4-12-3364/7

Ärakiri Kohtuasi 4-12-3364 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012.a Rakvere Väärteoasja number 4-12-3364 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi Z.I kaebus väärteoasjas nr 2590,12,002926 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse teenistuse vanema Margo Kukke 04.07.2012 otsus väärteoasjas nr 2590,12,002926 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: menetlusalune isik Z.I (ik: xxx; elukoht: xxxx); menetlusaluse isiku kaitsja: advokaat Henrik Kirsimäe (Advokaadibüroo Legalia) Menetluse liik Kohtuväline menetleja: Politsei- ja piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskond Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON: Z.I kaebus jätta rahuldamata. Kaevatav otsus jätta muutmata. Kohtuotsus pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kirjalikult teatada Viru Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. I Asjaolud ja menetluse käik 1
2. 06.06.2012 koostas Ida Prefektuuri Rakvere politseijaoskonna patrullpolitseinik Toomas Kivilo menetlusalusele isikule Z.I-le väärteoprotokolli AB1293916-2926 selles, et tema 06.06.2012 kell 18.12 xxxx liikudes suunaga xxxx poole, juhtis autot kiirusega 132 +/- 4 km/h teel, kus lubatud kuni 90 km/h. Ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 järgi. Väärteoprotokolli kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud mõõteseadme protokolli, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamise protokollide ning videosalvestusega.
3. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, mille kohaselt tunnistab menetlusalune isik lubatud sõidukiiruse ületamist, kuid põhjendab seda sellega, et oli hilinemas rongijaama ning kuna päike paistis silma, ei pannud ta tähele spidomeetri näitu. Menetlusalune isik palub jätta talle alles juhtimisõigus, kuna ta elab maal ning auto on talle oluline liikumisvahend. Isik tunnistas, et tal on kehtivaid rikkumisi, kuid on enamiku neist ära maksnud, kuna politseitöötajad on temaga viisakad olnud. Menetlusalune isik palub juhul, kui menetleja peab vajalikuks temalt juhtimisõiguse äravõtmist, teha seda 1 kuuks. Menetlusalune isik märkis, et pole kunagi teisiti liiklust rikkunud, kui ainult kiiruse ületamistega, seega tunneb end süüdlasena ning hindab kõrgelt talle määratud karistust.
4. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse teenistuse vanema Margo Kukke 04.07.2012 otsusega väärteoasjas nr 2590,12,002926 määrati menetlusalusele isikule karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 88 trahviühiku ulatuses, s.o summas 352 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti talt lisakaristusena juhtimisõigus 2 kuuks. Kergendavaks asjaoluks on märgitud süü tunnistamine. Menetleja märkis, et olukorras, kus igal aastal hukkub ja saab vigastada suur hulk liikluses osalevaid inimesi, peab riik andma selge signaali sellest, et liiklusrikkumiste, sh mootorsõidukile lubarud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Oma rikkumisega seadis menetlusalune isik ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise. Menetlusalust isikut on varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete rikkumiste toimepanemiste eest. Määratud karistused ei ole pannud teda seadusekuulekalt käituma. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb kohaldada lisaks rahatrahvile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.
