1-13-6506/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-6506 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. oktoobri 2013 otsus süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,9 järgi, kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav B.D, apellatsioon RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 1, § 323 lg 2 p-st 2, § 318 lg 3 p-st 4 ja KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1:
3. jätta Viru Maakohtu
4. oktoobri 2013 otsus B.D kaebus tsiviilhagi puudutavas osas läbi vaatamata.
5. Apellatsioonis esitatud taotlus menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Viru Maakohtu 9.10.2013 otsusega tunnistati B.D süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,9 järgi. Teda karistati 7 kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg (10.12.2012-11.12.2012). Lõplikuks karistuseks mõisteti B.D-le 6 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu 11.10.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 4 kuud 28 päeva võrra, mõistes vangistuseks 11 kuud ja 26 päeva.
7. Maakohus mõistis B.D-lt välja menetluskulud 480 eurot sundraha, 189,60 eurot kaitsjatasu ja 0,45 eurot toimiku koopia tasu.
8. Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse süüdistatav B.D, kes taotleb üle vaadata temalt välja mõistetud menetluskulud, kuna ta ei tööta ja on 60% ulatuses pensionär, mistõttu ei ole ta veendunud, et suudab vabanemisel täismahus ära maksta kohe menetluskulud ja seda kohtu määratud aja jooksul. Kaebuse esitaja palub vähendada menetluskulusid ja määrata summa väljamõistmine ajaks, mis kattub B.D pensioni väljamaksmisega. Teiseks taotleb B.D tsiviilhagi läbivaatamist A.V. i 200 euro osas, kuivõrd asi, mille ta viimasele müüs (videokaamera Canon) oli täiesti töökorras, samuti statiiv. Selles osas tuleb hagi rahuldamata jätta.
9. Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti kirjalikus menetluses kohtumenetluse pooltele aega esitada seisukohti kuni
10. novembrini. Prokurör teavitas kohut, et ei soovi esitada seisukohti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning B.D apellatsiooni menetluskulude osas rahuldamata, tsiviilhagi osas esitatud taotluses aga läbi vaatamata. Ringkonnakohtu seisukoht antud asjas on järgmine.
12. B.D on vaidlustanud maakohtu otsuse A.V. i kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus märgib, et käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui tegemist on KrMS
13. peatüki
14. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. B.D kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks käesolevalt alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. B.D on kokkuleppe sõlmimisega nõustunud. Samuti nähtub kohtuistungi protokollist, et kokkuleppega nõustus ta vabatahtlikult ja tunnistab ka tsiviilhagisid, jääb kokkuleppe juurde ning palub see kinnitada (tlk 159). Ringkonnakohus selgitab, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Arvestades eeltoodut, tuleb B.D taotlus tsiviilhagi osas jätta läbi vaatamata.
15. Ringkonnakohus leiab, et B.D taotlus temalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks ei ole põhjendatud. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgnevalt. 7.1 Apellatsioonis vaidlustab B.D ka temalt väljamõistetud menetluskulusid. Siinkohal osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku
16. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang B.D poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta maakohtu otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul B.D taotlus menetluskulude vähendamiseks 2 lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
17. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses. 7.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul alused selle taotluse rahuldamiseks puuduvad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude riigi kanda jätmisel peab isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). B.D on varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemises. Kohtuotsusest nähtub, et B.D pani toime uued omandi vastu suunatud kuriteod katseajal olles, mistõttu on alust väita, et kuritegelikul teel hõlptulu hankimine on kujunenud B.D elustiiliks. Seetõttu leiab apellatsioonikohus, et B.D süstemaatiliselt toime pandud kuritegusid arvestades ei ole isegi osaliselt põhjendatud sundraha riigi kanda jätmine. Samuti ei sisalda süüdistatav B.D kaebus asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et menetluskulude täiel määral süüdimõistetu kanda jätmine seaks ohtu tema resotsialiseerumise või käiks talle üle jõu. Seega puudub alus B.D puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks. 7.2 Ringkonnakohus peab veel vajalikuks selgitada, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduva osas on asjassepuutuv norm KrMS § 423, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le
18. Osundatud normi kohaselt saab menetluskulude tasumist ajatada või pikendada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik määrusega süüdimõistetu taotlusel. Sellisel juhul tuleb süüdimõistetul siiski tasuda temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud täies ulatuses, kuid tal on võimalik saada tasumiseks ajapikendust või tasuda ositi graafiku alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et ka KrMS § 424 alusel menetluskulude tasumise pikendamiseks või ajatamiseks esitatud taotlust tuleb süüdimõistetul motiveerida ning taotluse rahuldamine on võimalik vaid mõjuvate põhjuste olemasolul. Vajadus rahalise karistuse ajatamiseks või pikendamiseks võib tõusetuda juhul, kui süüdimõistva otsuse tegemisel ei esinenud karistuse ajatamise materiaalõiguslikke eeldusi, kuid kohtulahendi täimise käigus on ilmnenud muudatused süüdlase majanduslikus olukorras või muud uued asjaolud, mis tingivad rahalise karistuse täitmise korra ümbervaatamise. Seejuures lasub kohtul, kellelt on taotletud rahalise karistuse täitmise tähtaja pikendamist, selle põhjuse olemasolu ka kontrollida ja selle olemasolu või puudumist põhjendada (RKKK 3-1-1-2-12, p 9).
19. Eeltoodud põhjendustel tuleb B.D apellatsioon tsiviilhagi osas jätta läbi vaatamata. B.D taotlus menetluskulude vähendamiseks aga jätta rahuldamata. Maarika Kuusk Mati Kartau 3 Aarne Sarjas