Obsah (4)

§ 424§ 65§ 68§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-9215 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, lii

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 2.

aprilli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja S.R kaitsja advokaat Aivar Kello Prokurör Ringkonnaprokurör Silva Rood Süüdistatav Kaitsja S.R, ik: XXX; EV kodanik, keskharidusega, ei tööta, kriminaalkorras karistatud 2 korda; väärtegude eest karistatud 17 korral Advokaat Aivar Kello RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus S.R süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. aprilli 2013 otsusega tunnistati S.R süüdi

§ 424

järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Tartu 1 Maakohtu 13.

oktoobri 2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – seitse kuud 27 päeva vangistust - võrra ning karistati S.R 1 aasta 27 päeva pikkuse vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvesti karistusest maha eelvangistuse oldud aeg 2 päeva.

§ 69

lg 1 alusel asendas kohus vangistuse 780 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemiseks määrati poolteist aastat. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 7 kuuks. Maakohus tunnistas S.R süüdi selles, et ta

1. augustil 2011 kell 13.00-14.00 juhtis Tartu linnas Jaamamõisa tänaval mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Kohtuotsuse peamised motiivid on järgmised. 1.1 Asitõendina vaadeldud CD plaat Lõuna Prefektuuri juhtimiskeskuse helisalvestusega kinnitas, et politsei numbrile 110 helistas
2. augustil 2011 kell 14:03 ärritatud häälega naisterahvas telefoninumbrilt XXX ning palus politseilt abi, et takistada Tartus XXX juures rooli asumast purjus mehel, kes on juba terve Tartu linna läbi sõitnud. Tuvastamist leidis, et helistajaks oli süüdistatava abikaasa A.V. . Kuna kõne toimus kell 14.03, tähendas see, et A.V. pidi olema enne seda juba XXX maja juures, sest sealt ta helistas politseisse ja kirjeldas olukorda. A.V. kohtueelsel uurimisel antud ütlustes on kinnitanud, et tütar nägi, kui isa sõitis autoga ning tema oli kohe läinud 100 m kaugusel oleva XXX maja juurde, teades, et S.R sinna sõidab. A.V. tuli mehele S.R-ile järele, sest tal oli kahtlus, et see purjus peaga sõidab ning võib edasi sõita. Seepärast A.V. ka sündmuskohal S.R-ilt autovõtmeid küsis - et takistada S.R autoga sõitmist. A.V. oli see isik, kes politseisse helistas ning informeeris politseid sellest, et ”purjus mees on autoga terve linna läbi sõitnud ”ning keeldub autovõtmeid üle andmast. Helisalvestiselt on kuulda A.V. ärevat hääletooni. Sellisena räägib inimene, kes adub tõsist ohtu ning palub politseilt abi isiku tegevuse takistamiseks. 1.2 Tunnistaja E.R. ütlused kinnitavad, et ta ajas sündmuskohal Tartus XXX maja juures 10.08.2011 enne bussi peale minekut juttu K.T. . Tunnistaja oli olnud õues, kui värava taha sõitis tumepunane sõiduauto Opel, mille roolis oli S.R. Mõne minuti, vast 2 minuti pärast, tuli S.R abikaasa A.V. . Siis oli S.R autost välja tulnud. Tunnistaja vaateväljas oli see auto olnud 5 minutit, siis oli tunnistaja pidanud minema bussile. Tunnistaja teadis, et see punane Opel oli S.R auto. 1.3 Tunnistaja K.T. kinnitas kohtus antud ütlustes, et tuli 10.08.2011 töölt kella 13.30 ajal. Tema juures oli ka töökaaslane E. ning nad istusid maja juures aias. K.T. kinnitas ütlustes, et nägi, kuidas Tartus XXX maja värava taha 10.08.2011 sõitis punane Opel ning autot juhtis S.R. Tunnistaja oli seda näinud umbes 5 meetri kauguselt. Meelis oli istunud juhi kõrvalistmel. Tunnistaja kinnitusel tuvastas ta need isikud kindlalt. Tunnistaja ütlustel S.R žestidest sai järeldada, et ta on alkoholijoobes. Tunnistaja kinnitas, et kohale tulnud A.V. oli nõudnud sündmuskohal sealsamas maja juures S.R-ilt rahakotti ja autovõtmeid. Tunnistaja kinnitas, et aega võis minna poolest minutist kuni 10 minutini S.R saabumisest A.V. kohaletulekuni. S.R oli olnud autost väljas, kui A.V. temalt autovõtmeid küsis. Politsei jõudis kohale A.V. saabumisest 3-7 minuti vältel. Tunnistaja K.T. oli aru saanud S.R alkoholijoobest, kui S.R ja A.V. auto juures sõnelesid; S.R joove oli märgata tema jutust ja hoiakust. 1.4 Tunnistajate E.R. ja K.T. e ütlustest tulenes, et S.R kohalesõitmisest Tartus XXX maja juurde kuni A.V. kohaletulekuni oli aega 2-3 minutit. Seega A.V. kohtus antud ütlused, et tema tuli kohale pool tundi pärast S.R XXX maja juurde jõudmist, on vastuolus eelnimetatud tunnistajate, samuti patrulillehega ning asitõendiga- kõne salvestusega. Järelikult A.V. kohtus antud ütlused ei ole tõesed, ei ole usaldusväärsed ning kohus neid tõendina ei arvesta. 2 1.5 Joobeseisundi tuvastamise protokoll tõendab et S.R oli 14:26 ajal alkoholijoove 1,28 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. Sellise joobega mootorsõiduki juhtimine on kriminaalkorrras karistatav

