xxx, isikukood xxx, xxx Ixxx Rxxx Politseija Piirivalveameti vanemväärteomenetleja Ida Prefektuuri Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Ixxxx Rxxx 08.07.2016 otsus väärteoasjas nr.2330,16,002524 E.I karistamise osas Liiklusseaduse §224 lg.
lg.2 alusel Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 1100 (üks tuhat ükssada) eurot ja Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 3 (kolm) kuud – tühistada osaliselt, s.o. põhikaristuse suuruse osas. Mõista E.I-le Liiklusseaduse §224 lg.
lg.2 järgi Karistusseadustiku §63 lg,1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 800 (kaheksasada) eurot. Ülejäänud osas jätta Ida Prefektuuri 08.07.2016 otsus väärteoasjas nr.2330,16,002524 muutmata. E.I kaebus rahuldada osaliselt. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse teatavakstegemisest. Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 09.09.
lg.3 ning pani toime väärteod Liiklusseaduse §227 lg.
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Ixxx Rxx 08.07.2016 otsusega väärteoasjas nr.2330,16,002524 määrati E.I-le Liiklusseaduse §224 lg.
lg.2 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 275 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 1100 € ja Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Otsuse kohaselt oli k ergendavaks asjaoluks süü tunnistamine ja kahetsus ning raskendavad asjaolud puudusid. Otsuse kohaselt on menetlusalune isik väärteo toime pannud tahtlikult. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoluga, et tegemist on üliohtliku väärteoga – sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholi piirmäär on oluliselt ületatud ja seejuures kiiruse oluline ületamine asula piires. Tegemist on kahe raskeima liiklusalase õiguserikkumisega. Arvestades asjaolu, et menetlusalusel isikul on iga päev liikluses seoses tööülesannete ja perekonna olukorraga vajalik mootorsõiduki juhtimise õigus, peaks tal iga päev liikluses osaledes ka meeles olema liiklusreeglid. Menetlusalune isik peab tegema ise kõik selleks, et järgida liiklusnõudeid. Sellega säilitab ta ka juhtimisõiguse. Kohtuväline menetleja leidis, et vastulauses toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust ja õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada ka lisakaristust. E.I esitas 25.07.2016 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja teha uus otsus, millega vähendada rahatrahvi suurust ja tühistada lisakaristuse kohaldamine. 2 Kaebuse kohaselt tunnistas selle esitaja oma süüd ja kahetses toimepandut, mis on kergendav asjaolu. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei võtnud seda karistuse määramisel arvesse. Samuti leidis menetlusalune isik, et ta pani väärteod toime raske isikliku asjaolu mõjul, mis on samuti kergendav asjaolu. Menetlusalune isik jõi baaris õlut ja sõitis sealt ära ettenähtud sõidukiirust ületades vihast ja armukadedusest. Samas ületas ta sõidukiirust öisel ajal magalarajoonis ja leidis, et alkohol ei suutnud veel tema organismile negatiivselt mõjuda. Teel ei olnud autosid ja jalakäijaid, seega ei olnud kaebuse esitaja käitumine kaebuse kohaselt teistele ohtlik. Samas leiab kaebuse esitaja, et karistuse määramisel pidanuks arvestama kergendavaid asjaolusid, kaebuse esitaja majanduslikku seisukorda ja seda, et varem ei ole ta Liiklusseadust kunagi oluliselt rikkunud. Kaebuse esitaja elab koos vanematega, tema emal on töövõimekaotus 60% ja isa on vanaduspensionär. Mõlema vanema tervislik seisund on halb, mõlemad vajavad ravimeid ja arstlikku järelevalvet. Seega on kaebuse esitaja isikuks, kes sõidutab neid arstide juurde. Kaebuse esitaja töötab taksojuhina, tema sissetulek ei ole suur, kuid stabiilne. Seoses juhtimisõiguse peatamisega lõpetatakse tööleping ning kaebuse esitaja pere satub raskesse majanduslikku olukorda. Kaebuse esitaja on juba alustanud rahatrahvi tasumisega. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 30.08.2016 kirjalikus vastuses nr.3.11.1/18752-5 on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt arvestas otsuse tegija kergendava asjaoluna süü tunnistamisega. Kohtuväline menetleja ei pidanud vajalikuks võtta kergendava asjaoluna arvesse ka seda, et menetlusalune isik nägi baaris armastatud neiut võõra meesterahvaga ja leiab, et selline asjaolu ei tohi mõjutada isikut, kes on kutseline taksojuht, selliselt, et ta hakkab toime panema süütegusid ja seadma reaalsesse ohtu teisi liiklejaid. Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja sellega, et kaebuse esitaja juhtis mootorsõidukit seisundis, kui lubatud alkoholi piirmäär oli oluliselt ületatud ja lisaks ületas ta seejuures lubatud sõidukiirust. Menetlusalune isik pani toime kaks raskemat liiklusalast rikkumist. Samas peaks ta ise tegema kõik selleks, et järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii rahalised vahendid kui juhtimisõiguse. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et E.I kaebus on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas asjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule esitatud kaebusest, et ta palub kaebus läbi vaadata tema osavõtuta kirjalikus menetluses. 3 Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 30.08.2016 kirjalikust vastusest nr.3.11.1/18752-5 Viru Maakohtu 23.08.2016 päringule nr.4-16-5638 nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik on toime pannud väärteod Liiklusseaduse §224 lg.
