4-13-1983/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril 2013.a. Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-1983 Kohtunik Loretta Pikma Kohtuistungi sekretär Piret Juuse Tõlk Viktoria Vivtšaruk Väärteoasi J.B´i kaebus PPA Ida prefektuuri 05.04.2013 otsusele väärteoasjas nr 2440,13,001514, millega temale LS § 227 lg 2 alusel määrati karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks. Väärteoasja arutamise aeg 17.09.2013 avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud PPA Ida prefektuuri esindaja Meelis Kaev Menetlusalune isik J.B, isikukood xxx, töökoht xxx Juhindudes VTMS § 132, § 134, § 135, kohus OTSUSTAS: Jätta rahuldamata J.B kaebus ning jätta muutmata PPA Ida prefektuuri 05.04.2013 otsus väärteoasjas nr 2440,13,001514, millega J.B-le Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel määrati karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks. Karistuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 on J.B kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. Kohtuotsus on Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 21.10.
2. 1 Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 05.04.2013 otsusega väärteoasjas nr 2440,13,001514 määrati J.B-le Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks. Nimetatud otsuse kohaselt xxx menetlusalune isik J.B xxx xxx xxx xxx kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 79+/-3 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Antud teoga rikkus juht Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Otsuse tegemisel arvestatud tõendeid: tunnistaja ülekuulamise protokoll, kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll. Otsuse kohaselt menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud väärteotoimikus olevate tõenditega. Kohtuväline menetleja on enne otsuse vastuvõtmist tutvunud kõikide olemasolevate materjalidega ning on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on igati tõendatud ja ta on väärteo toime pannud. Isik pani toime ühe raskeimatest liiklusalastest väärtegudest ja karistuse määramisel ei saa piirduda põhikaristusena rahatrahvi määramisega, vaid tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuna isikut on varem karistatud (neli korda) ka teiste õiguserikkumiste eest rahaliste karistustega, mis ei ole täitnud oma eesmärki mõjutamaks isikut hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja leiab, et mõistetud karistus hoiab edaspidi ära isiku poolt liiklusalased õiguserikkumised. KAEBUS J.B esitas Viru Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 05.04.2013 otsusele väärteoasjas nr 2440,13,001514 Esitatud kaebuses vaidlustab temale inkrimineeritud väärteo toimepanemist ja mõistetud karistust. Kaebuse esitaja leiab, et ta sõitis asulas lubatud kiirusega ning kiiruse mõõtmine on ilmselt toimunud väljaspool Jõhvi linna, sest politseid ta asulas ei märganud. Kaebuse esitaja palub arvestada, et tema teos puuduvad vastutust raskendavad asjaolud ja menetlusalune isik palub otsuse tühistada. Kohtuväline menetleja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud oli ka määratud karistus. Väärteootsuse koostamisel arvestati kõikide asjaoludega: Lubatud sõidukiirust ületades seatakse ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervis. Kiiruseületamine fikseeriti asulas. Väärteootsuse koostamise ajal oli isikul 4 kehtivat õigusrikkumist s.h. oli teda korduvalt karistatud ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest rahatrahviga. Õigusrikkumiste toimepanemise eest määratud rahatrahvid olid küll tasutud, kuid need ei ole suutnud panna isikut seadusekuulekamalt käituma. Ülaltoodut arvesse võttes ning juhindudes VTMS § 132 p 1 kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 2 Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS
3. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli 2007 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 p 9.1). KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. (RKL 3-1-1-145-05). Kohus tutvus väärteotoimiku tõenditega: 05.04.2013 otsusega väärteoasjas nr 2440,13,001514 millest nähtub, et xxx-xxx xxx xxx-xxx maantee 6 kilomeetril juhtis J.B mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 79+/-3 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Antud teoga rikkus juht Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ülalmainitud otsuse tegemisel arvestati tõendeid: kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ülekuulamise protokolli. 12.03.2013 väärteoprotokollist AB 1290999 (lk 11) nähtub, et J.B juhtis mootorsõidukit xxx), xxx xxx kilomeetril, asulasisesel teel (kus lubatud sõidukiirus 50 km/h) kiirusega 79+/-3 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Menetlusalune isik sai väärteoprotokolli ärakirja kätte ning kinnitas protokolli märgitud andmete õigsust, mille kohta andis allkirja protokolli vastavas lahtris. VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused on menetlusaluse isikule teatavaks tehtud, selgitatud, mille kohta on väärteoprotokollis olemas menetlusaluse isiku allkiri. 12.03.2013 kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (lk 13) nähtub, et J.B juhtis mootorsõidukit xx 6 km-l xxx kiirusega 79 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Mõõtmisel kasutati liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadet Stalker II MDR. nr AS 008371, taatlustunnistus nr TTRSS-12/00129 ja testiti 12.03.2013 kell 08.