§ 424järgi .

S.R on kinnitanud menetlusdokumentides kohapeal ning andnud ka allkirja, et enne joobeseisundi mõõtmist 20 minutit tema ei ole tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. A.V. , kes saabus XXX maja juurde kel 14:03, on ütelnud, et S.R kohapeal enne politsei tulekut alkoholi ei tarvitanud. S.R oli siis autost väljas ning nad sõnelesid A.V. ga. S.R on oma ütlustes aga andnud toimunu kellaegade kohta hoopis teistsuguseid andmeid kui eelkäsitletud tõendid seda kinnitavad. Nii kinnitas S.R, et saabus XXX maja juurde autoga kella 13:00 ja 15:00 vahel. Tema ütustel ta istus autos ja jõi 2 liitrit ja rohkemgi 8% alkoholisisaldusega õlut. Naine A.V. oli tulnud segama, kui ta oli autos istunud pool tundi. A.V. tulekust politsei tulekuni oli aega kulunud 15-20 minutit. S.R mäletas, et temal kontrolliti alkoholijoovet ning joove tuvastati. S.R ütlused on vastuolus tunnistajate E. Randviiru, K.T. e ütlustega, samuti Aivo Somelari, Arto Reisberi ja Vahur Põdra ütlustega. Nende tunnistajate ütlustest nähtub, et S.R autoga saabumisest XXX maja juured politsei tulekuni kulus aega mitte rohkem kui 10 minutit. 1.6 Tunnistaja E.R. ütlustest järeldub, et S.R sõitis XXX maja juurde, ta oli roolis. A.V. saabus kahe minutit pärast S.R kohalesõitmist. Järelikult ei olnud see aeg, mil S.R sai autos istuda ja õlut juua pool tundi, vaid oluliselt vähem. K.T. e ütlustest järeldub, et aega võis minna 3 minutist kuni 10 minutini (kaitsjale vastates) S.R saabumisest A.V. kohaletulekuni. Politsei jõudis kohale 3-7 minutit päras A.V. saabumist S.R juurde XXX maja juurde. Seega sai S.R istuda autos maksimaalselt 10 minutit, mitte rohkem. On ilmselge, et selle ajaga ei jõudnud S.R ära juua üle kahe liitri kanget õlut. See oleks olnud bioloogiliselt võimatu. S.R on kinnitanud alkotesti protokollis, et ei ole 20 minutit enne alkotesti tegemist alkoholi tarvitanud. Järelikult tarvitas S.R alkoholi varem - ta oli alkoholijoobes juba siis, kui ta XXX maja juurde mootorsõiduki juhima autoga kohale sõitis, arvestades temal esinevat keskmist joovet. Seega on tõendatud S.R poolt mootorsõiduki tahtlik juhtimine alkoholijoobe seisundis,

