Obsah (5)

§ 90§ 242§ 16§ 201§ 2

4-12-4381 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2012 Tartu Väärteoasja number 4-12-4381 (244012007149) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõh

§ 90lg 1 p 1 nõuet.

Samuti tunnistati H.Z süüdi

§ 242

lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises, nimelt selles, et 09.09.2012 kella 14.10 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas L. Koidula tn maja nr 7 juures eiras teekattemärgise nr 911 (ühekordne pidev joon) nõudeid, millega rikkus

§ 16lg 2 nõuet. Kar

S § 63 kohaldamisega mõisteti H.Z-ile

§ 201lg 2 alusel karistuseks arest 5 ööpäeva.

Aresti kandmise alguseks loeti kinnipidamise aega 09.09.2012 kell 14.10. Maakohus luges uuritud tõendite pinnalt tõendatuks, et H.Z pani talle süüks arvatavad teod toime. H.Z tunnistas end

§ 16

lg 2 ja § 90 lg 1 p 1 nõuete rikkumises süüdi ning otsuse tegemisel juhindus kohus eelkõige tema ütlustest, mille usaldusväärsuses ei olnud kohtul alust kahelda. H.Z-i ütlustega on tõendatud, et 09.09.2012 kell 14.10, liikudes Kohtla-Järvel L. Koidula 7 maja juurest Keskallee 1 suunas juhtis ta mootorsõidukit omamata juhtimise õigust ning liikumise käigus ületas ühekordset pidevjoont.

§ 201

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.

§ 242

lg 1 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub

§-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §-des 214–219, §-des 221–224 või §-des 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Teokirjelduse kohaselt eiras H.Z teekatte märgise nr 911 (ühekordne pidev joon) nõudeid, millega rikkus

§ 16

lg 2 nõuet.

§ 16

lg 2 kohaselt liikleja peab juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast.

§ 2

p 27 järgi liikleja on isik, kes osaleb liikluses jalakäija või juhina (H.Z osales liikluses juhina).

§ 2

p 29 kohaselt liikluskorraldusvahend on liiklust korraldav või suunav vahend (foor, liiklusmärk, teemärgis, vilkur, piire, kiiruspiiraja, künnis, hoiatuslint, tähispost, tähiskoonus, tõkkepuu, ohutussaar või muu selline). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 25 lg 1 p 1 kohaselt märgis 911 „Ühekordne pidevjoon” eraldab sõiduradasid pärissuunavööndis (määruse lisa 10 joonised 7, 8 ja 11) ning märgist ületada ei tohi. Maakohus leidis, et H.Z-i tegude kvalifitseerimine

§ 201lg 2 ja § 242 lg 1 järgi on õige.

Maakohus leidis, et H.Z pani väärteod toime tahtlikult. H.Z oli teadlik, et tal puudub juhtimisõigus, vaatamata sellele asus sõidukit juhtima ja sõiduki juhtimisel rikkus liiklusreegleid – eiras teemärgist pidevat joont. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist menetlusaluse isiku poolt. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 2

§ 201

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

§ 242lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Kar

S § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega määras maakohus H.Z-ile karistuse

§ 201lg 2 alusel.

Karistuse liigina näeb

§ 201lg 2 ette nii rahatrahvi kui aresti. Lisaks võib kohus Kar

S § 481 alusel mootorsõiduki liiklemise rikkumisega seotud väärteo eest kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheks aastaks. Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole maakohtu arvates antud asjas kohaldatav, sest H.Z puudub juhtimisõigus. Maakohus leidis, et rahatrahv karistuse liigina ei vasta käesoleval juhtumil karistuse eesmärkidele. H.Z juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta päevasel ajal linnas, millega seadis ohtu teisi liiklejaid, muuhulgas ka jalakäijaid. Ta pani toime süüteo, mis vastab kahele väärteokoosseisule. Sõites ilma juhtimisõiguseta eiras ta teemärgist, nimelt pidevat joont. See suurendab tema teost tulenevat ohtu. H.Z on varem seitsmel korral väärteomenetluse korras karistatud, neist kolm karistust on määratud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kahel korral mõistis kohtuväline menetleja karistuseks rahatrahvi (üks täidetud, teine täitmata) ning Viru Maakohtu 19.04.2011 otsusega mõisteti H.Z-ile kolm päeva aresti. Eeltoodu alusel sedastas maakohus, et eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ei ole otstarbekas H.Z-ile rahatrahvi kui kergemaliigilise karistuse määramine. Seega karistuse liigina on H.Z-i suhtes kohaldatav käesolevas väärteoasjas arest. KarS § 48 kohaselt kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Karistuse määra üle otsustamisel võttis maakohus arvesse, et tegemist on kolmanda samalaadse liiklusväärteo toimepanemisega menetlusaluse isiku poolt, millega on kaasnenud ka teise liiklusnõude eiramine H.Z-i poolt. Samas lähtus kohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-46-06 väljendatud seisukohast, mille järgi alaealise poolt toime pandud kuritegude korral on karistusõigusliku hinnangu andmisel rõhuasetus täideviija isikul, mitte aga teol ja selle raskusel. Alaealise puhul on esmatähtsad just eripreventiivsed ehk kasvatuslikud eesmärgid. Vaatamata sellele, et H.Z oli käesolevas väärteoasjas arutatavate süütegude toimepanemisel XXX-aastane ehk ei ole alaealine, leidis maakohus, et ülalmainitud Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka antud asjas. Menetlusalune isik on XXXX, kes elab vanematega koos ning on ema ja kasuisa ülalpidamisel. Tegemist on väga noore inimesega, kellesse ei ole seadusevastased tõekspidamised ja hoiakud veel sügavalt juurdunud. Kohaldatava aresti pikkus peab olema suurem varem kohaldatud 3-päevasest arestist, seda karistuse mõju tunnetamiseks. Seetõttu arvestades toimepandud tegude raskust ja H.Z-i süüd, aga ka eripreventiivseid eesmärke H.Z mõjutamiseks, pidas maakohus võimalikuks karistada H.Z

