4-13-3752/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2013, Tartu Väärteoasja number 4-13-3752 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Sekretär Liina Tulit Väärteoasi S.N-i väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. augusti 2013 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku S.N-i kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase Kohtuväline menetleja Lõuna prefektuuri esindaja Ove Saar Menetlusalune isik S.N (isikukood: XXX) RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 147 lg 1 p 1, 153, 154 jätta Tartu Maakohtu
3. augusti 2013 otsus muutmata ja S.N-i kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. novembril
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. novembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. novembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu
10. Tartu Maakohtu 12.08.2013 otsusega tunnistati S.N süüdi LS § 227 lg 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 päeva aresti. KarS § 69 lg 1 alusel asendati arest 20 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha hiljemalt 01.12.
11. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võeti S.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks. 1.1 14.05.2013 liikluspolitseinik T.S. u poolt koostatud väärteoprotokolli kohaselt süüdistatakse S.N-i selles, et tema 14.05.2013 kella 14:25 paiku Tartumaal Rannu vallas Tartu-ViljandiKilingi-Nõmme mnt 32.-l kilomeetril Viljandi suunas liikudes juhtis mootorsõidukit Dodge Ram 1500 Pick-Up, reg. nr. XXX , asuvälisel teel kiirusega 168 +/-5 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 73 km/h. Sellega S.N rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.
12. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asus seisukohale, et S.N-i süü on veenvalt tõendatud ning asjas puuduvad S.N-i käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 2.1 S.N-i süü leidis kohus tõendatud olema järgmiste tõenditega kogumis: liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 4), selle juurde kuuluva salvestisega (lk 2 ümbrikus), 14.05.2013 tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokolliga (lk 5), mõõtevahendi taatlustunnistusega (lk 37), mõõtevahendi kontroll-lehega (lk 38), tunnistaja A.V. a ütlustega (lk 66-75,79) ja S.N-i ütlustega (lk 75-79). Kohus märkis, et kuna kõikidest tõenditest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas ning olulisi ja kõrvaldamatuid vastuolusid nende vahel ei ole, siis puudub alus kahelda väärteoasjas kogutud tõendite usaldusväärsuses 2.3 Maakohtu otsusest nähtuvalt tuvastas kohus, et S.N-i kiiruse ületamine toimus möödasõidul eravärvides politseiautost, mida juhtis politseiametnik A.V. . Tunnistaja A.V. a ütlustega luges kohus tõendatuks, et liikudes Viljandi suunas sooritas temast möödasõidu Dodge džiip, mis temast möödudes intensiivselt kiirendas. Ta mõõtis möödunud sõiduki kiiruseks 168 km/h, fikseeris kiirusenäidu, sõitis siis kiirust ületanud sõidukile järele ning peatas selle. Sõidukit juhtis S.N, kes kohe ka kiiruse ületamist tunnistas. Ta näitas S.N-ile keskkonsoolile kuvatud kiirusemõõteseadme näitu, kuid salvestist S.N näha ei soovinud. Seejärel tegeles teise patrulli politseiametnik T.S. S.N-iga edasi. Kohtuistungil S.N ei vaidlustanud kiiruse ületamist ja andis ütlusi, mille kohaselt ta kiirendas enda juhitud autot, et kiiresti mööduda ees ebaühtlase sõidukiirusega sõitvast sõidukist. 2.4 Maakohus, võttes aluseks liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, taatlustunnistuse ja mõõtevahendi kontroll-lehe, tuvastas, et S.N-i juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati kehtivat taatlustunnistust omavat kiirusemõõteseadet Stalker DSR 2X DP 009669, mis oli taadeldud 03.09.2012 (taatluse kehtivusajaks 1 aasta) ja mille töökorras olekut testiti sama päeva hommikul kell 06:55, mil seade oli töökorras. 2.5 Kohtu hinnangul, võttes arvesse, et 14.05.2013 kasutati kiiruse mõõtmisel 03.09.2012 taadeldud mõõteseadet ning lisaks kiirusemõõtmise salvestamiseks ka videotehnikat, siis puudub alus kahelda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastatu tegelikkusele vastavuses, s.o selles, et S.N ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 73 km/h. Hea ja selge kvaliteediga videosalvestisel on näha S.N-i juhitud mootorsõidukit alates hetkest, kui see möödub politseiautost ning ilmselgelt on salvestiselt näha ja aru saada ka mootorsõiduki Dodge jõuline ja intensiivne kiirendus ning seda nii palja silmaga vaadates kui salvestiselt näha olevatelt kiirusenäitudelt, mis jõudsalt kasvavad, kui S.N-i juhitud Dodge kiiresti eemaldub politseiautost. Salvestiselt on näha, et peale seda, kui kiirusmõõturiga fikseeriti ja lukustati S.N-i juhitud Dodge liikumiskiiruseks 168 km/h, jätkas see ülikiiret liikumist ja möödus tal ees sõitvatest sõidukitest. Kuna salvestiselt nähtuvalt ei jäänud S.N-i juhitud Dodge ja patrullauto vahele kiirusmõõteseadme näidu lukustamisel teisi sõidukeid, siis ei ole kohtul alust kahelda, et mõõdeti just S.N-i sõiduki kiirust. 2.6 Kohtu hinnangul puuduvad S.N-i käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Kuna selline suur kiiruseületamine ei saanud jääda juhile märkamatuks, siis saab tegemist olla vaid tahtliku õigusrikkumisega, mis on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. 2