§ 424objektiivne ja subjektiivne koosseis.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Kello. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ning S.R õigeks mõista. Apellandi kesksed argumendid on järgmised. 2.1 Kuigi kaitsja ei vaidlusta fakti, et S.R oli kontrollimise ajal joobes, ei juhtinud ta sellises seisundis autot. Kohus asus seisukohale, et joove tuvastati kell 14.26; alkomeetri väljatrüki kohaselt toimus see aga kell 14.
2. 2.2 Segaseks on jäänud, milline ajavahemik jäi S.R ja A.V. sündmuskohale saabumise vahele. Kohus leidis, et see oli orienteeruvalt 10 minutit, millega kaitsja on valmis ka soostuma. Kui aga eeldada, et enne politseisse helistamist tülitses S.R enda abikaasaga, jõudis süüdistatava juhitud auto maja ette seega orienteeruvalt kell 13.
3. Seega jäi peale sõidu lõpetamist S.R üle 2 liitri kange õlle pruukimiseks aega ca 10 minutit, mis järgneva 40 minuti jooksul jõudis ka imenduda. 3 S.R ütlused on seejuures tõendikogumist kõrvaldatud alusetult. Kaitsja hinnangul tulnuks süüdistatava ütlustele läheneda loominguliselt, mitte aga jätta neid formaalselt tõendite hulgast välja. 2.3 Kaitsja hinnangul eksisteerivad põhjendatud kahtlused osas, kas ja kui, siis millises joobes S.R autot juhtis. Sellises olukorras ei ole võimalik aga teha süüdimõistvat otsust.
4. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
5. mai 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
6. juulini
7. Nimetatud kuupäevaks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult edutuks.
8. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on S.R süüküsimuse lahendamisel ning süüdimõistva otsuse langetamisel on õiguslikult veatu. Hinnates apellatsioonis esitatud argumente tuleb seejuures nentida, et kaitsja ei taotle muud kui maakohtu otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ehk teisisõnu – kaebuses sisalduvate motiivide olemusest tulenevalt ei soostu apellant maakohtu otsuses sedastatud tõendite hindamise tulemiga. Kriminaalkolleegium leiab aga erinevalt apellandist, et maakohtu seisukohad S.R süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendi omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanek S.R poolt.

