veebruari 2011 otsusele läbi vaatamata.
lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Tartu Maakohtu 21.02.2011 otsusega mõisteti G.B süüdi KarS § 424 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel vabastati G.B täielikult talle mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi käitumiskontrollile allutamisega ning määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta 2-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-s 1–5 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti G.B-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. G.B-le esitati süüdistus KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles alkoholijoobes (etanooli veres X,XX +-0,06 mg/g kohta), juhtis 24.02.2010 kella 00.50 paiku Räpina linnas Aia tänaval sõiduautot XXX XXX . G.B rikkus LS § 20 lg 3 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla alkoholijoobes. LS § 20 1 1g 3 p 1 järgi loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt X,XX milligrammi alkoholi. G.B ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ning väitis, et ei sõitnud 24.02.2010 Räpinas autoga enne politsei saabumist, vaid seisis auto vasaku esitiiva juures ja ajas juttu M.J. . Maakohus tuvastas patrullilehe ja selle lisa, M.T. , T.V. , G.B ja M.J. ütluste alusel, et politseiametnikud M.T. ja T.V. täitsid 23.02.2010 kella 20-st kuni 24.02.2010 kella 8-ni ülesandeid avaliku korra tagamisel ja liiklusjärelevalve teostamisel sõidukiga 807MGR. Sealhulgas tegutses antud patrullitoimkond 24.02.2010 öösel Räpinas. 24.02.2010 kella 00.50 paiku peatasid M.T. ja T.V. , kasutades sisselülitatud sinist ja punast vilkurit, Räpinas Aia tänaval Võru tänava suunas sõitnud sõiduauto Audi 80, registreerimismärgiga XXX XXX . Vasakpoolsel sõidurajal maja nr 8 juures peatunud Audist püüdsid põgeneda 2 inimest, neist G.B väljus vasakult juhi ja M.J. paremalt reisija kohalt. Antud asjaolud on tõendatud tunnistaja T.V. ütluste, patrullilehe lisa ja juhtimiselt kõrvaldamise protokolliga. Tunnistaja S.K. ütlused ja liiklusregistri tõend kinnitavad, et sõiduauto Audi 80, registreerimismärgiga XXX XXX , oli süüdistava valduses. Maakohtu hinnangul haakuvad märgitud tõendid omavahel ning on vastuoludeta, mistõttu kohtul nende lubatavuses ja usaldusväärsuses alust kahelda ei ole. Ka menetlustoiminguid teinud ja nende läbiviimise kohta kohtus ütlusi andnud tunnistaja M.T. ütlused on vastavuses eelmärgitud tõenditega. Maakohus leidis, et kuigi süüdistatav G.B ja tunnistaja M.J. on kohtus kinnitanud, et sõiduautoga nad ei sõitnud enne politsei saabumist, ei ole võimalik nende ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Põhjendustes tugines maakohus asjaolule, et G.B ja M.J. olid mõlemad tarvitanud alkoholi suures koguses (nimetatut kinnitasid kohtus ja täpsustasid, et kahepeale jõid nad ära 1 liitri viina). Seega ei ole maakohtu arvates välistatud, et nad ei pruugi kõiki asjaolusid detailselt mäletada ega tajutut õigesti reprodutseerida. Teiseks, esineb G.B ja M.J. omavahelistes ütlustes väike, kuid oluline vastuolu. Nii on nad mõlemad tunnistanud, et enne politsei tulekut nad autoga üldse ei sõitnud ning olid tänaval. Samas G.B ütluste kohaselt oli ta sel ajal auto vasakpoolse esitiiva juures ja ajas M.J. juttu. M.J. ütluste kohaselt aga seisid nad mõlemad tänaval ja G.B auto asus eemal. Samuti ei ole maakohtu hinnangul G.B ütlused eluliselt usutavad, kui ta väidab, et kodust tuli ta välja peale M.J. alkoholi tarvitamist selleks, et viimast koju saata, sest sellisel juhul polnud tal vajadust viibida auto juures. Kolmandaks ei ole G.B ega M.J. avaldanud ühtki loogilist ja veenvat selgitust - põhjust, miks pidi politsei, kui nad vaid tänaval seisid ja autoga ei sõitnud, hakkama G.B alusetult süüdistama, kontrollima viimase joobeseisundit ja veel auto juhtimiselt kõrvaldama. Maakohus asus seisukohale, et kuna G.B ja M.J. ütlustes esineb vastuolu ning need on mitteusaldusväärsed ja ümber lükatud teiste uuritud tõenditega, ei saa kohus nende ütlusi auto mittekasutamise osas arvestada. Arvestades asjaolu, et T.V. nägi peatunud sõiduautost Audi väljumas süüdistatavat juhi kohalt ja M.J. auto vastasküljelt, so juhi kõrvalistmelt, leidis maakohus, et sellega on usaldusväärselt tõendatud G.B poolt auto juhtimine 24.02.2010 kella 00.50 paiku Räpinas ning viimast tuleb pidada LS § 7 lg 4 esimeses lauses tähendatud juhiks. M.T. on kõrvaldanud G.B sõiduki Audi 80, registreerimismärgiga XXX XXX , juhtimiselt 24.02.2010 alates kella 00.54-st, kuna viimase väljahingatavas õhus oli tunda alkoholi lõhna. Asjaolu, et autot juhtides oli G.B alkoholijoobes, on maakohtu hinnangul tõendatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja selle lisaga, samuti vereproovi uuringu tulemuse ning tunnistaja T.V. ütlustega. Maakohus analüüsis G.B joobeseisundi arvnäitajaid tõendavat ja seadusandlust puudutavat ning