13. S.N-i kaitsja on seadnud kahtluse alla mitmete tõendite usaldusväärsuse. Maakohus on kaitsjal tõusetunud kahtlused alljärgnevalt kõrvaldanud. 3.1 Kaitsja esimese etteheite kohaselt ei reageerinud politseiametnik S.N-i sõidukiiruse ületamisele koheselt, vaid teostas sõiduki kinnipidamise liigse viivitusega. Kohtu hinnangul selliseks etteheiteks alus puudub, kuna liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli üksinda politseiautos viibinud A.V. a juhitud auto sõidukiiruseks kiiruse ületamise näidu lukustamisel 96 km/h, mis on suur sõidukiirus juhile, kes peab peale politseiauto juhtimise ja õigusrikkujale järgnemise tegelema veel kiirusmõõte- ja videosalvestamise seadmega ning tagama õigusrikkumise nõuetekohase ning teistele liiklejatele ohutu fikseerimise. Kohus ei nõustunud ka kaitsja väitega selles, et A.V. , jättes S.N-i auto kinni pidamata koheselt peale kiiruse ületamise tuvastamist, provotseeris sellega teda veel suuremale rikkumisele. See, kas mööduda ees liikuvast sõidukist ning kas seejuures lubatud sõidukiirust ületada, oli S.N-i otsustada ja politseiametnikule ei ole põhjust seda ette heita. 3.2 Veel on kaitsja seadnud kahtluse alla saadud mõõtmistulemuse väitega, et 14.05.2013 kasutatud kiirusmõõteseadmel ei kasutatud GPS-funktsiooni. Kohtu hinnangul on see seisukoht alusetu, kuna tegemist on kahe iseseisva näitajaga, millest GPS-seadme funktsiooni töötamine ja/või mittetöötamine ei mõjuta kiirusmõõtefunktsiooni töövõimelisust. A.V. a ütlustest nähtuvalt arvas ta, et kiirusmõõteseade võis olla seadistatud ainult kiirusemõõtmise funktsiooni täitma seetõttu, et GPS-funktsiooni kasutamiseks otsene vajadus kiiruse mõõtmisel puudub. 3.3 Kaitsja kahtleb kiiruse mõõtmise tulemuse õigsuses, kuna salvestiselt nähtuvalt ei ole vahepeal näha ühtegi sõidukit, kuid kiirusmõõtur kuvab sõidukiirust. Kohus märgib, et tunnistaja ütlustest ja salvestiselt nähtuvalt on see põhjustatud sellest, et sõidukiiruse mõõtmisel on kasutatud kahte erinevat seadet – kiirusmõõteseadet ja videosse salvestamise seadet, milliste tööulatused on erinevad, st kiirusmõõteseadme võimsus on suurem ja kiirust on võimalik mõõta kaugemalt kui videosalvestamisseadme võimsus ulatub. A.V. a ütluste kohaselt on 14.05.2013 kasutatud kiirusmõõteseadme kasutusulatuseks ca 1 km, mis ühtib ka kohtu teadmistega. Seega on usutav, et nii kaugele ei suuda videosalvestamise seade toimuvat fikseerida. 3.4 Kaitsja kahtleb kiirusmõõturi mõõtmistulemuse õigsuses, kuna ühel juhul on väärteoasja toimikus kiirusmõõteseadme puhul kajastatud kiirusmõõtja andmetest rohkem ja teisel juhul vähem andmeid. Kohtu hinnangul on kaitsja väide mitteveenev. Asjaolu, et liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja mõõtevahendi kontroll-lehel ei ole kajastatud kõiki märke-tähti 14.05.2013 kasutatud kiirusemõõtja kohta, millised on näha taatlustunnistusel, ei anna põhjendatud alust kahelda 14.05.2013 kasutatud mõõtevahendi näitude usaldusväärsuses, kuna kajastatud andmed on kooskõlas taatlustunnistuselt nähtuvatega ja võimaldavad selle mõõdiku identifitseerimist ja eristamist teistest mõõdikutest. Võrreldes toimikus lehekülgedel 3, 4, 37 ja 38 kajastatud identifitseerivaid andmeid kiirusmõõtja kohta, ei ole kohtul alust kahelda selles, et 14.05.2013 kasutati just 03.09.2012 taatlustunnistusel kajastatud kiirusmõõtjat. 3.5 Kaitsja hinnangul oli 14.05.2013 kasutatud kiirusmõõteseadme ja videosalvestamise tehnika kontroll puudulik. Kohus märkis, et selline kaitsja seisukoht ei ole põhjendatud, kuna liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja mõõtevahendi kontrolllehel kajastatu ning A.V. a ütluste kohaselt toimus 14.05.2013 kiirusmõõteseadme korrasoleku kontroll kella 06:55 ajal ja seade oli töökorras – omas kehtivat taatlust. Videosalvestist vaadati kohtuistungil nii poolte kui tunnistaja osavõtul ja selle autentsuses kellelgi kahtlust ei tekkinud. Salvestis on ühtlaselt ajas järgnev ning väljalõikeid sellest tehtud ei ole. Salvestiselt nähtuv on loogilises kooskõlas liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgituga. Ka asjaolu, et salvestiselt nähtuvalt pärast Dodge kiiruse 168 km/h lukustamist näitas kiirusemõõtja n.ö vabaks jäänud mõõtja aknas vastutulevate ja eemalduvate sõidukite kiirusi, milliseid ei fikseeritud, ei anna põhjendatud alust juba lukustatud näidu õigsuses kahtlemiseks. Tunnistaja A.V. a ütlustest nähtuvalt ja ka kohtunikele kiirusmõõtjate kasutamise kohta tehtud koolituselt 3 on teda, et statsionaarselt politseisõidukisse paigaldatud kiirusmõõtjaga saab jooksvalt mõõta nii vastutulevate kui juba möödunud ning eemalduvate sõidukite kiirusi ning mõõtjal on võimalik lisaks endal valida, millisele sõidukile mõõtmisel keskenduda. 