1. Ühtlasi osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-192-11, p 15.1). See on ka suuresti põhjuseks, miks kajastas ringkonnakohus kohtuotsust koostades sedavõrd pikalt maakohtu otsuses sisalduvaid argumente (vt p 1.1-1.6); tuleb tunnistada, et maakohtu sellekohastele motiividele pole ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist lisada. Nendest arusaamadest johtuvalt märgib ringkonnakohus apellatsioonis esitatud argumentidele vastates vaid järgmist.
2. Enda olemuselt on kaasus ju lihtsakoeline – S.R süüdistatakse joobeseisundis sõiduauto juhtimises. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et tõendite kogum jätab tõsiseltvõetava kahtluse S.R süü tõendatuses, mis tuleks tõlgendada tema kasuks. Maakohus on otsuses põhjalikult käsitlenud süüdistatavat ainumõistetavalt inkrimineerivaid tõendeid, mis ei jäta ka ringkonnakohtule vähimatki kahtlust kuriteo toimepanekust S.R poolt. 6.1 Apellatsioonis on kaitsja esitanud sisuliselt vaid ühe keskse kaitseteesi – S.R juhtis sõidukit kainena, alkoholi pruukis ta peale sõiduvahendi peatamist ning enne politsei saabumist. 4 Nagu öeldud, on maakohus sellise versiooni tõendeid kogumis hinnates ühemõtteliselt ning veenvalt kummutanud. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega täielikult. 6.2 Nii on maakohus osundanud esmalt asitõendi vaatlusprotokollile, täpsemalt siis süüdistatava abikaasa poolt häirekeskusesse tehtud telefonikõnele. Selles kõnes teatab A.V. kell 14.03, et tal on väga suur probleem, mis seisneb selles, et isik on juba sõitnud joobeseisundis ning tahab seda ka edasi teha. Tema üritab mehelt seejuures võtmeid ära võtta, mida mees aga ei anna (tlk 41). See kõne on seejuures tehtud XXX hoovist. 6.3 Tunnistaja E. Randviir on kirjeldanud, kuidas ta viibis süüdistuses näidatud ajal XXX hoovis, kuhu ta nägi saabuvat S.R poolt juhitud autot. Sündmuskohale saabus süüdistatava abikaasa A.V. ning auto juures toimus kõva häälega vaidlus ning rüselus (tlk 20 pöördel – 21). 6.4 Tema ütlusi toetab ka tunnistaja K.T. , kelle kirjelduse kohaselt saabus sündmuskohale süüdistatava poolt juhitud auto. Maksimaalselt 10 minuti pärast saabus sündmuskohale süüdistatava abikaasa (tlk 24 pöördel), kes nõudis S.R-ilt autovõtmeid ja rahakotti (tlk 24). Välise vaatluse alusel oli S.R seejuures ilmsete joobetunnustega (samas). Ruttu saabus sündmuskohale ka politsei, tunnistaja hinnangu kohaselt 3-7 minutit peale A.V. saabumist (tlk 24 pöördel). 6.5 Sündmuskohale saabunud politsei mõõtis S.R joovet, milleks oli kell 14.26 lõpliku tulemi kohaselt 1,28 mg/L (tlk 36). Kaitsjaga soostuvalt tuleb iseenesest küll nentida, et mõnevõrra lahknevad omavahel alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri lugemi väljatrükk; ka viimases on kajastatud toimingu aeg ning seal fikseeritu kohaselt algas joobe tuvastamine kell 14.34 (tlk 37). Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus seda aga kaalukaks asjaoluks, mis vähimalgi määral vääraks maakohtu järelduste õigsust. Isegi kui möönda, et S.R joobe tuvastamine algas kaheksa minutit hiljem kui protokollis näidatud, ei muuda see tõendamiseseme seisukohalt midagi. Nimelt väidab apellant, et enne A.V. sündmuskohale saabumist (mis oli maksimaalselt 10 minutit) suutis S.R manustada üle kahe liitri kanget õlut, nagu seda kinnitab süüdistatav ise (tlk 29 pöördel). Siinkohal tuleb täielikult nõustuda maakohtu poolt sedastatuga, et sündmuste selline käik (täpsemalt siis alkohoolse joogi sellises tempos manustamine) on täielikult ebareaalne ning külgnevaid tõendeid (ennekõike häirekeskusesse tehtud kõnet ja tunnistaja K.T. e ütlusi) hinnates ka veenvalt kummutatud.
3. Seejuures on maakohus selgesõnaliselt tuvastanud olulised vastuolud süüdistatava kohtus ning kohtueelses menetluses antud ütluste vahel, kusjuures mingit veenvat selgitust ei ole S.R suutnud neile lahknevustele anda (vt tlk 29 pöördel jj). Sellisel juhul on ainukeseks järelduseks S.R ütluste kõrvaldamine tõendikogumist ning mingi loominguline lähenemine süüdistatava ütlustele, millele kaitsja viitab, ei tule kõne alla. Ühtlasi on selge, et enda abikaasa huvides on kohtus hakanud tegelikkusele mittevastavaid ütlusi andma ka A.V. (tlk 21 pöördel jj). Sisuliselt on A.V. asunud kohtus väitma, et tema poolt häirekeskusesse tehtud kõne näol oli tegemist teadliku valeväljakutsega (tlk 23 pöördel), mis tõendikogumit hinnates ei ole aga vähimalgi määral tõsiseltvõetav versioon. Seega on põhjendatult kõrvaldatud tõendikogumist ka tema ütlused.
4. Eelnevalt kogumis arvesse võttes leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioon jääb täielikult edutuks.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 5 Paavo Randma Tiit Lõhmus Mati Kartau 6