4-12-4594/4

Väärteoasi nr.4-12-4594 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 17.10.2012.a. Kohus Kohtunik Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Aime Ivanson Kaevatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 21.08.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,12,008485 F.R-i karistamises liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) F.R isikukood xxx, elukoht: xxx, töökoht: OÜ S Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus (Rahumäe tee 6, Tallinn) Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 21.08.2012 F.R-i suhtes tehtud otsus väärteoasjas nr. 2315,12,008485 lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmise - osas. Rahatrahvi osas jätta otsus muutmata. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu F.R karistati kohtuvälise menetleja 21.08.2012.a. otsusega väärteoasjas nr 2315,12,008485 LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks selle eest, et tema 03.08.2012.a. kell 02:35 Harju maakonnas Tallinna linnas Laagna teel (Kotka keskuse juures) juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,26 mg. Oma tegevusega rikkus F.R otsuse kohaselt LS § 69 lg 5 nõudeid. Taotlus Kaebuses taotleti kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt on väärteomenetluse otsusest nähtuvalt määratud kaebuse esitajale kohtuvälise menetleja poolt karistuseks rahatrahv kuni 300 trahviühikut, mis iseenesest on juba nimetatud sätte maksimaalne rahatrahv ning ühtlasi ka suurim võimalik rahatrahvi määr tulenevalt KarS § 47 lg

1. Lisaks sellele on kaebuse esitajale määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kuna kaebuse esitajat on karistatud juba võimalikult suurima rahatrahviga, on lisakaristuse määramine ebaõiglane ja ebaproportsionaalne. Niivõrd ebamõistlikult suur karistus on vastuolus ka karistuse eesmärkidega. Lisaks on asja raames selgunud, et raskendavad asjaolud puuduvad ning on tuvastatud kergendavad asjaolud. Samuti kasutab kaebuse esitaja oma töös igapäevaselt sõidukit, mis tähendab seda, et sisuliselt ei ole ta enam peale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse jõustumist võimeline oma töökohustusi täitma ning temaga võidakse seetõttu lõpetada leping. Ta ei asunud tahtlikult ja teadlikult joobes olekus sõidukit juhtima. Kaebuse esitaja jõi õhtu jooksul vaid kaks klaasi õlut, peale mida viibis tunde ilma alkoholi pruukimiseta ning sõi suure prae, mistõttu oli täiesti kindel, et ta ei ole joobeseisundis. Tal oli vajadus juhtida sõidukit vaid paarsada meetrit koju sõitmiseks. Oleks kaebuse esitaja kasvõi kahtlustanud, et tal on alkoholijoove, ei oleks ta istunud sõiduki rooli, vaid oleks koju jalutanud. Kaebuse esitaja kahetseb oma tegu ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Seisukohas on välja toodud, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitajat LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras, s.o 150 trahviühiku ulatuses ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega miinimummääras. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine ning see omakorda tingib karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Lisaks tuleb kohtuvälisel menetlejal arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega, kuhu kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Õiguskorra kaitsmise huvisid saab tagada üksnes siis, kui ohtlik juht liiklusest kõrvaldatakse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv liik ja määr. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 2 Kohtu seisukoht Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2315,12,008485 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning peab põhjendatuks kaebus rahuldada. F.R karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks. LS § 224 lg 2 koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Kohus leiab, et F.R-i poolt 03.08.2012.a. kell 02:35 Tallinna linnas Laagna teel mootorsõiduki Toyota Land Cruiser reg.märk xxx juhtimine juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,26 mg, on tõendamist leidnud. Lisaks F.R-i poolt süü tunnistamisele on tema poolt teo toimepanemist kinnitavaks tõendiks ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuvalt tuvastati F.R 03.08.2012.a kell 02:57 tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0018 lubatud alkoholipiirmäära ületamine – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,26 mg. F.R-i rikkumise kohta on andnud ütlusi tunnistaja S. Kullamaa, kes teostas liiklusjärelevalvet Laagna teel ning kelle tunnistusest nähtuvalt otsustas peatada ebakindla sõidustiiliga sõiduki, mille juhiks oli F.R ja kelle suust oli tunda alkoholilõhna. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati F.R sõiduki juhtimiselt alates 03.08.2012.a kell 02:35 kuni asjaolude äralangemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (alkoholilõhn juhi suust). Vastuväiteid nimetatud tõenditele F.R esitanud ei ole. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub F.R-i teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Kuigi kaebuse esitaja on avaldanud, et enne sõitma asumist oli ta täiesti kindel, et ta ei ole joobe seisundis, ei tähenda see, et tema õigusvastane käitumine oleks seetõttu vähem taunitav või et sellisel juhul ei võiks järgneda karistusõiguslikku vastutust vastavalt seaduses ettenähtud sanktsioonile. Isik, kes asub pärast alkoholi tarvitamist sõidukit juhtima, ei peaks toetuma üksnes enda oletuslikule arusaamale võimaliku joobeseisundi puudumise kohta, vaid astuma aktiivseid samme, et tema käitumine oleks ka tegelikkuses liikluskorda arvestav, muretsedes selleks nt alkomeetri või tõesti hoiduma mootorsõiduki juhtimisest piisavalt pika ajavahemiku jooksul. Kuna vastavalt karistusseadustiku (KarS) §-le 15 lg 3 on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, pani