3.6 Kaitsja hinnangul ei ole tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollist ja väärteoprotokollist võimalik aru saada, kas tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollis nimetatud tehnilist seadet kasutati videosalvestamiseks 14.05.2013 koos kiirusmõõteseadmega. Kohtu hinnangul on see etteheide alusetu, kuna nii liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kui ka tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollis on viidatud ühele ja samale videosalvestamise seadmele Digital Ally DVM 500 S/N: 01F4-
14. 3.7 Kaitsja järgmise etteheite kohaselt on kaheldav ka videosalvestise usaldusväärsus, kuna ei ole näha, kuidas on ühendatud kiirusemõõtja ja videosalvestamise seade. Kohtu hinnangul on kaitsja alles kaitsekõnes sellise kahtluse tõstatamisega hiljaks jäänud. Samas leidis kohus, et kuivõrd salvestiselt nähtuv info ja kiirusmõõtja kasutamisega saadud info on omavahel loogilises ja vaatajale palja silmaga selgelt nähtavas kooskõlas, siis pole kohtul alust kahelda kiirusmõõteseadme näidu 168 km/h (+/-5 km/h) õigsuses ja salvestiselt nähtuvas Dodge intensiivses kiirendamises ja patrullautost kiirelt eemaldumises. 3.8 Kaitsja leiab, et S.N-i rikkumine oli tingitud politseiametnik A.V. a enda provotseerivast käitumisest, s.o S.N sõitis ligi 30 km A.V. a sõiduki taga ning kui proovis sellest mööduda, siis A.V. kiirendas ja möödasõit osutus võimatuks. Maakohus leidis, et asjas puuduvad tõendid S.N-i sellise väite kinnitamiseks. A.V. ei teadnud selles küsimuses midagi avaldada, mis kohtu hinnangul on usutav, kuna toimunust on möödas mitu kuud ja liiklusjärelevalve on tunnistaja igapäevane töö. 3.9 S.N-ile karistuse mõistmisel lähtus kohus järgmistest asjaoludest. S.N-i süü ulatusest – ületas vähemalt kaudse tahtlusega lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 73 km/h võrra ja tegi seda kohas, kus nii päri- kui vastassuunas liikusid teised sõidukid, kujutades selliselt ohtu kaasliiklejate turvalisusele; puuduvad karistust raskendavad asjaolud; karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Eeltoodud asjaoludel on kohtu hinnangul õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada varasemalt analoogsete õigusrikkumiste eest rahatrahvidega karistatud S.N-i edaspidi samasuguste õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma, põhjendatud karistada teda LS § 227 lg 4 alusel arestiga alla keskmist määra, s.o 10 päeva, mis asendada 20 tunni üldkasuliku tööga ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmisega. Kuna karistusregistri teatiselt nähtuvalt on S.N kehtivad väärteokaristused, sh ka lubatud suurima sõidukiiruse ületamiste eest (viimane 04.03.2013), milliste eest teda on karistatud rahatrahvidega ja vaatamata trahvide tasumisele on S.N jätkanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, siis ei ole enam põhjendatud piirduda rahatrahvi mõistmisega. Asjaolu, et S.N on tööga seoses vaja sõidukit juhtida, ei anna kirjeldatud asjaoludel enam põhjendatud alust juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu
15. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse S.N-i süüdimõistmises ja teha uue otsuse, millega lõpetada väärteomenetlus või alternatiivselt tühistada kohtuotsus lisakaristuse kohaldamise osas. 4.1 Apellant leiab, et maakohus on S.N-i süüdi tunnistamisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõiguse sätteid. Kohtuotsuses tuvastatud õiguslikud ja sisulised asjaolud on vastuolulised ning välja on selgitamata antud väärteomenetluses olulised küsimused. Samuti ei ole kohtuotsuse pinnalt võimalik jälgida, millistele tõenditele tuginedes on kohus otsuseni jõudnud. Kohus on rikkunud V™S §-e 31 lg 2 ja 123 lg 2, 150 lg 1 p 7, mille kohaselt peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. 4 4.2 Apellant on arvamusel, et kohus on menetlusalust isikut süüstavalt ja ühekülgselt tuginenud üksnes tunnistaja A.V. a ütlustele, eelistades neid teistele tõenditele ning eksides sellega kohustuse vastu uurida kõiki tõendeid igakülgselt. Kohus oleks pidanud lugema A.V. a ütlused ebausaldusväärseteks, kuna tunnistajaks on kiiruse mõõtmise teinud politseinik, kelle provokatiivse tegevuse tulemusel väidetav kiiruse ületamine toimus ja kes oma menetluslikust positsioonist tulenevalt ei saa olla erapooletu. Kaitsja märgib järgmist. Enne möödasõitu sõitis S.N ligi 30 km politseiauto taga ja üritas mitmel korral piirkiirusest aeglasemalt liikuvast politseisõidukist mööduda, kuna menetlusalusele isikule tundus taoline ebaühtlane sõit arusaamatu ja häiriv. Igakordselt möödasõitu alustades suurendas politseiauto kiirust, mistõttu S.N pidi korduvalt möödasõidu katkestama. Viimasel katsel S.N kiirendas selleks, et möödasõit ohutult lõpetada. On vaieldamatu, et taolise provokatiivse sõidustiiliga on ca 30 km jooksul võimalik tavainimene emotsionaalselt närvi ajada. S.N-i taolise korduva väite on kohus jätnud tähelepanuta. Lisaks toimis A.V. väidetavat liiklusrikkumist nähtes teadlikult tegevusetult ja apellandi arvates eesmärgiga kujundada kiirusemõõteseadme tulemust vastavalt oma äranägemisele, sellega, et ei reageerinud S.N-i kiiruse ületamisele koheselt, vaid laskis n.