5. 19.07.2012 esitas menetlusalune isik Viru Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti otsusele väärteoasjas nr 2590,12,
6. Kaebuses palutakse vähendada Z.I-le määratud põhikaristust ning võimaldada selle tasumist ositi, tühistada Z.I-le määratud lisakaristus ning jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse kohaselt ületab karistus seadusest tuleneva maksimummäära ning on põhjendamatult koormav. Karistuse määramisel arvestatavate asjaolude soovituslik järjekord on alljärgnev: süü suurusest tuleneva ülemmääraga kooskõlas võetakse karistuse määramise lähtepunktiks nimetatud ülemmäära keskmine määr, so antud juhul 50 trahviühikut; seejärel tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud; lõpliku karistuse määra skaalanäidu annavad eripreventiivsed kaalutlused; üldpreventiivsetest kaalutlustest, st õiguskorra kaitse huvidest lähtuvalt määratakse karistuse alammäär. Alammäära sätestatud ei ole, kuid üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt on põhjendatud kohaldada alamäära. Eeltoodust johtuvalt oleks kohtuväline menetleja käesolevas väärteoasjas pidanud karistuse määramisel eeltoodud järjekorras arvestama kõiki asjaolusid. See tähendab, et lähtepunktiks oleks pidanud võtma 50 trahviühikut. Vastavalt vaidlusaluses otsuses kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele olnuks seejärel õiguspärane arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning vastavalt nendele lähtepunktiks võetud trahvisummat kas suurendada või vähendada. Otsusest ei nähtu, et esineks raskendavaid asjaolusid. Küll nähtuvad otsusest kergendava asjaolu. Seega on põhjendamatu nihutada lõplikku 2 trahvisummat lähtepunktist allapoole poole võrra – 25 trahviühikuni. Kergendavate asjaolude osas soovib kaebaja täiendavalt avaldada puhtsüdamlikku kahetsust läbi käesoleva avalduse ning loodab, et kohus võtab seda antud juhul arvesse. Põhjendamatu on seejuures ületada kergendatud karistuse puhul kohaldatavat 88 trahviühikut, peaaegu ülemmäära. Kohtuväline menetleja on määranud trahvi, mis ületab kõiki mõistlikke ja kehtivast õiguses tulenevaid piire meelevaldselt ning rikkunud seega oluliselt karistuse määramise üldpõhimõtteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-2-06 kinnitanud sellise mudeli järgimise õiguspärasust. Kohtuväline menetleja määras menetlusalusele isikule rahatrahviga kuni 300 ühikut süüteo ees trahviks 210 trahviühikut, mille kohus hiljem tühistas ja määras uueks karistuseks 175 trahviühikut. Seejuures nentis kohus, et karistuse määramisel tuleb kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel lähtuda karistuse keskmisest määrast. Kuna selles kaasuses ei tuvastatud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, siis oleks pidanud trahvisumma jääma keskmise karistusmäära lähedale ehk teisisõnu olema u 150 trahviühikut. Maakohus määras lõplikuks trahviks 175 trahviühikut, mille kriminaalkolleegium hiljem kassatsioonmenetluses kinnitas. Eeltoodud mudeli kohaselt pidanuks rahatrahvi määr olema ilma kergendavate asjaoludeta 88 trahviühiku asemel 50 trahviühikut ning kergendavate asjaolude puhul 25 trahviühikut. Menetleja on karistuse määramisel tuginenud rikkumiste korduvusele, mis väärteomenetlusõiguse praktikas ei ole lubatud, seda toetab ka kohtupraktika. Tõstatub küsimus, kuidas kaebaja eelnevad rikkumised saavad raskendada kõnealuse rikkumise raskuastet – selline menetleja otsus kaebajat eelnevate rikkumiste arvelt ette süüdistada on meelevaldne, põhjendamatu ja vastutustundetu. Küll on karistuse määramisel lubatud 1 aastaste kehtivate rikkumiste arvestamist. Varajasematele kehtivatele liiklusnõuete rikkumisele aga viidatud ei ole. Mõistlik oleks määrata rahatrahviks mitte enam kui 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Ühtlasi soovib kaebaja tasuda trahvi osamaksetena ning palub kohtul jagada rahaline karistus võrdsetes osades 4 kuulisele makseperioodile. Lisakaristuse sellises ulatuses kohaldamine kaebaja suhtes on vastuolus lisakaristuse kohaldamise mõtte ja eesmärgiga ning samuti disproportsionaalne. Ilmselgelt puudub otsene põhjus nii range lisakaristuse määramiseks, kuivõrd ka leebem lisakaristus teeniks oma preventiivset eesmärki tema edaspidise käitumise osas. Kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses õigesti välja toonud karistuse määramise üldpreventiivsed kaalutlusi, jättes võimalikud kaalutlused loogiliselt ja veenvalt sidumata vaidlusaluse kaasuse tehioludega. Karistuse