lg 1 järgi ja karistada rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320,00 eurot; 2.2) mõista L.K süüdi
S § 66 lg 2 alusel määrata, et L.K võib talle määratud rahatrahvid tasuda ositi, 12 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on mitte vähem, kui 41,50 eurot. Viimase osamakse suurus on 43,50 eurot. 4) Esimene osamakse tuleb tasuda 09.08.2016 kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku/kaebaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: 12.07.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1482809 kohaselt juhtis L.K 09.06.2016 kella 08.10 ajal Harju maakonnas Tallinna linnas järveotsa tee maja nr 51 juures mootorsõidukit Lexus RX 400h r/n XXXX, oma käitumisega ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teist vara, manööverdas parkimiskohalt välja, ei hoidnud ohutut külgvahet, riivas temast paremale poole pargitud sõiduautot Mercedes-Benz E290 r/n XXXX. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXXX. Lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile nõuetekohaselt teavitamata. L.K rikkus liiklusseaduse (
) § 16 lg 1, 46 lg 1, 169 lg 5 ja pani toime
Kohtuväline menetleja leidis oma 09.08.2016 otsuses, et L.K väärteod on tõendatud väärteomenetluses kogutud tõenditega. L.K ja tunnistaja ütlusi ning tekitatud vigastuste asukohta arvesse võttes pidi L.K tähelepaneliku ja hoolsa suhtumise korral aru saama, et toimus liiklusõnnetus ning seega tekkisid talle
Kohtuväline menetleja L.K karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, L.K karistati KarS § 63 lg 3 sätestatut silmas pidades
lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320,00 eurot ning
Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja taotlused: L.K esitas kohtule kaebuse, mille kohaselt väljus ta 09.06.2016 kella 08.00 paiku Järveotsa tee 47 asuvast kodust. Auto oli pargitud lasteaia juures olevale parkimiskohale. Parkimiskohalt välja manööverdades ta ei kuulnud ega näinud midagi, mis viidanuks liiklusõnnetuse toimumisele ning ta sõitis rahulikult oma lapsega ujulasse. Ta on ettevaatlik autojuht, sooritab sama manöövrit iga päev kuna elab selles majas kaua aega. Auto vigastused avastas samal õhtul elukaaslane. Kuidas vigastused tekkisid, seda tema ja elukaaslane ei teadnud, kuna auto on kindlustatud kaskokindlustusega, siis nad tegid avalduse kindlustusseltsile. 13.06.2016 helistati Greenline seltsist ja teavitati, et 09.06.2016 kella 08.10 kahjustas kaebaja Järveotsa teel asuvast parkimiskohalt välja manööverdades kõrval pargitud sõiduautot Mercedes-Benz. Ta küsis varasemate kogemuste puudumise tõttu nõu kindlustusseltsilt, sealt öeldi, et politseile teatamine ei ole kohustuslik – kindlustusseltsid lahendavad tekkinud olukorra. Märkimisväärse aja möödumisel sai ta elukoha aadressile kutse politseist. Politseis sai ta teada, et seoses auto vigastustega on tehtud avaldus. Politseis koostati dokumendid ja paluti jääda otsust ootama. Mõni päev hiljem tutvus ta juhuslikult kahjustatud Mercedes-Benz kasutajaga, kes teatas talle, et pretensioone pole ning kõik on kindlustusseltsiga lahendatud, lisaks teatas sõiduki kasutaja, et politseisse pöördus muu isik. 12.08.2016 sai ta otsuse, kuid ei ole sellega nõus. Tal ei ole eelnevaid rikkumisi, parkimiskohalt välja manööverdades ta ei saanud aru, et põhjustas liiklusõnnetuse. Lapsega ujumast tulles pöördus ta koju tagasi, so ta ei tahtnud liiklusõnnetuse kohalt ära sõita ja jätta õnnetusest teatamata. Ta elab nimetatud aadressil juba pikka aega ning majaelanikud on tuttavad, siis jätaks ta õnnetuse järel oma kontaktandmed edaspidiseks suhtluseks. Kaebaja taotleb kohtult kohtuvälise menetleja otsuse alusel
lg 1 järgi määratud rahatrahvi tühistamist seoses sellega, et kahju hüvitamisega tegeleb kindlustusselts liikluskindlustuse poliisi alusel, kehtiv liikluskindlustuse poliis on tal olemas; kaebaja taotles