ö väidetaval rikkujal silmapiirilt kaduda ning hakkas alles seejärel talle järele sõitma. Kaitsja leiab kokkuvõtvalt, et tunnistaja A.V. a käitumisest tulenevalt on tekkinud kahtlused kiirusemõõtmise tulemuses ja kohus ei ole neid kahtlusi ümber lükanud, vaid on need tõlgendanud S.N-i kahjuks. 4.3 Apellandi arvates on kohus põhjendamatult jõudnud järeldusele, et kiiruseületamise fakt tuvastati töökorras kiirusemõõteseadmega Stalker DSR 2X DP
16. Nimelt, vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele kasutatakse kiirusemõõtur Stalker DSR 2 X puhul antenni KC
17. Samas on märgitud aga taatlustunnistusele vastavate antennide järgi Stalker Dual DSR
18. Kaitsja on sellest tulenevalt vaidlustanud kiirusemõõteseadme tehnilise vastavuse ja sellest tulenevalt ka kiiruse mõõtmise, kuid kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. 4.4 Kaitsja hinnangul on kiirusemõõteseadme korrasolekus alust kahelda ka järgmisel põhjusel. Koos kiirusemõõteseadmega on kasutatud tehnilist seadet Digital Ally, mille tulemusena saadi sündmuskoha videosalvestis. Salvestiselt nähtuvalt on mõõtja poolt näiliselt salvestatud temast eemalduva auto kiirus. Mõõtja on korduvalt n.ö lukustanud mõõdetava kiiruse ja viimase fikseerimise lukustuse on mõõtja teinud kiirusel 168 km/h. Seejärel on väidetavalt mõõdetud sõiduk nii mõõteulatusest kui nähtavusest lahkunud ja salvestusel nähtub ainult patrullauto kiirus ja n.ö lukustatud kiirus 168 km/h. Salvestusel märgitud aknas „Target“ muutus peale mõõdetud auto silmapiirilt kadumist näiduks 0 km/h. Seejärel on videol näha, et politseisõidukile tuleb vastu hele sõiduauto kiirusega ca 123 km/h. Selle auto möödumise järel peaks aknas „Target“ ilmuma näit kas 0 km/h või siis oluliselt vähenema varasemalt tõenäoliselt mõõdetud heleda auto kiirus, kuid kummalisel kombel kasvab salvestuse aknal „Target“ mingist olematust kohast fikseeritav kiirus isegi üle 130 km/h, kuigi mitte ühtegi autot, lindu või muud eset metsavahelisel teekäänakuga teel ja silmapiiril videost ei nähtu. 4.5 Kaitsja märgib, et salvestisega ei ole kooskõlas tunnistaja A.V. a ütlus, et kiirusemõõteseade töötas kogu aeg. Tegelikult, videokaamera töötas ja hoopis kiirusemõõteseadet on siis A.V. a poolt asutud käivitama peale seda, kui väidetav rikkuja oli juba möödunud. Kahtlusi tekitab asjaolu, et väidetava kiiruseületaja möödudes ei olnud kiirusemõõteseade sisse lülitatud. 4.6 Kaitsja märgib olulisena, et vastavalt kiirusemõõtmise juhendile peab kiiruse mõõtmisel mingil konkreetsel lõigul kiirusemõõteseadet ja videoseadet eelnevalt testima. A.V. a kohtuistungil antud kinnituse kohaselt testis ta vaid kiirusemõõteseadet Stalker DSR 2X ja muude seadmete, s.h videoseadme, testimist ta ei mäleta. Kaitsja arvates on fakt, et videoseadet ei testitud üldse, sest sellekohase seadme testimisest ei teadnud kiirusemõõtmist teostanud isik midagi. Apellandi arvates on piisav kahtlus selleks, et kiirusemõõteseade koos teise tehnilise 5 seadmega ei pruukinud korrektselt toimida ning kohus oleks selles osas pidanud ette võtma samme välja selgitamaks, kuidas kaitsja poolt viidatud olukord võimalikuks osutus. 4.7 Kaitsja leiab, et tegelikkuses oli kiirusemõõteseade defektne, sest enamus seadme funktsioonidest ei töötanud. Kohus ei ole kiirusemõõte- ega ka videosalvestusseadme tehnilist korrasolekut või nõuetele vastavust vajalikus ulatuses kontrollinud. - Videosalvestiselt (salvestuse parempoolsel ülemisel osal) ei nähtu, milline sõiduk või isik või kes seda seadet kasutas. Seadmel on sellekohases „aknas“ viide „UNDEFINED000001“, s.t antud seadet kasutav sõiduk või isik on identifitseerimatu. - Samuti ei ole sellekohases „aknas“ (salvestuse parempoolsel ülemisel osal) võimalik tuvastada konkreetset märgitud kasutajat, vaid vastavas lüngas seisab üksnes „user1“. Mida see tähendab, ei ole võimalik aru saada. - Võimaliku süüteo fikseerimise aspektist puudub ka sellekohases „aknas“ info sõiduki asukoha ja väidetava rikkumise GPS-kordinaatide kohta. Taoline tehniline andmestik on seadmel olemas ja see peaks töötama, aga ei töötanud. On fakt, et osa seadmest oli kellegi poolt välja lülitatud, mis põhjusel, kelle poolt ja kas seetõttu oli mõjutatud ka mõõteseadme tegevuse usaldusväärsus on kohtus jäänud kontrollimata. Seega seade enamuses ei töötanud ning puudus oluline informatsioon, mis võimaldaks identifitseerida nii sõidukit, tehnilise vahendi kasutajat kui sellekohaseid muid olulisi andmeid. 