lg.2 järgi ning talle on karistus mõistetud Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel. Liiklusseaduse §224 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ja kas alkoholijoove on kindlaks tehtud seaduse alusel. Nagu nähtub 11.06.2016 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1449982 ja vaidlustatavast 08.07.2016 otsusest väärteoasjas nr.2330,16,002524, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §69 lg.3 nõudeid. Liiklusseaduse §69 lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse §69 lg.1 kohaselt tuvastatakse joobeseisundi või sama paragrahvi lg.3 nimetatud piirmäära ületamine Korrakaitseseaduses sätestatud korras. Korrakaitseseaduse §38 lg.1 kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Nagu nähtub käesoleva väärteoasja materjalides asuvast Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 11.06.2016 protokollist koos väljatrükiga, on alkoholijoove menetlusalusel isikul tuvastatud indikaatorvahendiga (AlcoQuant 6020 nr. A 406284) 11.06.2016 kell 02.03 (näit oli 0,59 mg/l) ja tõendusliku alkomeetriga (Alcotest 7110 MK III EST nr.ARAF-0027) 11.06.2016 kell 02.12 (näit oli 0,68 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l ja lõplik lugem 0,63 mg/l). Samast protokollist nähtub, et joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikule oli selgitatud tema õigused vastavalt 4 Korrakaitseseaduse §38 lg.
lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada rahatrahvi määramisega ja teist liiki karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuid rahatrahvi määr on käesolevas väärteoasjas ilmselgelt põhjendamata. Nagu nähtub vaidlustatavast 08.07 .2016 otsusest, on kohtuväline menetleja karistuse määramist põhjendanud väidetega joobes ja oluliselt kiirust ületava juhi tekitatavate ohtudega ja et tegemist on tahtlikult toimepandud teoga. Selline põhjendus sobib igasugusesse otsusesse. Vaidlustatavas 08.07.2016 otsuses ei ole ühtegi põhjendust karistuse määramise osas konkreetsele menetlusalusele isikule ja sellest otsusest ei nähtu, missugustel kaalutlustel on just konkreetsele menetlusalusele isikule vajalik määrata selline, maksimaalsele lähedase suurusega rahatrahv. Asjaolu, et alkoholi piirmäär oli Liiklusseaduse §224 lg.2 ettenähtud peaaegu maksimaalses suuruses, ei saa olla raskendavaks asjaoluks, kuna see sisaldub juba Liiklusseaduse §224 lg.2 dispositsioonis. Maakohus leiab, et eeltoodu alusel on rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas seaduslik alus olemas. Kõigepealt tuleb lähtuda sanktsioonide keskmistest määradest. Maakohus ei pea põhjendatuks arvestada kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja kahetsust, kuna seda menetlusalune isik väljendanud ei ole. Oma esialgses, 11.06.2016, antud seletuses möönab menetlusalune isik vaid, et jõi baaris õlut, istus seejärel oma sõiduauto rooli ja ei saanud üldse arugi, et ületas kiirust ning kui palju. Ida Prefektuurile 16.06.2016 esitatud vastulauses on märgitud küll lausena, et menetlusalune isik tunnistab oma süüd täielikult mõlema väärteo toimepanemises, samas järgneb sellele seletus, et kiiruse ületamine toimus öösel magalarajoonis, mistõttu kedagi ta ohtu ei seadnud ning alkohol ei olnud veel talle jõudnud mõjuda. Samasugune seletus on märgitud ka maakohtule esitatud kaebuses. Kuigi formaalselt on ühes eelnimetatud dokumendis menetlusalune isik oma süüd ühe lausena tunnistanud, ei pea maakohus seda siiraks ja kahetsust väljendavaks, kuna kõigis kolmes dokumendis ei pea menetlusalune isik öösel linna keskel kiiruse ületamist üldse ohtlikuks ja leiab, et alkohol ei olnud veel jõudnud talle negatiivselt mõjuda. Arvestades siinkohal kiiruse ületamise suurust ja alkoholi kogust menetlusaluse isiku organismis, ei ole menetlusalune isik ilmselgelt tema poolt toimepandud väärtegude tõsidusest aru saanud. Eeltoodu tõttu peab maakohus ka lauset menetlusaluse isiku vastulauses süü tunnistamise kohta puhtalt formaalsuseks. Maakohus leiab, et menetlusalusele isikule on võimalik mõista karistus sanktsioonide keskmistes määras. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi suuruse osas tühistada. Käesolevas väärteoasjas on võimalik teha uus otsus rahatrahvide suuruste osas, 7 vähendada nende suurust ning mõista menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvid sanktsioonide keskmistes määras. Seega mõistab maakohus menetlusalusele isikule Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses ja Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses. Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega mõistab maakohus menetlusalusele isikule Liiklusseaduse §224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses. Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristusena samas paragrahvis sätestatud süüteo eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud menetlusalusele isikule Liiklusseaduse §224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 3 kuud. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud väärteoasjas on põhjendatud. Alkoholi piirmäär, mis oli tuvastatud menetlusalusel isikul, oli sellises suuruses, kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik sõidukit juhtima ja ületas seejuures linnas liigeldes oluliselt ka asulas kehtestatud kiirusepiirangut. Maakohus ei nõustu siinkohal kaebuse väidetega selles osas, et kiiruse ületamine toimus öösel, kedagi ta ohtu ei seadnud ning alkohol ei olnud tema organismile veel negatiivselt mõjunud. Lubatud sõidukiiruse ületamine on ohtlik igal juhul, olenemata ajast ja kohast. Alkoholi määr, mis tuvastati menetlusaluse isiku organismis, oli sedavõrd suur, et menetlusalune isik pidi seda tajuma ning väide, et alkohol ei olnud menetlusalusele isikule veel mõjunud, ei ole eluliselt usutav. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga selles, et eeltoodu alusel ei ole vaid põhikaristuse määramine piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Lisakaristus on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema mitteosalemine liikluses. Kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas kohaldanud lisakaristust miinimummääras. Maakohus leiab, et selline lisakaristuse tähtaeg on igati põhjendatud. Isegi selline lisakaristuse määr ei võimalda menetlusalust isikut lubada liiklusesse ja võimaldab menetlusalusel isikul teha endale selgeks/korrata Liiklusseaduses sätestatud reeglid. Aluseid kohaldada lisakaristust alla sanktsiooni miinimummäära maakohus antud asjas ei tuvastanud. Vastuseks kaebuse väidetele põhikaristuse suuruse vähendamise või lisakaristuse kohaldamise tühistamise põhjenduste osas märgib maakohus järgmist. Asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole varem Liiklusseaduse järgi karistatud, on maakohus karistusmäära mõistmisel arvestanud. Arvestades kahe enamohtliku väärteo toimepanemist, annab just see asjaolu võimaluse määrata karistused sanktsioonide keskmises määras ja mitte neid ületavana. Vastuseks kaebuse väidetele raske majandusliku olukorra, vanemate tervisliku seisundi ja töökoha olemasolu kohta märgib maakohus järgmist. Pannes toime väärteo, peab menetlusalune isik arvestama karistuse järgnemisega ning karistus ei saa ega tohi olla kindlasti selline, mille kandmist menetlusalune isik ei taju. Karistus peab ilmselgelt menetlusaluse isiku elukorraldust piirama. Töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks 8 asjaoluks, sest Karistusseadustiku §50 lg.2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (vt. ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2010 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-26-10). Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada põhikaristuse suuruse osas, teha selles osas uus otsus ning kokkuvõttes rahuldada menetlusaluse isiku kaebus osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.