lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 9 kuuks. Maakohus luges menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise tõendatuks väärteoprotokolliga; tunnistaja Rudolf Taranovi ülekuulamise protokolliga; 18.02.2013 indikaatorvahendi kasutamise protokolliga; 18.02.2013 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga; 18.02.2013 isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega; sõiduki registreerimistunnistusega; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas leidis kohus, et karistust kergendavad asjaolud
järgi ja karistust raskendavad asjaolusd
Karistusregistri väljavõttest nähtub, et F.E on 11 kehtivat väärteokaristust, millest vaid üks pole liiklussüütegu. Sellest nähtub F.E ükskõikne suhtumine õiguskorda ja liiklusreeglitesse. Ta ei ole aru saanud, et liiklusreeglid on olemas ühiskonnas turvalisuse tagamiseks. F.E on joobeseisundis juhtimise eest karistatud varasemalt neljal korral. Varasemalt on karistuseks määratud rahatrahv, kahel korral sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, viimati kohaldati neid põhi- ja lisakaristusena koos. Kohaldatud karistused ei ole F.E-le mingit mõju avaldanud, ignorantne suhtumine on jätkunud – 18.02.2013 juhtis mootorsõidukit uuesti joobeseisundis. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et F.E suhtes tuleb kohaldada rangemat karistust – aresti.
Arvestades, et riigi jaoks on joobeseisundis juhtimine eriti taunitav, F.E karistatakse joobeseisundis sõitmise eest viiendat korda, varasemad karistused pole mõju avaldanud ning arvestades isiku ükskõikset suhtumist, leidis kohus, et kohaldada tuleks karistuse seadusjärgsest keskmisest määrast rangemat määra ning määras karistuseks aresti 20 päeva. Kuna F.E-le on käesolev väärtegu kaheteistkümnes, sealhulgas on tegemist üheteistkümnenda liiklussüüteoga, leidis kohus, et F.E ei ole kaasliiklejaid arvestav mootorsõidukijuht, mistõttu tuleb ühiskonnaliikmete kaitsmiseks rakendada lisameetmeid.
lg 1 p 2 kohaselt võib kohus mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist väärteo korral kuni üheks aastaks kohtu või kohtuvälise menetleja poolt seaduses sätestatud juhtudel. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et F.E on sõiduki juhtimisõigus ära võetud kolmel korral joobeseisundis juhtimise eest, viimati võeti lisakaristusena joobeseisundis juhtimise eest sõiduki juhtimise õigus ära üheksaks kuuks, juhiluba tagastati temale 28.11.
lg 1 alusel arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Apellant F.E tunnistas oma süüd täielikult ja siiralt kahetses toimepandud väärtegu, mis on tema karistust kergendavaks asjaoluks
Asetleidnud väärteo toimepanemise asjaolud (mis ei õigusta apellandi käitumist) on juba toodud esimese astme kohtu lahendis ning apellant ei pea vajalikuks neid korrata. Samuti palub apellant võtta arvesse asjaolu, et tema sissetulek moodustab käesoleval ajal ca 800-1000 eurot kuus ning et ta peab ülal oma abikaasat (kes saab miinimumpalka) ja 16-aastast poega, peale selle hoolitseb ta ka oma invaliidist ema eest. Apellandi igapäevane töö on seotud mootorsõiduki juhtimisega (kaubavedu), millest omakorda sõltub ka perekonna üldine heaolu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. F.E vaidlustab oma apellatsioonis Harju Maakohtu 17.04.2013 otsust karistuse määra osas ning taotleb maakohtu otsus karistuse osas tühistada ja mõista talle kergem karistus nii määratud aresti kui ka kohaldatud lisakaristuse pikkuse osas. Oma apellatsioonis esitatud taotlust põhjendab F.E väitega, et maakohus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestanud seda, et F.E tunnistas oma süüd täielikult ja siiralt kahetses toimepandud väärtegu, samuti oma oma perekondliku ja tööalase olukorraga. Ringkonnakohus, vaadanud toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni läbi ning kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et apelleeritud Harju Maakohtu otsus ei ole vastuolus seadusega ja apellatsioonis esitatu ei ole selle tühistamise aluseks, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apelleeritud maakohtu otsuse tühistamiseks F.E-le mõistetud aresti ja lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise osas ei anna alust apellanti väide, et maakohus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestanud seda, et F.E tunnistas oma süüd täielikult ja siiralt kahetses toimepandud väärtegu.
lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Apellandi väide, et ta tunnistas oma süüd täielikult, ei ole käsitletav tema poolt süü ülestunnistamisele ilmumisena. Toimiku materjalidest nähtub, et autot juhtinud alkoholijoobes F.E peeti 18.02.2013 Tallinnas Laagna teel hoopiski politsei poolt kinni ning talle koostati selle rikkumise eest väärteoprotokoll. Seega ei saa antud juhul rääkida F.E poolt süü ülestunnistamisele ilmumisest. Seda, et F.E oma väärtegu puhtsüdamlikult kahetses, toimiku materjalidest aga ei nähtu, mistõttu apellandi niisugune väide on paljasõnaline. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Harju Maakohus on oma 17.04.2013 otsuses märkinud, et Karistusregistri väljavõttest nähtub, et F.E on 11 kehtivat väärteokaristust, millest vaid üks pole liiklussüütegu. Sellest nähtub F.E ükskõikne suhtumine õiguskorda ja liiklusreeglitesse. Ta ei ole aru saanud, et liiklusreeglid on olemas ühiskonnas turvalisuse tagamiseks. F.E on joobeseisundis juhtimise eest karistatud varasemalt neljal korral. Varasemalt on karistuseks määratud rahatrahv, kahel korral sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, viimati kohaldati neid põhi- ja lisakaristusena koos. Kohaldatud karistused ei ole F.E-le mingit mõju avaldanud, ignorantne suhtumine on jätkunud – 18.02.2013 juhtis mootorsõidukit uuesti joobeseisundis. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus seega F.E käitumise põhjel hoopiski nentinud F.E ükskõikset suhtumist õiguskorda ja liiklusreeglitesse ning ringkonnakohus sellega ka nõustub. F.E niisugune süstemaatiline õiguskorda eirav käitumine ei tekita aga kuidagi kohtus veendumust, et F.E väidetav kahetsus on puhtsüdamlik. Karistusregistri andmetest (tlk 11-13) nähtuvalt on F.E varem liiklusrikkumiste toimepanemise eest, sh ka mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, korduvalt väärteokorras karistatud, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused F.E puhul täitnud
lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades F.E liiklusalaste rikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilise karistuse – aresti – mõistmine. Arvesse võttes seda, et joobeseisundis juhtimise puhul on tegemist eriti ohtliku rikkumisega ning F.E karistatakse niisuguse rikkumise eest juba viiendat korda, mis näitab, et varasemad karistused pole talle mõju avaldanud, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht aresti kohaldamises keskmisest kõrgemas määras, s.o 20 päeva. 5. Samuti on maakohus ka põhjendatult arvesse võtnud vajadust õiguskorra kaitseks ning selleks, et süüdlane ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Kuivõrd kohtu hinnangul üksnes rahatrahvi mõistmisest isikus sellise veendumuse kujundamiseks ja kinnistamiseks ei piisa, pidas maakohus õigustatult vajalikuks seepärast kohaldada F.E-le ka
Maakohus on põhjendatult arvestanud seda, et Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on F.E-lt sõiduki juhtimisõigus ära võetud kolmel korral joobeseisundis juhtimise eest (viimati võeti temalt lisakaristusena joobeseisundis juhtimise eest sõiduki juhtimise õigus ära üheksaks kuuks, juhiluba tagastati temale 28.11.2012), kuid mootorsõiduki juhtimiskeelust pole F.E suutnud kinni pidada - pärast viimast juhtimisõiguse äravõtmist on teda karistatud kolmel korral LS § 201 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt. Seetõttu pidas maakohus põhjendatult vajalikuks kohaldada lisakaristust seadusjärgsest keskmisest kõrgemas määrast ning kohaldas põhjendatult F.E-le lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 9 kuuks. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited juhtimisõiguse vajaduse kohta seoses oma perekondliku ja tööalase olukorraga. Pannes taas toime liikluse ühe raskeima rikkumise - alkoholijoobes sõidukijuhtimise - on F.E oma niisuguse teoga näidanud üles ilmselgelt üleolevat suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse. Sellele, et sõiduki juhtimise õigusest ilma jäädes võib ta panna raskesse olukorda nii iseenda kui oma abi vajavad lähedased, pidanuks seega F.E mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest. 6. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus F.E-le karistuseks mõistetud aresti ning samuti ka lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. F.E-le mõistetud karistus on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17.04.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-1308 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.