4-16-6417/7

Väärteoasi nr.4-16-6417 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 06.10.2016..a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 23.08.2016.a. otsus väärteoasjas 2303,16,000926 L.E karistamises LS § 224 lg 2 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) L.E, isikukood XXX, Elukoht: XXXX Töökoht: XXXXAS Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB Liiklusjärelevalvekeskus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA

1. Rahuldada L.E kaebus.
2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 23.08.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2303,16,000926 lisakaristuse (sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise) ja rahatrahvi korraga tasumise osas.
3. Jätta L.E-le lisakaristus kohaldamata. 4.KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi 800 eurot tasumine ositi 10 kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele 80 eurot. 5.Esimene osamakse tasuda 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. 6.Rahatrahv tasuda kohtuvälise menetleja 23.08.2016.a. otsuses näidatud arveldusarvele, kohustuslik on märkida eelnimetatud otsuses märgitud viitenumber. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kirjalikult Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatav otsus L.E karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 01.08.2016.a. kell 12:30 Tallinnas Sadama 25/1 juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg. Sellise tegevusega rikkus L.E LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palub L.E tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas ja palub rahatrahvi tasumise võimaldamist osamaksetena pikema aja jooksul. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd, kuid leiab, et lisakaristus on liiga suur karistus tema jaoks, sest juhtimisõiguse äravõtmine tähendab töö ja sissetuleku kaotust, mis omakorda viib depressioonini ja võtab ära võimaluse trahvi tasuda. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse arutamisega kirjalikus menetluses, teatades, et jääb väärteootsuses toodud seisukoha juurde ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht Tutvunud L.E poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks L.E-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. LS § 224 lg 2 koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta L.E mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad rikkumist tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja tunnistaja ütlused. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja väljatrüki kohaselt kasutati L.E joobeseisundi kindlakstegemiseks 01.08.2016.a. kell 12:39 kuni 12:43 tõendusliku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 Typ MKIII EST, seerianumber ARDM-0067, taatlustunnistuse nr TTRC16/0067, mille lõplik lugem oli 0,40 mg/ l kohta, laiendmääramatud 0,05 mg/l, mistõttu oli jegor L.E väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem 0,35 mg/l. Tunnistaja Jüri Nurmiku ütluste kohaselt peatas ta 01.08.2016.a. kella 12:30 ajal Tallinnas Sadama 25/1 juures mootorsõiduki Volvo FH reg. nr. XXXX, mille järel oli ka haagis. Autot juhtis L.E, kelle suust tuli tugevat alkoholilõhna. Kontrollides indikaatorvahendiga juhi joovet, näitas aparaat 0,46 mg/l. 2 Kuigi väärteotoimikus puuduvad menetlusaluse isiku ütlused alkoholi tarvitamise ja sõidukit joobes juhtima asumise asjaolude kohta, on isik kaebuses tunnistanud rikkumist. Väärteona on karistatav nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest toime pandud tegu. Kuna liiklusseadus keelab mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes, peab alkoholi tarvitanud isik enne sõidukit juhtima asumist olema veendunud selles, et alkohol on tema organismist täielikult välja läinud. Seda L.E ei teinud. Kuna tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,35 mg/l, mis ei ole nii väike kogus, siis järelikult pidi isik enne juhtima asumist pidama võimalikuks, et tema organismis on veel alkoholi ja et ta asub sõidukit juhtima joobeseisundis ning suhtus sellesse ükskõikselt. Seega pani ta väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. L.E on rikkunud LS § 69 lõike 3 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. LS § 224 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. L.E karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ehk summas 800 eurot. Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra. Lisaks rahatrahvile on kohtuväline menetleja võtnud LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära juhtimisõiguse kolmeks kuuks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav, kuid kohus leiab, et L.E-le määratud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad tema süü suurust. Riigikohtu lahendis nr. 3-1-1-59-15 punktis 10 on märgitud, et „sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna“. Lahendis 3-1-1-122-13 punktis 11 on Riigikohus asunud seisukohale, et iseenesest pole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine./…/ Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Seega peaksid esmakordse rikkumise puhul põhikaristusele lisaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad sellised asjaolud, mis muudavad võimalikuks, et isik võib toime panna uue samalaadse rikkumise. L.E on küll varem karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, kuid teda ei ole karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leiab, et L.E suhtes puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis toovad kaasa lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholisisaldus L.E väljahingatavas õhus oli tunduvalt alla LS § 224 lg-s 2 3 sätestatud vahemiku keskmist määra, mis tähendab, et tema süü LS § 224 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemisel oli keskmisest väiksem. Kohtuväline menetleja on aga L.E karistanud vaatamata keskmisest väiksemale süüle põhikaristusega – rahatrahviga keskmist määra ületavas suuruses, mingeid täiendavaid liiklusnõudeid isik sealjuures rikkunud ei olnud. Kohus on veendunud, et L.E-le, kes on 54 aastat vana ja kellele on juhtimisõigus hädavajalik töö tegemisel, mõjub ka ainuüksi suures määras rahatrahv selliselt, et ta ei pane enam tulevikus samalaadset rikkumist toime. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb L.E-le määratud lisakaristuse osas tühistada. Arvestades menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi suurust ja kaebuses viidatud võimatust seda korraga tasuda, nõustub kohus võimaldama selle tasumist osade kaupa. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p. 2 Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ 4