4.8 Lisaks leiab apellant, et kohus ei selgitanud välja ka videosalvestusvahendi ja kiirusemõõteseadme ühendamisega seonduvaid asjaolusid. Tehnilise seadme Digital Ally kohta avaldatud koduleheküljelt leiab juhendi Stalker radari ühendamiseks Digital Ally videoseadmega (www.digitalallyinc.com). Selle kohaselt tuleb Stalker seadme ühendamisel Digital Ally’ga testida, et ühendused toimivad korrektselt. Asja materjalidest ei nähtu, et kiirusemõõtmisele eelnevalt oleks testitud vastava ühenduse toimimist Stalker kiirusemõõtja ja Digital Ally vahel juhul, kui nimetatud tehnilisi vahendeid kasutati koos. Kaitsja viitab siinkohal ka Riigikohtu lahendile 20.06.2013 nr. 3-1-1-68-13, millest nähtuvalt on maakohtul kohustus kontrollida kõiki kohtumenetluse käigus tekkinud vaidlusaluseid küsimusi ning vajadusel peab kohus nõudma välja asjaomastelt asutustelt vastavad juhendid, korrad jne, et oleks täidetud väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue vastavalt V™S § 123 lg-le
19. 4.9 Kaitsja vaidlustab kohtu hinnangu selle kohta, et GPS-seadme funktsiooni töötamine ja/või mittetöötamine ei mõjuta kiirusmõõtefunktsiooni töövõimelisust. Apellant leiab, et sellise väitega on kohus ise asunud eksperdi rolli. Apellant on korduvalt kohanud kohtupraktikas olukordi, kus politseiametnikud ise lülitavad sellekohase seadme või selle osa suvaliselt välja, mõtlemata, et tegemist on ja peab olema tervikfunktsioonis töötava seadmega, mille osaline väljalülitamine või mittetöötamine võib kaasa tuua seadme tulemuse kaheldavuse. Nt antud kiirusemõõteseadme Stalker tegevus peab olema dubleeritud veel Doppler helisignaaliga ja seejuures peab ka jälgima sõiduki spidomeetri näitu. Kohus on ka viidanud A.V. a ütlustele, mille kohaselt võis kiirusmõõteseade olla seadistatud ainult kiirusemõõtmise funktsiooni täitma seetõttu, et GPS-funktsiooni kasutamiseks reaalne otsene vajadus kiiruse mõõtmisel puudub. Apellant leiab, et vaid A.V. a väite põhjal on kohus teinud kontrollimatult eksliku järelduse ja asunud alusetult õigustama politseiametniku paljasõnalisi põhjendusi seadme väljalülitamise osas. Kohus ega politseinik ei ole suutnud selgitada ega soovinud kontrollida kaitsja väidet, et kiirusemõõte seadmete tõenäoliselt politsei jaoks mugavamas ulatuses töötamise tõttu on põhjus kahelda kiirusemõõteseadme poolt fikseeritud tulemuste usaldusväärsuses. 4.
20. Apellant vaidlustab kohtuotsuse ka osas, kus kohus on teinud järeldusi asjaolu kohta, et salvestiselt nähtuvalt ei ole ühel juhul videokaamera vaateväljas ühtegi sõidukit, kuid samal ajal on nn vabaks jäänud aknas näha kiirusenäitu, mis aja vältel muutub, nagu mõni sõiduk ikkagi liiguks. Kohtu ja politsei väide, et kuna kiirusemõõteseade mõõdab oluliselt kaugemale kui seda on võimalik videolt näha, on antud juhul ilmselgelt väär, sest tegemist oli metsavahelise alaga ning videolt on selgelt näha, et mistahes sõidukeid sellel hetkel teel ei olnud ning 6 kiirusemõõteseadmega teekurvi ja metsa taha ei saanud näha ega mõõta. Politseisõiduki liikumine on loogiliselt jälgitav ja kui leida, et politseiauto mõõteseade Stalker sai ja mõõtis ka sellekohasest videost väljajäävaid sõidukeid ja objekte, siis on selge, et S.N-i sõiduki kiiruse mõõtmine antud kiirusemõõteseadmetega on ebausaldusväärne, sest nii politsei kui kohtu enda järeldustest lähtuvalt võis antud kiirusemõõteseade mõõta mistahes objekte, mida videolt ei nähtu ega saa nähtuda. 4.11 Ekslik on ka kohtu väide, et salvestise autentsuses keegi ei kahelnud ja sellest nähtuvaid asjaolusid kahtluse alla ei seadnud, kuna S.N ja kaitsja on tervikuna vaidlustanud salvestise ja sellega seonduvad tehnilised asjaolud. 4.12 Apellandi hinnangul on ebaselge ka kohtu seisukoht selles, et kuna tehnilise vahendi kasutamise protokollis ning tehnilise vahendi protokollis on viide tehnilisele vahendile Digital Ally DVM 500 S/N : 01F4-4350, siis on alusetud ja ainetud kaitsja väited, mille kohaselt ei ole tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollist ja väärteoprotokollist võimalik aru saada ja järeldada seda, kas tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokollis nimetatud tehnilist seadet kasutati. Kaitsja on tegelikkuses viidanud sellele, et väärteoasja materjalide juures on tõendina tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokoll nr AB
21. Selle kohaselt kasutati kiiruse mõõtmise juures tehnilist vahendit Digital Ally DVM 500 S/N : 01F4-
22. Kaitsja on leidnud, et väärteoprotokollis ei ole märgitud tehnilise vahendi Digital Ally kasutamist tehnilise vahendina kiiruse mõõtmisel. Märgitud on mingi tehnilise vahendi kasutamise protokoll aga väärteoprotokollis on märkimata millise. Lisaks sellele nähtub lisana olevast tehnilise vahendi protokollist nr. AB1342734 üksnes see, et tehnilist vahendit kasutati 14.05.
