1-13-1191 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juunil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1191 Kohtukoosseis Kohtuistungisekretär Eesist

§ 66

lg 3 kohaselt on tunnistaja ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt, mida kohus ka selgitas tunnistajale ülekuulamise alguses

§ 2871lg 3 järgi.

Sellise tegevusega pani I.T toime tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist KarS § 320 lg 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnusena see, et tunnistajana kriminaalasjas 1-112627 kohtus ütlusi andnud I.T moonutas teadlikult tõendamisel tähtsat asjaolu, s.o. eitas ja varjas seda, et tema politseiametnikust kolleegi K M a mõjutati liiklusjärelevalve käigus Jüri Pildi poolt toime panema ebaseaduslikku tegu, mis seisnes õigusrikkuja suhtes väärteomenetluse algatamata jätmises. Jõustunud kohtuotsusega on K M sellele vaatamata tunnistatud süüdi altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 1 järgi, kuivõrd vastuteenena väärteoasja menetlemata jätmise eest sai K M 24 purki õlut. Tõendamisel tähtsa asjaolu moonutamisega andis I.T kohtus valeütlusi. ESITATUD APELLATSIOON 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.T kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist I.T süüditunnistamises KarS § 320 lg 1 järgi ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (

§ 338p 3).

Maakohus on jõudnud järeldusele, et I.T 17.04.2012.a. toimunud Pärnu Maakohtu istungil andis valeütlusi ehk moonutas tõendamisel tähtsaid asjaolusid võrdluses 20.09.2010.a. enda tunnistajana ülekuulamise protokolliga. Maakohus luges I.T 20.09.2010.a. tunnistajana ülekuulamise protokolli lubatud tõendiks ning võttis selle 03.04.2013.a. toimunud kohtuistungil kohtutoimikusse. Kaitsja on seisukohal, et I.T nimetatud tunnistajana ülekuulamise protokoll ei ole lubatav tõend, millele on kaitsja korduvalt viidanud ka kohtumenetluses. Viidatud 20.09.2010.a. tunnistajana ülekuulamise protokoll ei saa olla tõendina käsitletav põhjusel, et selle kogumisel oli rikutud menetlusnorme –

§ 146lg 2 p 6 kohustab menetlustoimingu läbiviijat esitama 2

§§ 8

lg 1 p 1 ja 72 lg 1 p 4 kohustab uurijat menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele tema õigusi keelduda ütluste andmisest kui talle on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Apellant juhtis kohtu tähelepanu peale prokuröripoolset konstaabli ametijuhendi (KK nr 132) esitamist tõendina kohtutoimikusse sellele, et viidatud dokumendi p.4.3. tulenevalt oligi I.T

§ 72lg 1 p 4 märgitud isikuks.

Kohtuistungil kinnitas tunnistaja A L , et ei selgitanud I.T-le viidatud ütluste andmisest keeldumise õigust (ist.prot.lk 4). Et

§ 8

lg 1 p 1 tulenevalt on selgitamiskohustus absoluutne, siis ei ole võimalik kuidagi nõustuda kohtuotsuse lehel 5 esitatud järeldustega. Kokkuvõttes peab apellant I.T ülekuulamisel 20.09.2010.a. toimunud menetlusnormide rikkumisi lubamatult olulisteks, mis välistavad tõendi nimetamist tunnistaja ülekuulamise protokolliks ehk lubatud tõendiks. Kuna nimetatud tõend on lubamatu ning I.T süü küsimuse otsustamiseks võrdlusmaterjalina määrava tähendusega, siis leiab kaitsja, et I.T tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja seisukohti. Prokurör palus jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
3. Kaitsja esitab oma apellatsioonis kaks põhiargumenti, miks tema arvates on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning selle tulemusena jõudnud ebaõigele materiaalõiguslikule järeldusele. Nendeks argumentideks on kolmanda isiku, kes viibis I.T ülekuulamise juures ülekuulamise protokolli kandmata jätmine ning I.T-le

§ 72

lg 1 p 4 sätestatud õiguse ütluste andmisest keeldumiseks selgitamata jätmine menetleja poolt eeluurimisel. Kaitsja arvates neid kaks rikkumist muudavad 20.09.2010 I.T tunnistajana ülekuulamise protokolli lubamatuks tõendiks. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 20.09.2010 tunnistajana ülekuulamisel eeluurimisel ning 17.04.2012 tunnistajana ülekuulamisel kohtus andis I.T kriminaalasjas tõendamiseseme tähtsate asjaolude kohta erinevaid ütlusi, olles eelnevalt hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest. 6.1. Kohtukolleegium kaitsja argumentidega ei nõustu ning leiab, et kaitsja poolt nimetatud asjaolud ei muuda 20.09.2010 I.T tunnistajana ülekuulamise protokolli lubamatuks tõendiks. Esmalt kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-31-11, mille kohaselt „tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega

§-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Kohtupraktikas 3

§ 339

lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.“ Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kaasuse puhul ei esine tõendi kogumise protseduuri rikkumisi, mis lubaks järeldada, et I.T tunnistajana ülekuulamise protokoll on lubamatu tõend. 6.2. Kohtukolleegium on seisukohal, et antud kaasuse puhul I.T ei olnud isikuks, kellele menetleja oleks pidanud selgitama

§ 72

lg 1 p 4 sätestatud õiguse ütluste andmisest keeldumiseks seoses tema ametisaladuse hoidmise kohustusega. Menetletud kriminaalasjas eeluurimisnumbriga 10210000024 tunnistaja I.T andis ütlusi oma paarimehe K M ’a poolt toimepandud kuriteo asjaolude kohta. On üheselt selge, et teise isiku poolt toimepandud kuriteo asjaolud ei ole ametisaladuseks, mida politseitöötaja on kohustatud hoidma ning mille hoidmise kohustus tuleneks politseikonstaabli ametijuhendist. Kohtukolleegium märgib samuti, et nähtuvalt I.T tunnistajana ülekuulamise protokollist, tunnistajale olid tutvustatud tema õigused ja kohustused

§-des 66-73 ning selgitatud nende sisu. Ta oli hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb vastustus KarS § 318 ja 320 järgi. Tunnistaja I.T kinnitas oma allkirjaga, et temale on selgitatud tema õigusi ja kohustusi ning ta saab nendest aru, kusjuures

§ 72lg 1 tekst oli õiguste ja kohustuste selgitavas osas tervikuna välja toodud.

(tlk 11). 6.

1. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et I.T ülekuulamise juures viibinud politseiametniku J B ’i andmete protokollis kajastamata jätmine on kriminaalmenetluse rikkumine. Kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kordama. Kohtukolleegium märgib, et kolmanda isiku viibimine menetlustoimingu juures ei omista iseenesest sellele isikule menetlusseisundit. I.T ülekuulamise protokollis on märgitud, et ülekuulamises osalejaid ei ole. J B ’il puudus I.T ülekuulamisel menetlusseisund, seega ei pidanud menetleja tema andmeid kandma tunnistaja ülekuulamise protokolli.
2. Mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud, seetõttu peab kolleegium vajalikuks vaid märkida, et I.T-le mõistetud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldiste põhimõtetega. Karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusõiguslikke rikkumisi kolleegium ei tuvastanud. 8.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse I.T suhtes muutmata, mis on ette nähtud

§ 337

lg 1 p 1, seega jäävad I.T kokkuleppel kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa tasu I.T kanda. 9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 08. aprilli 2013 otsuse I.T suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 4