F.R talle süüks arvatud teo toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, st isegi juhul, kui eeldada, et F.R tõesti ei arvanud, et ta on juhile keelatud seisundis, oleks ta seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Oli ta ju enne mootorsõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitanud, mis aga automaatselt tähendab, et igasugune sõiduki juhtimine lähimal ajal võib osutuda keelatuks. Seega on F.R rikkunud LS 69 lg 5 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lg 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole, samuti on kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust. 3 LS § 224 lg 2 kehtestatud sanktsioon võimaldab isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Enne, kui kohus asub analüüsima kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse põhjendatust, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuses toodud etteheide kaebuse esitajale LS § 224 lg 2 järgi maksimaalse rahatrahvi määramise kohta on vastuolus kohtuvälise menetleja otsuses märgituga menetlusalusele isikule määratud karistuse osas. Otsuses väärteoasjas nr 2315,12,008485 on sõnaselgelt kirjas, et F.R-ile määrati LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, mis vastab sanktsiooni keskmisele määrale, mitte maksimaalmäärale, nagu väitis kaebuse esitaja. Seega peab kohus kaebuses toodud sellekohaseid viiteid asjakohatuks ning jätab tähelepanuta. Lisaks rahatrahvile on kohtuväline menetleja võtnud F.R-ilt LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära juhtimisõiguse kolmeks kuuks, st isikut on lisakaristuse osas karistatud miinimummääras. Karistust kergendava asjaoluna on märgitud süü tunnistamine, raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastatud ei ole. Vastavalt KarS §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav, kuid kohus arvestab karistuse mõistmisel nii F.R-i süü suurust kui ka muid asjaolusid, mis on aluseks karistuse kohaldamisel ning peab põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osas, millega kohaldati isiku suhtes lisakaristust. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamist vajalik kaaluda juhul, kui üksnes põhikaristus ei oleks piisav ning ei täidaks oma eesmärki, st ei mõjutaks isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Antud juhul ei esine kohtu arvates aga sellist täiendavat asjaolu, mis ilmtingimata tooks kaasa lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse ning kohus leiab, et KarS § 56 lg-s 1 toodud karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka ilma lisakaristust kohaldamata. Sarnaselt kohtuvälise menetlejaga arvestab kohus siinjuures kergendava asjaolu, s.o puhtsüdamliku kahetsuse esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist. Kohtu hinnangul on F.R-i kahetsus ka siiras, kuna ta ei ole oma tegu üheski menetlusstaadiumis varjata püüdnud ning on andnud ka võimalikult objektiivseid ütlusi. Sellest järeldab kohus, et F.R on aru saanud oma teo keelatusest ja õigusvastase teoga kaasneda võivatest tagajärgedest. Kohtu hinnangul ei ole F.R ka isikuks, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt rikuks liikluskorda ning kelle suhtes tuleks õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades kohaldada ilmtingimata lisakaristust. F.R omab küll Karistusregistri andmetel kahte kehtivat väärteokaristust, kuid sellest vaid üks on liiklusalane, st isikut on karistatud 06.06.2010.a tehnoülevaatust mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest, teine kehtiv karistus on määratud KaubTS § 26 lg 1 ja TKS § 46 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt ei saa ka väita, et F.R mootorsõiduki juhina oleks liikluses niivõrd ohtlik ning teisi ja ennast ohustav, et tema liiklusest kõrvaldamine oleks hädavajalik, mõjutamaks teda seeläbi õiguskuulekale käitumisele. Üldjuhul 4 on mõistlik eeldada, et ka süüdlase poolt põhikaristuse kandmise läbi on võimalik heastada tema poolt kahjustatud õiguskord ning selline karistusliik ilma lisakaristuseta mõjub liikluses osalejale distsiplineerivalt ning välistab edasised õigusrikkumised. Samuti on F.R kohtule põhjendanud, et tema igapäevases töös on juhtimisõiguse olemasolu vajalik ning vastava õiguse äravõtmisega võidakse temaga sõlmitud leping lõpetada. Kuigi juhtimisõiguse vajalikkus tööülesannete täitmiseks ei ole lisakaristuse kohaldamist välistav asjaolu, peaks lisakaristuse määramine olema siiski proportsionaalne ning aset leidnud rikkumise ulatust ja isikut arvestav. Hinnates toimepandud tegu (tegemist ei olnud sellise raske joobega, mis kahjustaks õigushüve niivõrd olulisel määral, et lisakaristuse kohaldamine oleks ainuvõimalik) ja menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid, on kohus seisukohal, et antud rikkumine oli pigem juhuslikku laadi, mitte teadlik hoolimatu käitumine liikluskorra vastu tervikuna. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud teo ohtlikkust arvestades isikule juba põhikaristuse – rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et F.R-i näol on tegemist isikuga, kelle puhul täidab ka põhikaristus oma eesmärki – mõjutab isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus annab F.R-ile võimaluse näidata, et lisakaristuse tühistamine on õigustatud, st antud rikkumine jääb viimaseks ning tema edasine käitumine on õiguskuulekas ja vastavuses liikluskorras kehtestatud normidega, samuti kaasliiklejaid arvestav ja austav. Kuna kohus pidas põhjendatuks tühistada F.R-ile kohaldatud lisakaristuse, puuduvad aset leidnud rikkumise ühiskonnaohtlikkust ja põhikaristuse suurust arvestades alused ka rahatrahvi vähendamiseks. F.R-ile määratud põhikaristus vastab nii teo tehioludele kui ka isiku süü suurusele ning on õiguskorra kaitsmise huvisid arvestav. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.
2. Kohtunik 5