23. Täpsemalt aga protokollist ei selgu, kas seda kasutati terve nimetatud 14.05.2013 kuupäeval, kas seda kasutati koos kiirusemõõteseadmega Stalker, kes ja millal sellekohane seade omavahel ühendati ja mis ajal/kellaajal täpselt seda tehnilist seadet kasutati. Seega ei ole võimalik ka antud tehnilise vahendi protokolli pinnalt tuvastada, kas seadet Digital Ally kasutati konkreetselt väärteoprotokollis kajastatud rikkumise toime panemise ajal või kuskil üldiselt. Seega on kohus kaitsja väiteid vääriti tõlgendanud ning pole tegelikkuses süüvinud nende sisusse ning on asjatult leidnud, et kaitsja väited on alusetud. 4.13 Kaitsja vaidlustab ka S.N-ile mõistetud karistuse. Ta leiab, et vaatamata otsuses märgitule ei ole kohus tegelikult arvestanud S.N-i puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks oli vajalik juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kaitsja märgib, et kuigi S.N on varasemaid rikkumisi palju, on oluline tähele panna, et rikkumiste register ulatub aastasse
24. Sellised iga-aastased suhteliselt väikesed kiiruse ületamised on olnud seotud tema tööülesannete täitmisel ja ettevõtlusega tegelemisel vajalikuks osutunud kilomeetrite läbimisega. Kaitsja lisab ka, et S.N-i kiiruse ületamised ei ole n.ö retsidiivsed, s.t neid on aastas vähem kui viis. Samuti leiab kaitsja positiivse olema, et vaatamata pikaajalisele sõidukogemusele nii aastate kui kilomeetrite osas pole S.N liiklusohtlikke avariisid toime pannud või õnnetustesse sattunud. Praegune olukord võis juhtuda rumalusest ja ekslikult arusaadud olukorrast politseisõidukist möödasõidul. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
25. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, sealhulgas vaadanud asja juurde lisatud videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku, kaitsja, kohtuvälise menetleja esindaja, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata lähtudes V™S § 147 lg 1 p-st
27. Kaitsja esitas ringkonnakohtus kiirusemõõteseadme Stalker DSR 2X osas tehtud päringu vastuse AS-st Metrosert ja kohus võttis selle asja materjalide juurde. Kaitsja väitis, et soovis sellele toetuda kui täiendavale asjaolule, kuid ringkonnakohus leiab, et midagi sisukohast nimetatud dokument asja materjalide õigeks hindamiseks ei lisa. Väide, et nimetatud 7 kiirusemõõtja osas tehtud päringu vastuseta pole võimalik asjas tegelikkust tuvastada, on siiski ekslik. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis nimetatud päringu osas õigustatult, et see on informatiivne materjal, mis kinnitab maakohtu järeldust, et kiirusemõõtja oli taadeldud, testitud ja töökorras. Kohtuistungil ärakuulatud kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et kui seadmed poleks omavahel ühendatud, siis poleks kiirusenäit kuvatud ka videos. Kui kiirusemõõteseade kuvab kiiruse, mis näidatakse läbi videomonitori, siis ei saa sellel olla probleeme ühenduvusega selles, et näit nähtavalt videolt oleks valesti tõlgendatav või erinev, mis samal ajal on kiirusemõõtevahendil. 6.1 Apellant leiab, et maakohus on S.N-i süüditunnistamisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõiguse sätteid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates sisukohane kaitsja väide, et maakohus on rikkunud uurimiskohustust. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et kaitsetaktikana on asutud ületähtsustatult vaidlustama seadmete kasutamise tehnilisi, asjasse mittepuutuvaid asjaolusid. Maakohus leidis samuti, et kaitsja tõstatas hulgaliselt kahtlusi ja seadis kahtluse alla tõendite usaldusväärsust, kuid nendel kahtlustel puudub põhjendatud alus. 6.
28. Apellant on arvamusel, et maakohus on tuginenud üksnes tunnistaja A.V. a ütlustele ning on eksinud sellega kohustuse vastu uurida kõiki tõendeid igakülgselt. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et tulenevalt V™S § 31 lg 1 ja KrMS § 61 lg 2 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Väide justkui oleks maakohus teinud otsuse üksnes tunnistaja A.V. a ütluste alusel, eelistades tunnistaja ütlusi muudele tõenditele, ei ole tõene. Maakohus on korduvalt oma lahendis analüüsinud ka muid tõendeid: liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, selle juurde kuuluvat salvestist, 14.05.
