17-18. Ekspertiis ütles, et stange läheb vahetusse. Sündmuskohal olnud liikluspolitseinikud ei olnud tema tuttavad. 2) kaebaja V.O ütluste kohaselt hakkas ta sõitma Sikupilli keskuse parklast, et sõita Järvevana teele. Tema sõitis esimeses sõidureas, paremale jäi bussirida. See oli 25.11.2015 kella 12.50. Ta hakkas esimesel võimalusel ümber reastuma,
järgi on esimene võimalus siis, kui tuleb ristuv tee. Ühissõidukireas sõitis temast eespool kollane takso, tagant tuli tume Volvo. Ta reastus kohe peale taksot esimesel võimalusel enne viadukti ümber. Tegevused olid nii nagu tavaliselt – nii nagu
ette näeb – ta näitab suunda vähemalt 3 sekundit enne, ilmselt tegi seda varem; ta on selles osas perfektsionist, ta ei ole varem eksinud. Ta vaatas, et oli vaba võimalus – takso läks eest ära ja ta reastus; kedagi ei olnud, kaugemal oli Volvo, aga see jõudis ootamatult kiiresti. Neid asju teeb õigel ajal, kogemust ei saa eirata. Edasi tundis ta kerget müksu auto paremal, tagumises osas. Müks oli nii väike, et ta vaatas esimese hooga, et ei tee väljagi, aga siis jõudis ajudesse, et peab vaatama, mis seal juhtus. Sellepärast tal läkski aega üks 15m. See oli niivõrd ootamatu, seda poleks tohtinud olla. Sellest ta järeldab, et Volvo sõitis liiga käpardlikult, liiga ülbelt. Igaüks oleks saanud pidama, st iga normaalne juht, kui seal oleks olnud tema poolt süü. Kohtueelses menetluses ei ole tema midagi sellest rääkinud, et tal võis jääda mulje sellest, et Volvo juht tahtis kätte maksta. Täpsustab, et selline mulje võis tõesti jääda – Volvo juht andis talle signaali, siis kiirendas ja toimus kokkupõrge. Tal ei ole siiani olnud muret ümberreastumisega. Tal jäi mulje, et Volvo juht kiirendas, takistamaks tema reastumist. Ta ei pressi vaid alati küsib, teda ka alati lastakse. Skeem, mis tunnistaja XXXXjoonistas, ei ole üldse mõeldav. Teda hämmastab see, et kokkupõrke jäljed on tema auto tagumisel ja teise auto esimesel poolel. Siit saab teha järelduse, et mitte tema ei riivanud Volvot vaid Volvo müksas teda – kui vaadata loogiliselt. Need on faktid. Teda hämmastab politsei seisukoht, et süüdi on see, kes midagi tegi. Teine osapool liikus sirgelt ja juba see asjaolu tingib selle, et tema ei ole süüdi, so et see, kes manöövri teeb, on kohe süüdi. Ümber reastumine on ümber reastuja mure, aga kui tagumine leiaks, et see pole tema probleem, siis ei saakski liikuda. Ta ei ole öelnud, et Volvo sõitis tagant sisse. See ei ole tema väide. Ta väidab, et Volvo müksas Škodat vastu tagumist põrkerauda. Vigastuste osas tuleb fotosid vaadata. Ekspertiisi ei ole vaja, tema jaoks on asi üheselt selge. Arvatavasti ei olnud ta täielikult bussireas, kui kokkupõrge toimus – pool autot oli üle katkendliku joone; faktiliselt oli ta ümber reastunud. Tema auto oli taga liikujast eespool, juba ütleme bussiraja seas. Võib öelda, et oli juba bussirajal, vasakpoolsed rattad olid ilmselt veel katkendjoonest väljas, aga sisuliselt oli manööver lõpetatud. Autol ei tekkinud varalist kahju, kriimustused on seal siiamaani. Kohtu hinnangul on asjas kõige kõnekamaks ja olulisemaks tõendiks videosalvestis. Kohtueelses menetluses on videosalvestuse kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles on kajastatud sõidukite liikumine, kuid kohtu arvates on protokolli koostaja jätnud teenimatult tähelepanuta ühe väga olulise detaili, mis kohtu arvates võimaldab täie tõsidusega väita, et kaebaja väited on ennastõigustavad ning usaldusväärseks tuleb pidada tunnistaja XXXXversiooni juhtunust. Nimelt on salvestuse 02.37 sekundil näha, kuidas foorile läheneb mööda ühissõidukirada esmalt tunnistaja XXXXja kaebaja V.O poolt kirjeldatud kollane auto (takso), mille järel liigub kaebaja sõiduk. Seejärel tuleb kohtu arvates pöörata tähelepanu 02.45 sekundil ja sealt edasi kaebaja ees sõitva takso ning kaebaja sõiduki pikivahele – kohus märgib, et pikivahe on peale fooris rohelise tule süttimist stabiilse pikkusega, s.o see ei veni pikemaks ega lühemaks. Edasi on näha, kuidas kaebaja sõiduk vajub (nii nagu tunnistaja XXXXkirjeldab) takso ja tunnistaja XXXXsõiduki vahele, kuigi seal vastav ruum puudub; videosalvestiselt nähtuv pikivahe lükkab täielikult ümber kaebaja versiooni selles, et takso läks ära ja reastumiseks tekkis sobiv võimalus, sest Volvo oli kaugel. Kohtu hinnangul on videolt nähtuv reastumine tõepoolest selline nagu kaebaja kirjeldas – ülbe ja nahhaalne, kuid antud videosalvestise kontekstis on paslik kasutada kaebaja kasutatud väljendeid siiski tema enda kohta. Kohus leiab, et videosalvestisega ja tunnistaja XXXXütlustega on täielikult tõendamist leidnud fakt, et V.O rikkus