määramisel peab lähtuma kaalutlusõiguse üldpõhimõtetest ning sealhulgas arvestama PS § 11 proportsionaalsuse põhimõtet, täitevvõimu PS § 13 omavoli keeldu ning arvestama isiku õigustatud huve, milleks antud juhul on PS § 19 vaba eneseteostus. Kaebaja kutsetegevus sõltub olulisel määral juhtimisõiguse olemasolust ja juhiloa kehtivusest. Nimelt peab kaebaja autojuhi ametit ning see on tema igapäevase sissetuleku allikaks. Iseseisva majandustegevuse raskendamine või halvamine ei ole kooskõlas kehtiva karistuse määramise üldpõhimõtetega väärteomenetluses. Antud juhul on lisakaristus materiaalselt PS § 11 tähenduses disproportsionaalne. Juhtimisõiguse äravõtmine toob kaebajale endaga kaasa märkimisväärselt suurema kahju tekkimise kui 200 või 352 euro suurune rahatrahv. Kaebaja poolt teostatav majandus- ja kutsetegevus eeldab juhtimisõiguse olemasolu ning kaebajale inkrimineeritav süütegu ning selle eest kohaldatava karistuse tegelikus elus asetleidev tagajärg ei ole kahtlemata proportsioonis. Kaebaja jaoks ei ole juhtimisõiguse olemasolu pelgalt vajalik mugavuse kaalutlustel, vaid elatise teenimise kaalutlustel. Kaebaja hinnangul on lisakaristusena kuni 2 kuuks tema juhtimisõiguse piiramine liigselt koormav.
7. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule 30.08.2012 saadetud vastuskirja kohaselt on karistus määratud selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt, järgides väärteomenetlusõigust. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja, Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Margo Kukk arvestanud karistuse määramisel karistuse kohaldamise alusega, milleks 3 KarS § 56 lg 1 kohaselt on Z.I süü. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et väärteoasja nr. 2590,12,002926 on menetletud vastavalt seadustikule ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Kuna sellises suures (38 km/h-s) ulatuses suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega pani Z.I otsesesse ohtu nii enese kui ka kaasliiklejate elud siis seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisaks põhikaristusele 352 € (maksimum 400 €) ka lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmist 2 kuuks (maksimum 3 kuud). Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Margo Kukk on väärteoasja nr. 2590,12,002926 otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et Z.I tunnistab süüd ja kahetseb tehtut, kui eelkõige asjaoluga, et Z.I on üle kümne kehtiva LS § 227 rikkumise. Sellisest hoolimatust käitumisest jääb üle ainult järeldada, et Z.I puudub vähimgi tahtmine liikluskorrast kinni pidada ja ta ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest ning selle võimalikest tagajärgedest. Osaledes autojuhina liikluses igapäevaselt on igal sõidukijuhil välja kujunenud taju tema poolt valitud kiiruse suhtes, st. juht teab ja saab aru, kui suur on tema poolt juhitud sõiduki kiirus sõltumata spidomeetri näidust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Kohtuväline menetleja palus jätta Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Margo Kukk ’e otsus väärteoasjas nr. 2590,12,002926 muutmata ja kaebus rahuldamata. II Kohtu põhjendused
8. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et Z.I kaebus rahuldamisele ei kuulu.
9. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. V™S § 69 lg 2 p 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu tuvastatuks. Kohtuväline menetleja on lugenud menetlusaluse isiku poolt lubatud sõidukiiruse ületamise tõendatuks menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli, mõõteseadme protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli ja videosalvestusega. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (t lk 16) nähtub, et menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 38 km/h. Seadme lugem 132 km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (t lk 17) nähtub, et isik tunnistab, et ületas lubatud sõidukiirust, kuna läks raudteejaama vastu oma pojale ning ei jälginud spidomeetrit. Tunnistaja ülekuulamise protokollist (t lk 18) nähtub, et Z.I juhtis mootorsõidukit, mille kiiruseks mõõdeti 132 km/h ja seda alas, kus on lubatud 90 km/h. 4 Kohus, hinnanud nimetatud tõendeid, leiab, et Z.I on rikkunud LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid. Ka ei ole menetlusalune isik vaidlustanud väärteo toimepanemise asjaolu kohtule esitatud kaebuses. Seega on LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku Z.I poolt tõendamist leidnud.
10. Menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses palunud vähendada talle määratud põhikaristust ning palunud võimaldada selle ositi tasumist. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku taotlus vähendada talle määratud põhikaristust ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud rahatrahvi 88 trahviühiku ulatuses. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et kohtuväline menetleja on nimetatud rahatrahvi määramisega meelevaldselt ületanud kõiki mõistlikke ja kehtivast õigusest tulenevaid piire ning rikkunud oluliselt karistuse määramise üldpõhimõtteid. Kohtu arvates on karistuse mõistmisel arvestatud süü suurusega kuivõrd rikkumine oli antud väärteokoosseisu maksimummäära lähedane. Kohtu arvates on rikkumine toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, ei ole eluliselt usutav menetlusaluse isiku selgitus, et ta kutselise autojuhina ei pannud tähele kiiruse ületamist 38 km/h võrra. Karistuse rangus on kahtlemata põhjendatav ka asjaoluga, et varasemad korduvad leebemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest pole positiivset mõju avaldanud. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kohtuväline menetleja on oma otsuses põhjendanud rahatrahvi suurust ka sellega, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist liiklusrikkumisega, mis kuulub rangelt karistatavate õigusrikkumiste hulka, selgitades seda ka igal aastal hukkuvate inimeste hulgaga. Menetlusalune isik on palunud võimaldada talle rahatrahvi tasumist 4 kuu jooksul. KarS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kaebaja on märkinud, et ta soovib tasuda trahvi osamaksetena, samas pole ta nimetanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis võimaldaks ositi maksmist kohaldada. Eeltoodut arvestades ei pea kohus võimalikuks rahuldada kaebust ka selles osas.
11. Kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse ehk juhtimisõiguse äravõtmise osas märgib kohus järgmist. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud varasema korduva karistatuse ning õiguskorra kaitsmise huvidega. Menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut on varasemalt vähemalt kümnel korral samalaadsete liiklusalaste rikkumiste eest väärteokorras karistatud, isikut on karistatud ka lisakaristusega sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ja leiab, et lisakaristuse määramise osas tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ning menetlusaluse isiku kaebus rahuldmata. 5 Kohus rõhutab, et lisaks eeltoodule on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Hinnates Z.I poolt toimepandud väärtegu ja tema varasemaid samalaadseid rikkumisi nähtub neist menetlusaluse isiku suutmatus kehtestatud norme järgida ning kohaldatud karistustest vajalikke järeldusi teha. Lubatud sõidukiiruse korduv ületamine näitab kohtu hinnangul menetlusaluse isiku hoolimatust enda ja kaasliiklejate eludesse. Eelneva tõttu on vaja kaasliiklejaid sellise isiku eest kaitsta ning lisaks süü suurusest sõltuvale karistusele tuleb tema suhtes kohaldada täiendavat ohutustamist sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Menetlusalune isik on küll väljendanud kahetsust, kuid tema käitumist ja ütlusi hinnates leiab kohus, et Z.I pole toimepandu tõsidust mõistnud. Kohus ei pea põhjendatuks karistuse vähendamist tingivaks asjaoluks seda, et menetlusalune isik peab autojuhi ametit. Igapäevaselt liikluses oleva isikuna järjekindlalt liikluseeskirju rikkudes on tema ohtlikus suur.
12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes V™S § 132 p 1; 133; 134; 135 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse teenistuse vanema Margo Kukke 04.07.2012 otsuse väärteoasjas nr 2590,12,002926 muutmata. Kohtunik Ärakiri õige №oremreferent (allkiri) (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsus jõustus 01.novembril
13. a. №oremreferent Tiit Kullerkupp Kai Rosar Kai Rosar 6