4-11-2982/11

Väärteoasi nr. 4-11-2982 KOHTUOTSUS (resolutiivosa) Eesti Vabariigi nimel 12.septembril 2011.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul, kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri Tartumaa politseiosakonna esindaja vanemkorrakaitseametnik Urmas Solovjovi ja menetlusaluse isiku B.H (IK XXX, töökoht: ei tööta, elukoht: XXXX) osavõtul arutades avalikul kohtuistungil väärteoasja nr. 26020,11,004089. t u v a s t a s: 04.juulil 2011.a. väärteoasjas nr. 2602,11,004089 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis B.H 04.juulil 2011.a. kell 14.45 Jõhvi-Tartu-Valga maantee, suunaga Valga poole, 141 kilomeetril mootorsõidukit XXXX, registreerimismärgiga XXXX, omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on ära võetud alates 03.juunist 2011.a. Sellega rikkus B.H liiklusseaduse (edaspidi LS) § 94 lg 1 nõudeid, millega pani toime LS § 201 lg 2 sätestatud väärteo. Kohtuistungil B.H oma rikkumist ei tunnistanud. Isik ütles, et tema ei ole oma varasemat väärteootsust kätte saanud ning seega ei olnud ta teadlik juhtimisõiguse puudumisest. Oma juhtimisõiguse puudumisest sai B.H enda sõnade kohaselt teada alles kinnipidamisel 04.juulil 2011.a. Menetlusalune isik selgitas, et ta ei oleks mootorsõidukit juhtinud, kui ta oleks oma juhtimisõiguse puudumisest teadlik olnud. Samuti lisas isik, et kahe karistuse: aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise määramine on tema arvates ebaõiglane. Kohtuväline menetleja leidis, et kuivõrd B.H on varasemalt mitmeid kordi LS rikkumise eest karistatud, ei ole õige menetlusaluse ütlus, et ta ei tea, milline väärteoprotokoll välja näeb ning kuidas väärteootsust kätte saada. Samuti lisas kohtuväline menetleja, et kuna mitmed isiku varasemad trahvid väärtegude toimepanemise eest on aegunud, võib menetlusalusele isikule jäädagi karistamatuse tunne. Menetlusalust isikut on ka varasemalt arestiga karistatud, kuid see ei ole tema suhtumist muutnud. Menetlusalusele isikule tuleks kohtuvälise menetleja arvates määrata 7 päeva aresti. B.H poolt 04.juulil 2011.a mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust omamata, kui juhtimisõigus oli varasemalt ära võetud on tõendamist leidnud: -04.juulil 2011.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega (tl 3), mille kohaselt kõrvaldati B.H 04.juulil 2011.a kell 14.45 mootorsõiduki juhtimiselt kuni juhtimisõiguse saamiseni; -Lõuna Prefektuuri 17.mai 2011.a. otsusega väärteoasjas nr. 2860,11,001284, mille kohaselt on B.H-le määratud lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine otsuse jõustumisest 2 kuuks (s.o 03.juunist kuni 02.augustini 2011.a.). LS § 201 lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel on varasemalt mootorsõiduki juhtimisõigus peatatud või peatunud, kehtetuks tunnistatud või ära võetud. Subjektiivsest küljest tegutses B.H LS § 201 lg 2 väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega. Isikut on varasemalt mitmel korral liiklusseaduse rikkumise eest karistatud ning mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Isik oli teadlik, et väärteootsuse saab ta kätte kohtuvälise menetleja juurest väärteoprotokollis märgitud kuupäevast alates. Isiku ütlused, et ta ei teadnud varasema karistuse olemasolu ja seda, et tal oli juhtimisõigus ära võetud, on alusetud. Talle oli kätte saanud 21.aprillil 2011.a koostatud väärteoprotokolli. Protokollis on alati märgitud kuupäev, millal lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Isik peab ise toimima sellisel viisil, et lahendit oleks võimalik temani toimetada. B.H enda sõnul küll helistas ühe korra politseile, kust väidetavalt lubati talle väärteootsus koju saata, kuid otsuse mittesaabumisel ta muid meetmeid otsuse kättesaamiseks ei kasutanud. Isik peab ise huvi tundma tema kohta tehtud otsuse teadasaamiseks, veelgi enam, et helistamise ja otsuse mittesaatmise ning uue väärteo toimepaneku vaheline ajaperiood oli piisavalt pikk. Samuti oli isik vahetult peale eelmise väärteootsuse tegemist vahetanud elukohta ning pidi arvestama sellega, et eelmisse elukohta saadetud post ei pruugi jõuda temani. Kohtuistungil B.H poolt antud ütlused, et ta pöördus ise politsei poole otsuse kättesaamiseks, tõendavad, et ta oli teadlik, millal tal on võimalik väärteootsusega tutvuda. Kui otsust posti teel ei talle saabunud, tunnistas B.H, et ei hakanud ka enam ise helistama ega huvi tundma. Seega suhtus ta otsuse kättesaamisse ja seega ka karistusest teadsaamisse edaspidi ise hooletult ja ei saa väita, et ta ei teadnud, millise karistusega teda eelneva otsusega oli karistatud. See, et talle eelmine mõistetud karistus väidetavalt 04.juulil 2011.a. mootorsõidukit juhtides teadmata oli, oli põhjustatud tema enda teadlikust käitumisest. Eeltooduga on tõendamist leidnud B.H poolt mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõigust omamata ja ta rikkus sellega LS § 94 lg 1 nõudeid, milline rikkumine kujutab endast LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 201 lg 2 sätestab karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. B.H käitumises kohus tema karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Menetlusalusel isikul on hulgaliselt kehtivaid karistusi erinevate väärtegude, sealhulgas liikluseeskirjade rikkumiste eest. Talle määratud rahatrahvid on enamasti tasumata. Varasemalt on teda väärteokorras juba karistatud ka raskemaliigilise karistuse, s.o arestiga. Samuti on talle kohaldatud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Vaatamata sellele, et isik on varasemalt väärteokorras juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest karistatud, oli ta teadlik ka seekord taolisele käitumisele järgnevast vältimatust karistusest, pani ta toime järjekordse rikkumise. Selline käitumine näitab isiku hoolimatut suhtumist kehtivasse õiguskorda ja võimalikesse karistustesse. Tema poolt kohtuistungil avaldatud põhjendused autojuhtimisele, omamata sealjuures juhtimisõigust, on ennastõigustavad ja tühised, mistõttu on alust järeldada, et isik ei ole oma eelnevatest rikkumistest ja nende eest mõistetud karistustest mingeid järeldusi teinud. B.H enda sõnul ta ei tööta. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendamatu on teda järjekordselt karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahatrahviga. Talle on alust määrata raskem väärteokaristus, s.o arest. Varasemad karistused ei ole B.H-le piisavat mõju avaldanud ning ta on oma käitumisega jätkuvalt välja näidanud enda negatiivset suhtumist õiguskorda ja seaduskuulekusse. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 107-111, § 113, kohtunik o t s u s t a s: Süüdi tunnistada ja mõista B.H-le karistuseks liiklusseaduse § 201 seitse