§ 201lg 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras, s.o. 5 päeva aresti. Kar

S § 68 lg 2 kohaselt kinnipidamine väärteomenetluses arvatakse karistusaja hulka. H.Z peeti kinni 09.09.2012 kell 14.

1. Kohtuistung lõppes 10.09.
2. Seega arvati karistusaja hulka kinnipidamisaeg, mis vastab kahele päevale aresti. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõista H.Z-ile

§ 201lg 2 järgi karistuseks 15 päeva aresti.

3 Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et maakohtu poolt määratud karistus on leebe ning ei vasta toimepandud teo raskusele. H.Z on toime pannud ühe raskematest liiklusalastest väärtegudest. Juhtides mootorsõidukit ilma vastava väljaõppeta seadis H.Z reaalsesse ohtu nii enda kui teiste liiklejate ning kaasreisijate elu, tervise ja vara. H.Z on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude ja ka alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Esimesel korral karistati teda kolmepäevase arestiga ja teisel korral rahatrahviga, rahatrahv on tasumata. Määratud karistused ei ole suutnud täita oma eesmärki mõjutamaks isikut seadusekuulekalt käituma. H.Z suhtub sellistesse karistustesse kergekäeliselt ja ükskõikselt. Tegemist on isikuga, kellele on jäänud arusaamatuks, et mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta juhtida ei tohi. H.Z on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. Mootorsõiduk, mida H.Z juhtis, kuulub talle. Taolist käitumist H.Z-i poolt tuleb käsitleda kui vastutustundetut ning kuritahtlikku käitumist teiste seadusekuulekate isikute suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja palub mõista H.Z-ile karistuseks 15 päeva aresti, s.o seadusega maksimaalselt lubatust pool ehk keskmine määr. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et taotletud karistuse määr on põhjendatud ning vastavuses teole ja suunatud eelkõige sellele, et isikut mõjutada edaspidistest õigusrikkumistest hoiduma. Väiksemad karistused (sealhulgas ka kolmepäevane arest) isikule mõju ei avaldanud. Kohtuvälise menetleja esindaja arvestas sellise taotluse esitamisel menetlusaluse isiku ütlustega, mis olid antud kohtuistungil. Isik oli oma tegu tunnistanud ja ka kahetsenud. Lisaks isik andis kohtuistungil lubaduse, et ei istu rohkem autorooli ilma lubadeta. Ilmselgelt on tegemist olnud leebe ja teole mittevastava karistusega, mis ei ole suutnud oma eesmärki täita. Karistusregistri andmetel enamus määratud rahatrahvidest on tasumata. H.Z on XXXX , seega sissetulekut ta ei oma. Arvestades ülaltoodut on kohtuvälise menetleja esindaja seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning H.Z-ile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toime pandud teole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Apellant saatis avalduse, milles palub asja arutada ilma tema osavõtuta. Ühtlasi taotletakse asja juurde võtta Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 19.09.2012 kohtuotsuse nr 4-12-4609 ärakiri, millest nähtuvalt H.Z karistati

§-de 224 lg 2 ja 201 lg 2 järgi arestiga 28 päeva algusega 18.09.

1. Apellant eeltoodu alusel märgib, et pärast 09.09.2012 toimepandud õigusrikkumisi on H.Z uuesti toime pannud veelgi raskema õigusrikkumise. H.Z ringkonnakohtu istungile ei ilmunud. Ta kinnitas 05.11.2012 kohtuistungisekretärile telefoni teel, et on istungist teadlik ja apellatsiooni ärakiri on tal käes. Ringkonnakohus arutas apellatsiooni ilma kohtuvälise menetleja esindaja ning H.Z-i osavõtuta, sest nende ilmumine vastavalt V™S §-le 40 lg 2 p 7 ja 8 ei olnud kohustuslik.
2. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 10.09.2012 otsuses esitatud motiivid ja järeldused menetlusalusele isikule H.Z-ile mõistetud karistuse liigi ja määra osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S §-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolus, et H.Z on

§ 201

lg 2 ja

§ 242lg 1 järgi sätestatud väärteod toime pannud.

Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt H.Z-ile mõistetud karistusega seonduvat. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 4 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on oma praktikas sedastanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). 3.

§ 201

lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga.

§ 201

lg 2 sätestab, et sama teo eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud või peatunud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

§ 242

lg 1 sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub liiklusseaduse §-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §-des 214–219, §des 221–224 või §-des 226–241 sätestatud väärteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.Z-ile on põhjendatud karistuseks raskema karistusliigi – aresti – mõistmine. Karistamise aluseks on isiku süü. Isiku süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas teo raskust, korduvust, tagajärge, isiku motiivi ja eesmärki ning teos avalduvat suhtumist. H.Z juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta päevasel ajal linnas, millega seadis ohtu teisi liiklejaid – nii mootorsõidukijuhte kui ka jalakäijaid. H.Z oli teadlik asjaolust, et ta ei oma juhtimisõigust, kuid sellele vaatamata asus ta mootorsõidukit juhtima, näidates sellega välja oma hoolimatust õigusnormidesse. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus süü tunnistamist. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. H.Z pani toime teo, mis vastab kahele väärteokoosseisule – sõites ilma juhtimisõiguseta eiras ta ka teemärgist – pidevat joont –, mis suurendab tema teost tulenevat ohtu ja ka tema süü suurust.
2. Arvestades karistuse eripreventiivseid eesmärke ehk võimalusi mõjutada H.Z edaspidistest süütegudest hoiduma, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et H.Z-i mõjutamiseks on otstarbekas tema suhtes aresti kohaldamine. Karistusregistri teatise kohaselt on H.Z korduvalt väärteokorras karistatud. Käesolevas asjas rahatrahvi mõistmine ei olnud otstarbekaks, kuna H.Z-ile on varasemalt väärtegude toimepanemise eest karistuseks rahatrahve mõistetud, millest mitmed ei ole veel käesolevaks hetkeks tasutud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna H.Z on oma käitumisega näidanud, et tema suhtes kohaldatud karistused ei ole oma eesmärki täitnud – motiveerinud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma –, on karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt põhjendatud H.Z-ile raskema karistusliigina aresti mõistmine.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et H.Z-ile karistuseks aresti mõistmine on kooskõlas ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega. Õiguskorra huvide kaitsmiseks on vajalik avaldada süütegu toime pannud isikule õiglase karistusega mõju, mis kinnitab ühiskonna liikmete usku õiguskorda. Kohtukolleegium nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga, et juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise puhul on tegemist tõsise õigusrikkumisega, kuna ohustatakse nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervist. Seega on põhjendatud raskema karistusliigina aresti mõistmine. 5
4. Samas ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt maakohtu määratud karistuse määr – 5 päeva aresti – ei vasta süüteo raskusele. Ringkonnakohus peab lähtuma samadest asjaoludest, mis olid teada maakohtule antud otsust tehes. Seda, et H.Z peale talle 10.09.2012 otsusega mõistetud 5 päevase aresti ärakandmist pani toime uued õigusrikkumised, ei saa tagantjärele arvestada küsimuse lahendamisel, kas talle tulnuks 5 päeva asemel mõista 15 päeva aresti, nagu apellant taotleb. Pealegi on teda uute rikkumiste eest karistatud 28 päevase arestiga. Ringkonnakohus märgib, et H.Z-i väärteo puhul oli tegemist üheepisoodilise süüteoga, millega ei põhjustatud materiaalset ega füüsilist kahju. Varasemalt on H.Z karistatud rahaliste karistuste ja 3 päevase arestiga. Seega oli 5 päeva aresti H.Z-i suhtes kohaldatud karistustest raskeim ja seega oli see põhjendatud ka karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes. Kuna karistuse mõistmisel on oluline arvestada ka süüteo toimepanija isikut, siis peab kohtukolleegium oluliseks ka asjaolu, et H.Z-i puhul on tegemist XXXX XXXX ning pikaajaline vabadusekaotuslik karistus ei võimalda isikul õppetöös osaleda. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud kohaldada H.Z-i suhtes pikemat vabadusekaotuslikku karistust, s.o 15 päeva aresti, sest ka 5-päevase arestiga on võimalik karistuse eesmärgid saavutada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.Z-i puhul on tegemist väga noore inimesega, kelle puhul karistuse mõistmisel tuleks arvestada just kasvatuslikke eesmärke, s.o karistus peaks kujundama isiku arusaama ühiskondlike normide järgimise olulisusest ning mitte muutuma takistuseks tema ühiskonda integreerumisel. Karistuse üldpreventiivsed eesmärgid on saavutatud aresti kui raskeima karistusliigi mõistmisega, mistõttu ei ole vajalik karistusmäära suurendamine.
5. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades H.Z-i süü suurust, kergendava asjaoluna toimepandu tunnistamist, karistuse eripreventiivseid ja üldpreventiivseid eesmärke, on põhjendatud talle karistuseks 5 päeva aresti mõistmine. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on arvestanud kõigi KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustega, mistõttu apellatsiooni põhjendused ei ole sellised, mis tooksid kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Maarika Kuusk 6 Tiit Lõhmus