5. Mõõtmist teostati asulasisesel teel, hea nähtavusega, pimedal ajal, sademeteta ilmaga, kuiva kattega ja 2 sõidureaga teel, tehisvalgustusega kahesuunalisel teel. Patrullauto seisis kõrvalteel. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim – mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, pärisuunas, eemaldus patrullautost ja liikus üksinda. Kiirust mõõdeti sirgel teelõigul 3-4 sekundi jooksul. Segavaid asjaolusid ei ilmnenud. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev e. kõrgenev ja seadme lugem – 79 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul – 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendusmääramatus: +/-3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Menetlusalune isik kirjutas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, et on näiduga tutvunud ja sellega ei nõustu ning andis allkirja ja lisas seletuse. 3 12.03.2013 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lk 15-16) nähtub, et J.B andis ütlusi selle kohta, et ta juhtis sõidukit xxx ja sissesõidul xxxi märkas Iisaku poolt tema taga sõitvat politseiautot siniste punaste vilkuritega. Juht peatus ja politseinikud näitasid kiirusemõõteseadme näitu kiirusega 79 km/tunnis. Juht selgitab, et seda autot ta linna piires ei näinud ja kiiruse fikseerimise kohta temale ei näidatud. Kiiruse mõõtmise kohta videot ei tehtud. Juht selgitab, et ta kaldub tegema järelduse, et antud mõõtmine oli tehtud veel enne sissesõitmist asulasse. Kohus uuris tunnistaja Kunnar Püvi, patrullpolitseiniku ütlusi kohtuvälises menetluses (tlk. 1718), millest nähtub, et olles patrullteenistuses koos patrullpolitseinik Ermo Reiskaga teostasid nad xxx poole xxx EEE ja antud sõiduki kiiruseks mõõdeti 79 km/h. Kiirust mõõtsid politseiametnikud olles umbes 400 m asulas sees patrullsõidukist, mis seisis kõrvalteel. Lülitati sisse sinine- punane vilkur ja sõiduk peatati eelnimetatud maantee 5.-l km-l. Sõidukijuhiks osutus J.B. Kohtuistungil tunnistaja Kxxx Pxxx selgitas, et patrullauto seisis kõrvalteel asulas sees umbes 300-400 meetrit ja umbes 10 meetrit peateest eemal. Kiirust mõõdeti eemalduva sõiduki selja tagant ja mingeid takistusi sõiduki ja mõõtja vahele ei jäänud. Kiirust mõõtis tunnistaja paarimees. Peale kiiruseületamise fikseerimist kohe startis politseisõiduk K.Püvi juhtimisel ja J.B juhitav sõiduk ei kadunud nägemisulatusest kordagi. Tunnistaja Exxx Rxxx kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et politseivärvides Škodaga oli tunnistaja koos patrullpolitseiniku Kunnar Püviga teostamas liiklusjärelevalvet. Tunnistaja mõõtis kiirust käsiseadmega Stalker 2 politseisõiduki avatud aknast. Politseisõiduki asukoht oli asula märgist umbes 300-400 m linnas sees ja umbes 10 meetrit peateest xxx kõrvalteel. Politseisõiduk K.Püvi juhtimisel sõitis xxx järgi ja sõiduk liikus üksi. Umbes 1 km järel Tammiku ristmiku juures peatati siniste- punaste vilkurite märguandega lubatud sõidukiirust ületanud sõiduk. Ilmastiku- ja teeolud olid head ning põles kunstlik valgus. Mõõtmisel kasutati eemalduvat režiimi. Juht väitis, et kiirus võib olla tema kiirus kuid kuna ta politseisõidukit ei näinud, võib see olla mõõdetud väljaspool asula piiri. Kaebuse esitaja J.B andis tema juhitava sõiduki kiiruse kohta ütlusi kohtuistungil, kus selgitas, et politsei peatas ta 300-500 m enne pööret xxx. Oma kiiruseks nimetab juht 58-60 km tunnis ning lisab, et ei ütle, et ta sõitis 50 km/h. Kohus leidis, et tunnistajate K.Püvi ja E.Reiska ütlusi hindab kohus tõepärasena. Mõlemate ütlused seonduvad omavahel ja ka K.Püvi kohtuvälises kui ka kohtumenetluses antud ütlustega. Need ütlused näitavad politseiametnike järjepidevat ja olulistes punktides kõrvalekalleteta seonduvat menetluse käiku. Tunnistajate ütlustega on piisavalt veenvalt ja kohtule jälgitavalt tõendatud, et patrullpolitseinikud teostasid liiklusjärelevalvet asula piirides seisvast patrullautost, käsiseadmega Stalker 2 ja J.B sõiduki kiirust mõõdeti politseiautost sõiduki eemalduvas suunas, selle sõiduki tagant. Segavad asjaolud puudusid ning tee ja ilmastikuolud olid head. Kiirusemõõtmine toimus tehisvalgusega teelõigul. Kaebuse esitaja nõustub, et kiiruse näit vastab tema sõiduki kiirusele kuid vaidlustab selle mõõtmise kohta, kuna asula piirides politseisõidukit ei näinud. Samas ei nähtu V.Tsvetssikhi ütlustest et ta asulamärki ei näinud ja tema sõnul tema juhitava sõiduki kiiruse vähendamist vastavalt liiklusmärgist tuleneva nõude täitmist( 50 km/ tunnis) ei rakendanud, kui pidas võimalikuks, et tema kiirus oli vähemalt 58- 60 km/ tunnis kuid mitte maksimaalselt lubatud suurim kiirus 50 km tunnis. Samuti ei selgunud kaebuse esitaja selgitustest kuidas on tal võimalik ilma oma sõiduki spidomeetrit jälgimata fikseerida teadmine tema sõiduki tegelikust