§-des 16 lg 1 ja 33 lg 2 p 8 sätestatud nõudeid;
p 37 kohaselt on manööver igasugune pööre või mis tahes sõidurea vahetus või ümberpõige – V.O oleks pidanud enne sõidurea vahetamist veenduma tegevuse ohutuses, seda kohustust isik ei täitnud. Videosalvestuselt ning tunnistaja XXXXütlustest nähtub, et kaebaja ei olnud ka viisakas ja teistega arvestav. Kaebaja seisukoht selles, et sõidukijuht on faktiliselt manöövri lõpetanud olukorras, kus tema enda sõnade kohaselt oli sõiduk alles poolenisti üle katkendliku joone, jääb kohtule arusaamatuks; kaebaja versioon selles, et tunnistaja XXXXsõitis talle meelega tagant sisse, ei riimu videosalvestise ja tunnistaja XXXXütlustega. Asjas puudub vaidlus selles, et XXXXliikus ühistranspordireas. Kaebaja sõnul ei oleks tunnistaja tohtinudki seal olla, jättes kahe silma vahele fakti, et rõhutades ühest küljest seda, kuidas tema tegi kõik
nõuetele vastavalt (so reastudes ühistranspordiritta selleks lubatud kohas) toimus liiklusõnnetus hetkel, kui ta ise soovis samuti reastuda ühistranspordiritta. Kohus leiab, et tunnistaja XXXXennatlik ühistranspordiritta reastumine ja seal sõitmine on küll taunitav, kuid ei ole vähimaski põhjuslikus seoses 24.11.2015 toimunud liiklusõnnetusega. Tunnistaja XXXXkäitumine oli kohtu hinnangul adekvaatne ja vastas täielikult situatsioonile – tunnistaja pidurdas (piduritulede süttimine nähtub ka videosalvestiselt) ning andis signaaliga märku. Kohus ei näe, et tunnistaja oleks saanud kuidagi teisiti käituda, kaebaja ütlused selles, et iga teine sõidukijuht oleks saanud antud olukorras auto pidama lihtsalt jala gaasilt võtmisega on ennastõigustavad ning tegelikku liiklussituatsiooni arvesse võttes ka absurdsed. Eeltoodu alusel leiab kohus, et V.O tegevus on õigesti kvalifitseeritud
S § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-11-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 31-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni. Lisaks võib
lg 2 järgi kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1-3 kuuni. V.O on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Kohus jagab istungil osalenud kohtuvälise menetleja seisukohta selles, et nimetatud asjaolu arvestamine karistust kergendava asjaoluna ei ole kohane. Kehtivate karistuste puudumine on küll isikut positiivselt iseloomustav tegur ning omab tähtsust karistuse eripreventiivsete aspektide vaagimisel (nt karistusliigi valik, lisakaristuse kohaldamise vajalikkus). Lisaks juhib kohus kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et KarS § 57 lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka lg-s 1 nimetamata asjaoludega, kuid kohtu hinnangul tuleb valitseva arvamuse kohaselt (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-70-98) tuleb seaduses nimetamata asjaolu täpselt kirjeldada ja põhistada, miks seda loetakse karistust kergendavaks asjaoluks. Käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja seda teinud ning kohtule jääb sellest tulenevalt menetleja loogika arusaamatuks. Kaebaja kaitsetaktika oli üles ehitatud teise osapoole süüstamisele (noor, ülbe, nahaalne), võimalikele eksimustele politsei tegevuses (sündmuskohal viibinud politseinikud olid noored, sisulist menetlust ei toimunud) ja oma kogemuste rõhutamisele olukorras, kus isiku eksimine liiklusnõuete vastu on kohtu hinnangul ilmselge. Kohtuväline menetleja on
lg 1 sätestatud võimalikest sanktsioonialternatiividest valinud kergeima, s.o rahatrahvi (mis on isiku kanneteta karistusregistri õiendit silmas pidades igati kohane) ja määranud selle märkimisväärselt allapoole keskmist sanktsioonimäära. Arvestades kaebaja suhtumist toimepandusse ei näe kohus vähimatki alust rahatrahvi revideerimiseks. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.