lg 1 järgi määratud rahatrahvi tühistamist seoses sellega, et ta naasis koju, so ta ei tahtnud liiklusõnnetuse kohast lahkuda õnnetusest teavitamata; kui ta oleks märganud, et vigastas teist autot, jätnuks ta oma kontaktandmed sõiduki esiklaasile. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse ning selles esitatud taotluste juurde, alternatiivselt taotles kaebaja otsuse alusel määratud rahatrahvide vähendamist ning tasumise ajatamist. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.08.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008345 tuleb jätta muutmata. Menetleja hinnangul ei ole eluliselt usutav kaebaja väide selles, et ta ei märganud liiklusõnnetuse toimumist. Kaebajale määratud karistused jäävad sanktsiooni alammäära lähedale. Menetleja ei vaielnud vastu kaebaja taotlusele määrata rahatrahvide tasumine ositi. Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Käesoleval juhul ei vaidle kaebaja, et ta manööverdas 09.06.2016 kella 08.00 paiku sõiduautoga Lexus RX r/n XXXXJärveotsa tee 51 Tallinnas asuvas parklas; samuti puudub vaidlus selles, et samal ajal oli kõnealusesse parklasse pargitud XXXXjuhitud sõiduk Mercedes-Benz r/n XXXX. Kaebaja keskseks kaitseväiteks on asjaolu, et ta ei märganud liiklusõnnetuse toimumist, vastava arusaamise olemasolu korral oleks ta jäänud sündmuskohale. Kehtivas kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt (vt siinkohal RKKKo nr 3-1-1-87-06) on liiklusõnnetusest teatamata jätmise korral tõepoolest oluline tuvastada, kas puudutatud isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui ta sellest ei teadnud, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas 09.06.2016 toimunud liiklusõnnetuse põhjustas kaebaja ning kas kaebaja pidi aru saama, et ta põhjustas liiklusõnnetuse (viimase asjaolu eitamise korral langeb ära kaebaja vastutus
lg 1 järgi).
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene surma, vigastada või tekib varaline kahju. 14.06.2016 LÕ akti nr 1227 kohaselt toimus 09.06.2016 kella 08.25 ajal Harjumaal Tallinnas Järveotsa tee 51 parklas liiklusõnnetus, milles osalesid L.K juhitud sõiduauto Lexus RX 400h r/n XXXX(sõiduki omanik L.K) ja XXXXjuhitud sõiduauto MB E290 r/n XXXX (sõiduki omanik XXXX). Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada Lexuse parempoolne, tagumine tiib ja uks; Mercedesel olid värvikahjustused paremal tagumisel uksel ja tagumisel parempoolsel stangel, tulel olid kontakti jäljed. Sõidukite vigastused nähtuvad veel 14.06.2016 koostatud sõiduki vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fototabelist (sõiduauto Mercedes Benz) ning 12.07.2016 koostatud sõiduki vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fototabelist (sõiduauto Lexus RX). 14.06.2016 sõiduki vaatlusprotokollist nähtub, et sõiduautol Mercedes-Benz esineb vigastusi, mis võivad olla ka varasemad (vt näiteks fototabeli foto nr 5 vasakul olev roostekahjustustega mõra), kuid kahtlusteta on tuvastatav, et lisaks varasematele esineb sõidukil ka nn värskeid vigastusi (vt siinkohal viidatud fotol paremal kujutatud kraape- ja nühkejäljed). Fakti, et sõidukil olid varasemad vigastused, ei eitanud ka tunnistaja XXXX, kuid tunnistaja sõnul märkas ta 09.06.2016 peale teate saamisest auto juurde minnes, et seal olid tekkinud iluvead. Kohtu hinnangul põhineb menetleja järeldus selles, et 09.06.2016 toimus sõiduautode Lexus RH 400h r/n XXXXning sõiduauto MB E290 r/n XXXX vahel liiklusõnnetusena käsitletav kontakt, asjas kogutud tõenditel, so eelkõige tunnistaja XXXX ütlustel. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXXXselgitas, et ta ei mäleta päeva, kuid see oli juuni alguses. Ta läks last viima lasteaeda, kell võis olla 08.20. Parklas oli palju autosid, ta nägi tumehalli Lexuse jeepi, mis hakkas välja tagurdama – sõiduk tagurdas välja ja siis edasi. Tunnistaja XXXX joonistas kohtule ka skeemi ning selgitas, et ta kujutas skeemil Lexust kõige absurdsemas situatsioonis. Lexus läks vähemalt 3 korda teise auto vastu, Mercedes jõnksus ja kõikus, edasi ei liikunud, sest seal oli äärekivi ees. Talle jäi situatsioon silma, sest alguses oli Lexus pargitud ilusasti, kuid välja sõites hakkas edasi ja jälle tagasi sõitma ning oli lõpuks otsotsaga kahe auto vahel. Kohtu hinnangul on tunnistaja XXXX ütlused usaldusväärsed. Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel võetakse kohtupraktikas reeglina arvesse järgmisi momente (vt nt ka RKKKo lahendid nr 3-1-1-73-15, 3-1-1-25-15, 3-1-1-109-15, 3-1-1-100-15): - ütluste ajaline järjepidevus; ütluste kõrvutamine teiste olemasolevate (sh ka kaudsete) tõenditega, tegemaks kindlaks võimalikud vastuolud; ütluste sisu (kas isik peatub ütlustes ka asjaoludel, mis jäävad väljapoole tõendamiseseme piire, nn ütluste detailsus); isiku seisund sündmuste tajumise hetkel, isikust tulenevad võimalikud eripärad (so alkoholijoove, alaealisus, vaegkuulmine või –nägemine jne); ütluste nn eluline usutavus. Käesoleval juhul on tunnistaja XXXX ütlused ajaliselt järjepidevad: isiku kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused kattuvad. Samuti on XXXXoma ütlustes käsitlenud ka kõrvalisi detaile (parklas oli palju autosid nagu alati, sõiduauto Mercedes ei liikunud edasi, sest seal oli äärekivi ees). Tunnistaja XXXX ütlused riimuvad tunnistaja XXXXütlustega selles, et ta avastas 09.06.2016 hommikul peale teate saamist sõiduki juurde minnes sellel värsked kahjustused ning tunnistaja XXXXütlustega selles, ta kontrollib oma auto korrasolekut iga päev, samal päeval (so 09.06.2016) avastas ta Lexuse tagumise tiiva, ukse ja pamperi peal värvikahjustused. Kokkuvõtvalt nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja ei hoidnud parkimiskohalt välja manööverdades ohutut külgvahet ja riivas seetõttu sõiduautot Mercedes. Kaebaja rikkus järgmisi
-s sätestatud juhi kohustusi:
lg 1, mille kohaselt peab juht hoiduma kõigest, mis mis võib ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda;
Kaebaja tegevus on õigesti kvalifitseeritud
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtu hinnangul pani kaebaja talle süüksarvatava teo toime ettevaatamatusest: kaebaja oleks pidanud olema ettevaatlikum ning hindama oma manöövrite õnnestumise tõenäosust veidi konservatiivsemalt. Sarnaselt tunnistaja XXXXga jääb kohtule täielikult arusaamatuks, kuidas kaebaja tunnistaja joonistatud asendisse sattus, kuid kahtlemata ei saa selle tekkimist välistada üksnes eeldusel, et keskmine, mõistlik ja teatavat sõidukijuhtimise kogemust omav juht nii ei toimiks. RKKKo on oma lahendites korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt siinkohal 3-1-1-23-13, 3-1-1-85-12, 3-1-12-05, 3-1-1-79-06) ning nentinud oma lahendis nr 3-1-1-23-13, et liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Käesoleval juhul ei ole põhjust rääkida teise õnnetuses osalenud isiku panusest liiklusõnnetusse: tunnistajate XXXX ja XXXXütlustega on tõendatud, et sõiduauto Mercedes-Benz oli õnnetuse hetkel parklasse pargitud ning selle juht XXXXei viibinud sündmuskohal. Kirjeldatud situatsioonis puudub vajadus hakata analüüsima XXXXvõimalikku süüküsimust seda enam olukorras, kus tunnistaja XXXX joonistatud skeemilt nähtub ka fakt, et Mercedes-Benz oli nõuetekohaselt pargitud. Vaidlusaluses asjas välistab kohus täielikult võimaluse, et kaebaja ei märganud sõidukite kontakti: tunnistaja XXXX ütlustega ning tunnistaja joonistatud skeemiga on tõendatud, et kaebaja manööverdas ennast nn karpi ning läks manööverdamisel vähemalt 3 korda Mercedesele pihta nii, et see kõikus ja jõnksus. Kohus märgib, et tunnistaja kirjeldatud olukorras on eluliselt usutav, et puudutatud sõiduki valvesignalisatsioon hakkab tööle, kuid tunnistaja XXXXütlustega on tõendatud, et Mercedesel valvesignalisatsiooni ei olnud. Kohtu arvates on eluliselt usutav, et