sõidukiirusest. Kohus leiab, et isegi üldtuntud seisukohana ei ole väärteomenetluses aktsepteeritav, et ilma vastava mõõteseadmeta suudab inimene täpselt fikseerida-tuvastada sõiduki numbrilise liikumiskiiruse. Kohus leiab, et politseiametnike ütluste kahtluse alla seadmine ei ole põhjendatud kuna vastuväide on paljasõnaline, ei ole tõsiseltvõetavana ning kaebuse esitaja tunnistab asjaolu, et tema kiirus oli suurem kui 50 km tunnis- väidetavalt 58-60 km/h. Kaebuse esitaja ei väljendanud oma ütlustes seisukohta, et ta kahetseb sõidukiiruse ületamist ka tema enda tunnistatud ulatuses, 4 mis samuti on liiklusalane rikkumine. Sellest järeldab kohus, et menetlusaluse isiku teos ei ole tuvastatud vastutust kergendavaid asjaolusid. Antud juhul J.B `i poolt Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 13), millest tuleneb, et menetlusalune isik J.B xxx suunas kiirusega 79 km/h. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul asula piirides oli 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Lähtudes ülaltoodust rikkus J.B oma käitumisega Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 sätteid, millega pani toime Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestatud süüteo. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 2 on sätestatud vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Menetlusalune isik vaidlustab teo toimepanemist. Tutvunud kaebusega, toimiku materjalidega, kaebuse esitaja ja tunnistajate ütlustega ning kohtuvälise menetleja seisukohaga ning hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis leiab kohus, et J.B kaebus ei kuulu rahuldamisele. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu leidis aset ning selle väärteo pani toime J.B. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastatud ei ole. Menetlusalusele isikule J.B-le on kohtuvälise menetleja poolt Liiklusseadus § 227 lg2 alusel määratud karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks, mis on minimaalselt üle sanktsiooni keskmise määra (LS § 227 lg 2 rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). J.B on väljendanud oma seisukoha kohtuvälises menetluses, kui ka kohtus, et ta ei ole nõus temale esitatud süüdistusega. Samuti ei ole ta esitanud mingeid taotlusi ega neid põhjendavaid tõendeid mõistetud karistuse vähendamiseks. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenavad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus – selle liiki silmas pidades - sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on põhjendatud. Siinkohal arvestab kohus kohtuvälise menetleja põhjendusi ja kontrollis ka karistusregistris J.B-le varem määratud liiklusalaste karistuste olemasolu ning nende edasist mõju juhile liikluses. 5 Karistusregistri andmetel karistati J.B Harju maakohtu 10.06.2010 kohtuotsusega KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest rahalise karistusega, mis on täidetud 4.11.
6. Peale nimetatud karistust on J.B´ i kolmel korral karistatud LS § 227 lg 3, lg 2 ja lg 1 järgi 2011.a.-l rahatrahvidega lühikese ajavahemiku kestel s.o kahekuuliste vaheaegade järel toime pandud kiiruseületamiste eest, kusjuures sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ei ole isikut neist ühelgi korral karistatud. Küll aga on isikut karistatud lisaks rahatrahvile sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 -ks kuni 3-ks kuuks, 2008.a. kahel korral ja 2009.a. samuti kahel korral, mis ei ole siiski J.B liiklusalase käitumise paranemise suunal piisavalt positiivset korrigeerivat mõju avaldanud. Kohus leiab, et karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt on arvestatud nii toimepandud süüteo raskust, menetlusaluse isiku süüd kui ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et olukorras, kus mootorsõidukijuht ületas oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust on põhjendatud määrata isikule karistus sanktsiooni keskmise määra lähedases ulatuses, ning suurem varasemalt temale määratud samaliigilise karistuse suurusest, mis on proportsionaalne toime pandud rikkumisele ja piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Kohus leiab, et antud õigusrikkumise puhul karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise määramisega, kuna rahatrahvid samalaadse liiklusalase rikkumise eest ei ole avaldanud piisavat mõju selliste rikkumiste ärahoidmiseks. Õigusrikkumise toimepanemise eest määratavate karistuste võimalikule ebameeldivale mõjule pidanuks isik aga mõtlema enne õigusrikkumise toimepanemist. Kohus möönab, et menetlusaluse isiku töö võib olla seotud sõiduki juhtimisõigusega, kuid selles osas on ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-26-10 p 7 väljendanud seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal - “Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 6