4-16-5215/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 22.08.2016 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-16-5215 (2302,16,007826) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi D.G (D.G) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 22.06.2016 Liiklusjärelvalvekeskuse otsusele väärteoasjas nr 2302,16,

1. Kaebaja D.G isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXXX; töökoht: andmed puuduvad; e-posti aadress: XXXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet Põhja Prefektuur Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe tee 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON Juhindudes karistusseadustiku (KarS) § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, § 57 lg 1 p 3 ning väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120, 123 lg 2, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas:
2. Jätta D.G kaebus rahuldamata.
3. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.06.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,007826 muutmata.
4. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 22.06.2016 otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtu selgitused: Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on D.G kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse poolt 29.05.2016 koostatud väärteoprotokolli nr 20160529084321 kohaselt juhtis D.G 29.05.2016 kella 09.15 ajal Tallinnas A.H Tammsaare tee 61 juures, Pärnu mnt ja Rahumäe tee vahelisel lõigul, liikudes Rahumäe tee suunas mootorsõidukit Audi A8 r/n XXXXkiirusega 95 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 22 km/h. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.06.2016 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,16,007826 karistati D.G LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti D.G-lt lisakaristuseks ära mootorsõiduki juhtimisõigus 2 kuuks. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna arvesse isiku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid menetleja ei tuvastanud. Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja esitas kohtule kaebuse, mille kohaselt on ta otsusega nõus – ta teab, et on teinud vigu, mida ei saa tagasi võtta ning kahetseb seda kõike väga. Kaebaja sõnul sai ta 22.06.2016 ametlikult tööle CE kategooria autojuhi koha peale ning see on tema ainukene sissetulekuallikas; enne tööle saamist oli ta 3 kuud töötu ning rahaline seis ei ole hea. Eeltoodu tõttu taotleb kaebaja kohtuvälise menetleja otsuse alusel kohaldatud lisakaristuse tühistamist, vajadusel on kaebaja nõus tasuma ka suuremat rahatrahvi. Kaebaja märkis, et viibib sageli töö tõttu välismaal ning seega taotleb ta asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus kaebaja taotlusega lahendada asi kirjalikus menetluses ning esitas kohtule väärteoasja toimiku koos omapoolse, kirjaliku seisukohaga. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole D.G väärteoasjas rikutud väärteomenetlusõigust, karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Menetleja leidis, et kooskõlas RKKKo lahendis nr 3-4-1-2-05 väljendatud seisukohtadega on isikule määratud karistus on piisavalt motivatsiooniks tema hoiakute muutmiseks, tuletamaks talle meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Menetleja märkis, et lubatud sõidukiiruse ületamine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuse põhjustajaid. Kohtuväline menetleja leidis, et D.G kaebus tuleb jätta rahuldamata ja 22.06.2016 otsus asjas nr 2302,16,007826 tuleb jätta muutmata. Kohtu seisukoht: V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; kaebaja on kohtule esitanud ammendavad selgitused, menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku ning kirjaliku seisukoha. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega, hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et D.G-le etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta D.G sündmuse faktilisi asjaolusid. Kohtueelses menetluses andis kaebaja ütlusi, mille kohaselt juhtis ta sõidukit Audi A8 r/n XXXX, tegemist on isa sõidukiga. Ta oli teel Lagedilt Kristiinesse, objektile ning ületas kiirust, sest oli hiljaks jäämas. D.G sõnul kahetseb ta oma ületust ning arvestab teine kord, et peab hakkama varem minema, kui on kella peale minek. D.G ütluste kohaselt loodab ta seoses CE kategooria autojuhi ameti peale minekuga, et load jäävad alles, sest alates juuni kuust on see tema ainukene sissetulekuallikas. Väärteoasja materjalidele on lisatud videosalvestis, millest nähtuvalt on fikseeritud musta värvi sõiduauto Audi A8 r/n XXXXsõidukiirus 95 km/h. Väärteoasja toimikusse on lisatud väljavõte salvestuse andmetest, mille kohaselt kasutati 29.05.2016 A.H Tammsaare tee 60 juures Tallinnas seadet LaserCam LE0046; väljatrükile on lisatud ka fotode kujul väljavõtted videosalvestuselt. Käesoleval juhul ei ole kaebaja vaidlustatud mõõtetulemust ja/või mõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole maakohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-1-1-48-13). Kaebaja ei vaidlusta, et ta ületas lubatud sõidukiirust väärteoprotokollis märgitud ajal, kohas ja määras. Märkimist väärib, et kaebaja süü omaksvõtt on olnud järjepidev. Asjas puudub vaidlus selles, et mõõdetaval teelõigul oli lubatud sõidukiirus kuni 70 km/h. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi – nimetatud väärteokoosseis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h. Käesolevas asjas kinnitavad tõendid ja kaebaja enda omaksvõtt fakti, et D.G ületas 29.05.2016 lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 22 km/h. Mingisuguseid kahtlusi kaebaja süüküsimuses kohtul ei tekkinud. Arvestades kaebaja ütlusi selle kohta, et ta ületas kiirust objektile hilinemise tõttu, on tegemist tahtlikult toime pandud teoga. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-11-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 31-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 100 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6-ks kuuks. Lisaks võib LS § 227 lg 5 p 1 järgi kohus või kohtuväline menetleja kohaldada eelpool märgitud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1-3 kuuni. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.06.2016 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,16,007826 karistati D.G LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240,00 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti D.G-lt lisakaristuseks ära mootorsõiduki juhtimisõigus 2 kuuks. Kohtuväline menetleja on põhjendatult arvestanud D.G karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust ning õigesti tuvastanud karistust kergendavate asjaolude puudumise. D.G iseloomustavate andmetena tuleb arvestada, et isikul on 2 kehtivat väärteokaristust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Kohtul ei ole võimalik rahuldada D.G taotlust tühistada lisakaristus ja suurendada selle asemel talle määratud rahatrahvi: VtMS § 132 p 2 kohaselt ei tohi kohus raskendada menetlusaluse isiku olukorda, so antud juhul ei saa kohus suurendada D.G-le mõistetud põhikaristust. Lisakaristuse asendamist rahatrahviga kehtiv LS ette ei näe. D.G-le põhikaristuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud LS § 227 lg 2 märgitud sanktsioonialternatiividest kergeimast, so rahatrahvist ja arvestanud põhikaristuse mõistmisel kergendava asjaoluga. Kohus ei näe võimalust ega vajadust revideerida kaebajale mõistetud põhikaristust. Kaebaja ületas tahtlikult ja märkimisväärselt lubatud sõidukiirust teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 70 km/h ning lõi oma teoga abstraktse ohu liiklusturvalisusele; sisuliselt sõitis kaebaja asulasisesel teel asulavälisel teel lubatud suurima sõidukiirusega (vt siinkohal LS § 15). Kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest; teedel lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka D.G taotlus lisakaristuse tühistamiseks. Arvestades ühiskonnas väljakujunenud liiklussituatsiooni, kus kiiruse ületamine nii asulasisestel kui –välistel teedel on levinud ning pigem reegel, kui erand, tuleb kahtlemata lisakaristuse määramisel arvestada ka üldpreventiivseid aspekte. Kohus nõustub menetleja otsuses kajastatuga selles, et valesti valitud sõidukiirus on üks sagedasemaid liiklusõnnetuste põhjuseid; kohus loeb siinkohal üldteada asjaoluks, et kiiruse suurenemisel pikeneb ka sõiduki pidurdusteekond ning väheneb juhi reaktsiooniaeg. Kohus nendib, et liiklusalastes süüteoasjades on reeglina kohtuvälise menetleja või kohtu poolt määratav eriõiguse äravõtmine rikkujate hinnangul neile kõige enam ebameeldivusi ja –mugavusi põhjustav tagajärg. Seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja või kohtu poolt liiklejatele lisakaristuse kohaldamise läbi teadvustamine, et liiklusalastele rikkumistele võib järgneda ka tagajärg, mis mõjutab oluliselt rikkujate harjumuspärast elukorraldust. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamine antud juhul aktualiseerub ka seetõttu, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Lisakaristus täidab ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet ning samuti esineb kaebaja puhul tema käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. D.G on karistusregistri õiendi kohaselt pannud enne 29.05.2016 rikkumist toime 2 lubatud sõidukiiruse ületamisega seotud süütegu (so 14.01.2016 ja 06.04.2016). Kirjeldatud olukorras ei saa kohtu arvates enam rääkida kaebaja rikkumiste juhuslikkusest vaid sellest, et kiiruse ületamisest on kaebaja jaoks kujunemas harjumussüütegu. Kaebajale lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol 2 kuuks on üld- ja eripreventiivseid aspekte arvesse võttes kohtu arvates kohane ning vajalik karistus. Kohtu hinnangul ei oma kaebuses esitatud asjaolud (so tööalane vajadus juhtimisõiguse järele) sellist kaalu, mis tingiks kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse tühistamise. Kaebaja on enda jaoks soovimatu tagajärje (so juhtimisõigusest ilmajäämise) põhjustanud oma käitumisega ja kehtivale õiguskorrale vastandumisega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et D.G kaebus tuleb jätta rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.06.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,007826 tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/