29. aasta tehnilise vahendi tõendina kasutamise protokolli, mõõtevahendi taatlustunnistust, mõõtevahendi kontroll-lehte, tunnistaja A.V. a ütlusi ja menetlusaluse isiku S.N-i ütlusi. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et politseitöötajast tunnistaja A.V. a ütlused on usaldusväärsed. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistaja A.V. , kes teostas kiiruse mõõtmist, põhjustas S.N-i kiiruseületamise provokatiivse tegevusega. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole aga võimalik leida kinnitust asjaolule, et A.V. oleks oma käitumisega provotseerinud S.N-i. Samas tõusetub ka eluliselt mõistlik küsimus, miks pidi A.V. kedagi taolises liiklussituatsioonis provotseerima. Tehnilise vahendiga tehtud salvestiselt on selgelt näha, kuidas S.N-i juhitud auto Dodge Ram 1500 Pick-Up, reg. nr XXX , möödub patrullivast eravärvides politseiautost ning kiirendab intensiivselt ja jõuliselt, saavutades kiirusemõõteseadmel näidu 168 km/h (+/- 5 km/h). Põhimõtteliselt pole S.N kiiruseületamist vaidlustanud. A.V. ei ole käitunud tegevusetult, märgates S.N-i liiklusrikkumist. Ringkonnakohus peab veelkord vajalikuks rõhutada, et esitatud tõenditest ei selgu, et A.V. oleks S.N-i kinni pidanud liigse viivitusega. A.V. oli eravärvides politseiautos üksinda, tal tuli fikseerida kiiruseületamine ning tagada seejuures teiste liiklejate ja iseenda ohutus. Videosalvestisest ei ole näha tegevusetust. 6.3 Apellant väidab, et kiiruseületamise fakt tuvastati mittetöökorras oleva mõõteseadmega Stalker DSR 2X DP
30. Asjaolu, nagu maakohus ei ole antud väitele tähelepanu pööranud, ei ole sisukohane. Maakohus on oma lahendis korduvalt viidanud asjaolule, et kiirusemõõteseade oli nõuetekohaselt taadeldud ning vastas esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus märgib, et taatlustunnistusel olevad kõikvõimalikud andmed kiirusemõõtja kohta on detailsemad, kui protokolli kantud andmed. Taatlustunnistus peab olema ammendav, protokoll on olulisemate asjaolude väljatoomiseks ja identifitseerimiseks. 6.
31. Kaitsja väitel annab alust kahelda kiirusemõõteseadme korrasolekus ka kiirusemõõteseadmega koos kasutatud tehnilise vahendi Digital Ally DVM 500 salvestis. Kaitsja väidab, et kiirused salvestuse aknal „Target“ muutuvad sõltumata vastutulevast ja mööduvast 8 autost. Ringkonnakohus leiab, et ei esine alust kahelda kiirusemõõteseadme korrasolekus. Videosalvestiselt on näha, kuidas S.N-i suurimaks kiiruseks fikseeritakse 168 km/h. Kiirusemõõteseadmel on näha kolme erinevat akent: esimene neist näitab jälgitava auto hetkekiirust, teine aken fikseerib jälgitava sõiduki suurima sõidukiiruse ning kolmas aken „Patrol“ näitab patrullauto sõidukiirust. Salvestisest on näha, et peale seda, kui S.N-i auto kaob vaateväljast ning eravärvides politseiauto asub teda jälitama, siis kasvab sellega ka „Patrol“-il olev näit ning vastu tuleb sõiduk, mille jooksvat kiirust näitab esimene aken. Kuna tegemist on tehnikaga, mis mõõdab kiirust, siis ei saa eeldada, et vahetult peale sõiduki möödumist langeks näidik vähem kui sekundiga nulli. Lähtudes videosalvestisest ei ole alust arvata, et kiirus kasvas peale vastutuleva auto möödumist, kusjuures mitte ühtegi autot ja muud liikuvat objekti metsavahel liikumas ei nähtu. Kaitsja viitab sellele, et mõõtja oleks pidanud kiirusemõõteseadme kasutamisel jälgima, et „Patrol“ akna näit langeks kokku kiirusemõõtja sõiduki spidomeetri näiduga. Antud väide ei ole asjakohane, sest puudub alus kahelda, et „Patrol“-i näit ja kiirusemõõtja sõiduki spidomeetri näit ei ühtinud. Samuti ei käi vaidlus selle üle, mis kiirusega sõitis eravärvides politseiauto. 6.
32. Kaitsja väidab, et A.V. a ütlused, et kiirusemõõteseade töötas kogu aeg, ei ole kooskõlas videosalvestisega. A.V. on maakohtu istungil antud olukorda selgitanud. Videokaamera ja kiirusemõõteseade töötavad paralleelselt. Mõlemad seadmed töötavad, liiklusrikkumise fikseerimiseks on vajalik vaid vajutada nuppu, et tegevust hakatakse salvestama. Kuna A.V. a kiirus asula lõppedes oli 90 km/h, siis asjaolu, et kiirusemõõteseade ei näidanud jooksvalt möödunud sõiduki kiirust enne selle fikseerimiseks nupulevajutust, ei ole asjaolu, mis muudaks rikkumise olematuks või seaks selle toimumise kahtluse alla. S.N möödus oma sõidukiga oluliselt suurema kiirusega politseiautost ning kiirendas märgatavalt, mida on hiljem näha ka videosalvestiselt. Samuti ei eita S.N kiiruse ületamist. Lisaks toob kaitsja välja, et maakohus oleks pidanud kohtumenetluse käigus tekkinud vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks välja nõudma asjaomastelt asutustelt kiirusmõõteseadme ja videoseadmete vastavad juhendid, korrad, jne, tegemaks kindlaks, kuidas neid vahendeid tuleb seadistada ja kasutada. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et varasemalt kohtumenetluse käigus on kaitsja kahelnud selles, kas kasutati Digital Ally videoseadet ning ei ole seoses sellega muid küsimusi tõstatanud. Seega on alusetu kaitsja väide nagu maakohus oleks rikkunud uurimisprintsiipi, sest küsimus leidis lahenduse. Asjaolu, et protokollis ei ole märgitud kaamerat, ei sea veel liiklusrikkumise toimumist kahtluse alla. Salvestise autentsuses ei ole kahtlust, sest salvestis käib 14.05.2013 toimunud sündmuse kohta, isikud on tuvastatavad ning salvestiselt nähtuv on loogilises kooskõlas protokollis kajastatuga. 6.