olukorras, kus teine sõiduk kõigub ja jõnksub puute tagajärjel, tunnetab juht siiski mingisuguseidki anomaaliaid; samuti on mõistlik eeldada (ja seda eriti veel tunnistaja XXXX joonistatud olukorras), et teiste sõidukite vahelt välja sõita sooviv sõidukijuht jälgib pidevalt küljepeegleid; arvestades Lexuse külje peal olevaid kahjustusi ei saanud sõidukite omavaheline riive jääda seetõttu kaebajale märkamatuks. Lisaks kaasneb sõidukite korduva kontaktiga (ja seda eriti olukorras, kus teine sõiduk kõigub ja jõnksub) ka iseloomulik, kriipiv heli, mida juht kuuleb. Kohtu arvates viitavad tunnistaja XXXX ütlused selle kohta, et kaebaja lahkus sündmuskohalt kiiresti samuti asjaolule, et kaebaja sai tegelikult väga hästi aru mis toimus.
lg 4 kohaselt ei ole vaja politseile liiklusõnnetusest teatada, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) inimkannatanute puudumine, so inimesed ei saanud liiklusõnnetuses vigastada või ei nõudnud ise oma tervise kontrolli (vt
lg 4 p 1); 2) süüküsimuses selgus ja vaidluse puudumine, so liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel, nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik (vt
lg 4 p 2, 4); 3) selgus puudutatud isikutes ja nende ankeetandmetes (nimi, sünniaeg, kontaktid), so hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed (vt
lg 4 p 3); 4) nõuetekohane vormistamine, so liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on p-des 2-4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud (vt
lg 4 p 5).
lg 5 kohaselt on liiklusõnnetusest politseile teatamine kohustuslik, kui esineb üks või mitu alljärgnevatest alustest: 1) asjaoludes ja süüküsimuses on lahkarvamus (pooled vaidlevad selle üle, kes põhjustas liiklusõnnetuse); 2) varalise kahju saaja ei ole teada (ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel tekib varaline kahju ning ei ole teada, kellele kuulus kahjustatud asi); 3) varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal (liiklusõnnetuse põhjustaja on lahkunud); 4) varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Käesoleval juhul on sõidukite vaatlusprotokollidega, tunnistajate XXXX, XXXXja XXXX ütlustega tõendatud, et 09.06.2016 kella 08.10 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju, kuid sündmuskohal ei viibinud teist õnnnetuses osalenud (ja õnnetuse tagajärjel kahjustada saanud) sõiduki juhti. Kohtu hinnangul on istungil uuritud tõenditega ümber lükatud kaebaja kaitseväide selles, et ta ei saanud aru liiklusõnnetuse toimumisest. Seega tekkis kaebajal
Kaebaja väitel selgitas kindlustuse esindaja talle, et liiklusõnnetusest politseile teatamine vajalik ei ole, kuid teooriaja sõidueksami sooritanud juhina peaks kaebaja olema siiski kursis juhi kohustustega, sh sellega, kuidas toimida peale liiklusõnnetust. Kohtu hinnangul on menetleja kaebaja teo õigesti kvalifitseerinud
Kohus leiab, et kaebaja pani teo toime otsese tahtlusega: sündmuskohalt minema sõitmine on juhi teadlik ja tahtlik otsustus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja taotlus, mis puudutab kohtuvälise menetleja 09.08.2016 otsuse tühistamist tema tegudes väärteokoosseisu puudumise tõttu, ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. V™S § 123 lg 2 sätestatud kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses hõlmab ka kohtuvälise menetleja otsuse alusel isikule mõistetavat karistust. Kaebaja esitas alternatiivse taotluse talle kohtuvälise menetleja 09.08.2016 otsuse alusel määratud rahatrahvide vähendamiseks ning tasumise ajatamiseks. Kaebaja märkis, et tema igakuise emapalga suurus on 1000,00 eurot, laps on 1-aastane, elukaaslane küll töötab, kuid perel on laenukohustusi. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 31-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks;
lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
lg 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 – 3 kuuni.
