← Eesti

1-13-4058/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 10.10.

  1. a, Tallinn kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-13-4058 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali Kriminaalasi P.A ja K.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.05.
  2. a otsus Apellandid Süüdistatav P.A, süüdistatava K.G kaitsja Talvi Vaske Prokurör Marika Kreutzberg P.A elukoht puudub (asub Tallinna vanglas), ik. XXX, kodakondsuseta, keskharidusega, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 6 korral. Süüdistatavad Kaitsjad K.G elukoht: XXX X–X XXX (asub Tallinna vanglas), ik. XXX, Vene Föderatsiooni kodakondsusega, keskharidus, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud 3 korral. Talvi Vaske, Riine Lumiste RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.05.
  3. a otsus muutmata. Mõista K.G-lt välja riigi poolt kaitsjale makstud tasu katteks 86,4 eurot. 1

(3)Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu 17.05.
  2. a otsusega mõisteti P.A ja K.G süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi ning mõlemale mõisteti karistuseks vangistus tähtajaga 1 aasta 6 kuud. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel karistust 1/3 võrra, s.o 1 aastani. P.A-le mõistetud karistust suurendas maakohus KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 11.07.2012 kohtuotsusega ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis sai 1 aasta 3 kuud ja 6 päeva vangistust.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav P.A ja süüdistatava K.G kaitsja T. Vaske. P.A teatas aga 27.08.
  4. a kirjalikult apellatsioonist loobumisest.
  5. K.G kaitsja taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu 17.05.2013.a. kohtuotsuse tühistamist K.G-le mõistetud karistuse osas ning selles osas uue otsuse tegemist, millega asendada vangistus üldkasuliku tööga koos narkovastasele ravile suunamisega. Apellatsiooni kohaselt ei ole Harju Maakohus põhjendanud, miks ei ole võimalik arvestada AIDS-i tugikeskuse
  6. mai
  7. a tõendiga ning võimaldada K.G jätkata karistuse kandmist Lääne-Virumaal Vinni vallas Voore külas, kus kasvandikud on ööpäevaringselt kasvataja järelevalve all ning kus on võimalus teostada nii kriminaalhooldust kui ka teha üldkasulikku tööd. Kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjas nr 1-1-40-04, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel peale isiku süü arvestada ka teisi asjaolusid, sh. ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja märgib, et narkomaania on Eestis tõsine sotsiaalne probleem, mida ei ole võimalik lahendada ainuüksi sellega, et kõik narkootikume tarvitavad ja selle tõttu kuritegusid sooritavad isikud peaksid oma karistused ära kandma reaalses vangistuses. Narkootilisi aineid tarvitavate isikute hoiakute üheks muutmise eelduseks on nende pikaajaline ravi. Kohus läks käesoleval juhul kergema vastupanu teed ja mõistis K.G-le põhjendamatult pika vangistuse ning jättis täielikult tähelepanuta Eesti riigi poolt välja pakutud reaalse võimaluse suunata K.G narkovastasele ravile, mis annaks reaalse võimaluse alustada süüdistataval uut elu ilma kuritegusid toime panemata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kahtlemata tuleb nõustuda kaitsja väitega, et narkomaania on tõsine sotsiaalne probleem. Samuti on tervitatav K.G soov narkosõltuvusest vabaneda. Siiski ei ole süüdistatava soov astuda konkreetseid samme narkosõltuvusest vabanemiseks ainus asjaolu, mis mõjutab otsustust, kas asendada vangistus üldkasuliku tööga või mitte. Arvestades, et karistus on vastus toimepandud kuriteole, tuleb võtta arvesse ka kuritegu iseloomustavaid asjaolusid ning samuti süüdistatava isikut 2
(3)iseloomustavaid asjaolusid (lisaks tema valmisolekule osaleda rehabilitatsiooniprogrammis). Maakohus on põhjendanud seda, miks ta ei pea võimalikuks asendada K.G-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga – kohus pidas riski, et K.G paneb toime uusi kuritegusid, liiga suureks. Selline hinnang tugines ka konkreetsetele asjaoludele – lühikese ajavahemiku vältel toime pandud varguse episoodide hulgale ja sellele, et K.G pani toime uued vargused peatselt peale katseaja lõppu. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonis sisalduv etteheide, justkui poleks maakohus karistuse kohaldamisel arvestanud seda, kas ja millise meetmega on võimalik mõjutada süüdimõistetut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seoses kaitsja viidatud MTÜ AIDS-i Tugikeskus tõendiga, mille kohaselt on tugikeskuse rehabilitatsiooni meeskond nõus võtma K.G rehabilitatsiooni talusse, märgib ringkonnakohus, et see tõend on esitatud 08.05.
  1. a, s.o ajal, kui kriminaalasi oli maakohtu menetluses (K.G oli antud kohtu alla 02.05.
  2. a). Maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 1 ei saa lühimenetluses kohtumenetluses uusi tõendeid esitada. Riigikohtu praktika kohaselt hõlmab see ka tõendeid, mis omavad tähtsust karistuse mõistmise seisukohast. Nii leidis Riigikohus, et lühimenetluses asja arutades ei tohtinud kohus võtta vastu tõendeid isiku puude ja laenukohustuste kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07). Nimetatud tõendid esitati kohtule vältimaks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on põhjendamatu kaitsja etteheide maakohtule, et maakohus ei ole otsust tehes arvestanud mainitud dokumendiga. Arvestades seda, et rehabilitatsiooni talusse minekut on käsitletud ka maakohtu istungil, märgib ringkonnakohus siiski, et süüdistatava kohtuistungil antud vastustest ilmneb, et ta on varem samas kohas rehabilitatsiooniprogrammis osalenud, kuid see programm jäi pooleli, kuna ta rikkus programmi tingimusi, tarvitades keelatud ravimeid. Seegi kinnitab ringkonnakohtu hinnangul maakohtu kahtlusi, et K.G-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ja tema allutamine selleks ajaks kriminaalhooldusele ei pruugi olla efektiivne, mistõttu pole vangistuse asendamine võimalik. Seoses apellatsiooni motiivides märgituga, et kohus on mõistnud K.G-le põhjendamatult pika vangistuse, märgib ringkonnakohus esiteks, et kaitsja ei ole apellatsioonis karistuse pikkust vaidlustanud, taotletud on ainult mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kohtukolleegiumi arvates ei saa enam kui kümne varguse episoodi eest, mis on toime pandud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, pidada maakohtu mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkust vangistust pidada ülemäära raskeks. Tallinna Ringkonnakohus kordab oma varem väljendatud seisukohta, et alla sanktsiooni keskmist määra jäävat karistust enam kui 10 varguse episoodi eest ei saa mingil juhul pidada liiga rangeks karistuseks, kui ei esine mingeid erandlikke asjaolusid. (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-4293).
  4. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. K.G kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 86,4 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 jääb kaitsjatasu K.G kanda Sten Lind Ivi Kesküla Orvi Tali 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.