33. Ringkonnakohtus kordas menetlusalune isik juba varasemalt maakohtus esitatud kaitseväidet, mille kohaselt provotseeriti teda kiiruseületamisele. Nimetatud väitega ei saa kuidagi soostuda, sest pole eluliselt usutavat põhjendust, mõistmaks, miks sõidukijuht otsustab tavaoludes arendada liiklusohtlikku kiirust kuni 170 km/h. Milline roll pidi sellise kiiruse saavutamisel olema provotseerijal, s.o politseitöötajal A.V. al, jääb üldse mõistmatuks. 6.
34. Kaitsja väidab, et vastavalt kiirusemõõtmise juhendile peab kiiruse mõõtmisel mingil konkreetsel lõigul kiirusemõõteseadet ja videoseadet eelnevalt testima, kuid antud juhul ei ole videoseadet testitud. Kaitsja tugineb oma väite puhul sellele, et A.V. ei mäletanud enam kohtuistungi ajal videosalvestise testimist. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kohtuistung toimus peaaegu 3 kuud hiljem peale liiklusrikkumist. A.V. on liikluspolitseinik ja tema jaoks on liiklusjärelvalve tegemine igapäevatöö, mistõttu ei pruugi ta kõike väga detailselt mäletada. Nii A.V. a kui ka S.N-i ütlustest tulenevalt ei ole alust kahelda videosalvestise õigsuses. Kohtu hinnangul on kaitsja põhjendused otsitud ja mitteveenvad. 9 6.
35. Kaitsja väidab, et kiirusemõõteseadmel ei töötanud enamus funktsioone, mistõttu ei ole võimalik rääkida seadme usaldusväärsusest. Asjaolud, et kiirusemõõteseadmel olid „akendes“ viited „UNDEFINED00001“ ja „user1“ ei ole antud juhul asjakohased. Kaitsja omapoolselt tõstatud kahtlus ja tõlkeline nägemus ning versioon kiirusemõõteseadme funktsioonides, ei sea kahtluse alla mõõteseadme usaldusväärsust ja tõenduslikku sisu. Kasutajanimi ja sõiduki mark/mudel ei anna alust kahelda kiirusemõõteseadme töötamise funktsioonides. Ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud põhjendustega GPS-seadme kasutamise kohta ning käesolevaid asjaolusid ei korda. Ringkonnakohus lisab, et lisafunktsioonid ei mõjuta kogu seadme põhimõttelist tööd. 6.
36. Kaitsja väidab, et nii tema kui ka S.N on vaidlustanud salvestise ja sellega seonduvad asjaolud. Oma kohtuvaidluse kõnes ei eita kaitsja S.N-i toime pandud liiklusrikkumist, vaid tunnistab seda ning palub lisakaristuse tühistamist. Kaitsja lisab, et ta vaidlustab ühtlasi kiirusemõõtja Stalker tähelepanekud. Kõikidele vastuväidetele on maakohus oma otsuses vastanud. Tulenevalt V™S § 153 lg 4 p 1 ei korda ringkonnakohus neid antud juhul üle. 6.
37. Kaitsja vaidlustab S.N-ile mõistetud karistuse, väites, et ei ole arvestatud menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega ning ei ole selge mõistetud lisakaristuse suurus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjalikult analüüsinud S.N-ile mõistetud karistust, kuid selguse mõttes kordab seisukohad üle. S.N ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 73 km/h. LS § 227 lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Karistuse mõistmise eesmärk on mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorra huvisid. Riigikohus on 05.03.2003 lahendis kriminaalasjas 3-1-1-26-03 öelnud, et Riigikohus näeb üldpreventsioonina riigipoolset reaktsiooni, mis annaks õiguse adressaatidele selge signaali näiteks sellest, et liiklusõigusrikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Klassikalises karistusõiguses on karistuse eripreventiivne eesmärk isiku mõjutamine ja selle kaudu õiguskuulekale eluviisile suunamine, ent mitte tema kasvatamine pedagoogilises tähenduses. S.N-i on karistatud väärteokorras 13 korda liiklusseaduse rikkumise eest rahatrahviga. S.N on tasunud kõik trahvid, kuid vaadates karistusregistrit, siis on näha, et rahalise karistuse näol ei ole tegemist karistusega, mis mõjutaks S.N-i hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks võib LS § 227 lg 5 p 3 alusel kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Aresti kohaldamise ja juhtimisõiguse äravõtmise kasuks räägib S.N-i puhul asjaolu, et tegemist on väga suure tahtliku kiiruseületamisega, mis ohustab ilmselgelt oluliselt teiste kaasliiklejate turvalisust. Liiklusrikkumisi ei saa õigustada selle kaudu, kui väikesed need on, ega asjaoluga, et neid on põhjustanud tööülesannete täitmine ja ettevõtlusega tegelemine. Kaitsja väide puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmise kohta otsuse tegemisel, on alusetu. Kohtuotsuses on selgesõnaliselt kirjas, et kuna varasemalt ei ole S.N-i suhtes üldkasulikku tööd kohaldatud ja S.N andis nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks, siis peab kohus tema puhtsüdamlikku kahetsust arvestades põhjendatuks asendada arest üldkasuliku tööga. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus maakohtu otsusega mõistetud karistusega ja rõhutas, et isikut on varem karistatud, kuid ta ei ole aru saanud kui ohtlik on kiiruse ületamine. 6.11 Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja menetlusaluse isiku kaitsja kaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 10 Maarika Kuusk 11