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Lisaks võib
lg 2 järgi kohus või kohtuväline menetleja kohaldada eelpool märgitud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-9 kuuni. 09.08.2016 kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt menetleja L.K karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. L.K karistati KarS § 63 lg 3 sätestatut silmas pidades
lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320,00 eurot ning
Kohus märgib esmalt, et kohtuväline menetleja on kaebaja karistamisel põhjendatult lähtunud KarS § 63 lg 3 – L.K pani liiklusõnnetuse põhjustamisega ning sündmuskohalt lahkumisega politseid teavitamata, toime kaks eraldiseisvat väärtegu. Lisaks on kohtuväline menetleja kaebaja karistamisel
§-de 223 lg 1 ja 236 lg 1 järgi lähtunud
Kaebaja näol on tegemist varem karistamata isikuga ning seega on põhjendatud isiku karistamine rahatrahviga. Kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et L.K karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. L.K-le on 09.08.2016 kohtuvälise menetleja otsuse alusel nii
lg 1 kui § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toime panemise eest määratud rahatrahvid, mis jäävad allapoole keskmist sanktsioonimäära. Kohus ei näe käesolevas asjas põhjust L.K-le määratud rahatrahvide vähendamiseks: Liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine politseid teavitamata olukorras, kus kahju saaja isikut ei ole teada, on kohtu arvates äärmiselt taunitav: sündmuskohalt lahkumine raskendab kahju tekitaja tuvastamist, õnnetuse põhjustamise korral tuleb kohtu arvates siiski võtta vastutus ka selle tagajärgede eest. Väärteoasjas on kohtu hinnangul tõendatud, et L.K pidi siiski aru saama, et põhjustas liiklusõnnetuse. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. L.K peab tasuma kokku 500,00 euro suuruse summa. Kohus loeb üldteada asjaoludeks fakti, et emapalga maksmine lõpetatakse ajal, mil laps on ca 1,6-aastane ning samuti selle, et Tallinnas on 1,6-aastasel lapsel keeruline leida sõimekohta munitsipaallasteaias (millega kaasnevad märkimisväärselt väiksemad kulutused lapsehoiule). Eeltoodu alusel on kohtu arvates põhjendatud kaebaja taotlus rahatrahvi ajatamiseks. Kohtu hinnangul tuleb rahatrahv ajatada maksimaalseks võimalikuks perioodiks, so 12-ks kuuks. Igakuise osamakse suurus on seega mitte vähem, kui 41,50 eurot, viimase osamakse suurus on 43,50 eurot. Esimene osamakse tuleb tasuda 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahvide tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on ära toodud kohtuvälise menetleja otsuses. Eeltoodu alusel leiab kohus alljärgnevat: 3) Rahuldada L.K kaebus osaliselt. 4) Tühistada 09.08.2016 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.08.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,008345 ja teha uus otsus, mille alusel: 2.1) mõista L.K süüdi
lg 1 järgi ja karistada rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320,00 eurot; 2.2) mõista L.K süüdi
S § 66 lg 2 alusel määrata, et L.K võib talle määratud rahatrahvid tasuda ositi, 12 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on mitte vähem, kui 41,50 eurot. Viimase osamakse suurus on 43,50 eurot. 4) Esimene osamakse tuleb tasuda 09.08.2016 kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele 30 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.