kokkuvõtlikult leidis, et G.B juhtis mootorsõidukit 24.02.2010 kella 00.50 paiku alkoholijoobeseisundis, kuna tema ühes grammis veres oli vähemalt X,XX milligrammi alkoholi. Arvestades asjaolu, et märgitud alkoholisisalduse saavutamiseks pidi G.B enne autoga sõitma minekut tarvitama alkoholi olulises koguses ja tema alkoholijoove oli selgesti 2 sedastatav ka kliiniliste näitajate alusel, siis järeldas maakohus, et süüdistatav pidas võimalikuks, et antud seisundis mootorsõiduki juhtimine on käsitletav kuriteona ja ta vähemalt möönis seda. Seega pani süüdistatav teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 56 lg-st 1. Maakohus märkis, et G.B on varem korduvalt karistatud nii kuritegude (põhiliselt varavastased) kui ka väärtegude (kalduvus toime panna liiklusalaseid süütegusid) toimepanemise eest. Maakohtu hinnangul näitab uute süütegude jätkumine, et süüdistatav ei ole varasematest karistustustest teinud veel vajalikke järeldusi. Arvestades asjaolu, et süüdistataval on tasumata jäetud varem mõistetud karistused (Põlva Maakohtu 16.08.2004 otsusega määratud rahaline karistus ning väärtegude eest mõistetud rahatrahvid), ei pidanud maakohus otstarbekaks ega mõistlikuks rahalise karistuse kohaldamist. Maakohus arvestas ka asjaolu, et süüdistatav juhtis linnas tahtlikult sõiduautot alkoholijoobes, pannes sellega ohtu ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kuna puuduvad G.B karistust kergendavad ja raskendavad mittekoosseisulised asjaolud, pidas maakohus vajalikuks uute süütegude vältimiseks ja õiguskorra huvide kaitsmiseks tema karistamist vähemalt sanktsiooni 1/3 määra ulatuses, so vangistusega 1 aasta. Lähtudes aga sellest, et taoline kuritegu oli süüdistataval esmakordne ning viimase kriminaalkaristuse kandmisest on möödunud juba mitmeid aastaid, leidis maakohus, et tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole tema suhtes praegu otstarbekas ning teda võib vangistusest täielikult vabastada KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi käitumiskontrollile allutamisega 2 aastaks. Katseajal on süüdistatav kohustatud järgima KarS § 75 lg 1 p-s 1–5 sätestatud kontrollnõudeid. Maakohus viitas KarS § 50 lg 1 p-le 1 ning leidis, et G.B on tahtlikult eiranud LS § 20 lg-s 3 sätestatud keeldu ja karistusregistri andmetest lähtuvalt on süüdistatav korduvalt toime pannud alkoholi tarvitamisega seotud süütegusid. Seega saab maakohtu arvates asuda seisukohale, et süüdistataval on kalduvus alkoholi liigtarvitamisele. Kuna süüdistatavat on korduvalt karistatud ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest, järeldas maakohus, et süüdistatav on suhtunud ükskõikselt ja hoolimatult liikluseeskirja nõuete täitmisesse. Neil asjaoludel leidis maakohus, et vältimaks analoogse kuriteo kordumist ning kaasliiklejate elu ja tervise ohtu seadmist, tuleb süüdistatavalt õiguskorra kaitsmise huvides lisakaristusena ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus 1 aastaks. Apellatsioonis esitatud taotlused G.B taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega teda KarS § 424 järgi õigeks mõista. G.B on seisukohal, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ning on viinud ebaõigele materiaalõiguse kohaldamisele. G.B märgib, et ta ei nõustu maakohtu otsusega, kuna tema ei ole KarS §-s 424 sätestatud kuritegu toime pannud ja seetõttu ei ole ta selles end kunagi süüdi ka tunnistanud. Siinkohal märgib G.B, et alkoholi tarvitamist ja alkoholijoobes olemist ei ole ta eitanud. G.B leiab, et tunnistajana ülekuulatud politseinike ütlustes esineb oluline vastuolu, kuid kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Nii on M.T. selgitanud, et nägi G.B sõiduautot Räpina linnas Aia tänaval juhtimas ja nad peatasid tema poolt juhitava sõiduauto sinise-punase vilkuriga, samuti et G.B liikus neil ees. Samas tuli T.V. ütluste kohaselt neile auto vastu, nad pöörasid ringi kohe G.B-le sappa ja ta nägi, et roolis oli G.B. G.B hinnangul järeldub eeltoodust, et ühel juhul nähti teda justkui sõitmas mööda tänavat ja asuti jälitama, teisel juhul aga sõitis ta patrullautole vastu, teda tunti öisel ajal roolis ära ja politseipatrull asus teda kohe jälitama. G.B arvates ei ole eelnimetatud vastuolu väike. 3 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, on seisukohal, et G.B apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus, hinnates G.B apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb
Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud kriminaalmenetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonis taotleb G.B õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi. Siinjuures on viidanud G.B asjaoludele, et ta ei ole ennast eelmärgitud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud ning tema hinnangul on tunnistajate M.T. ja T.V. ütlused vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus G.B apellatsioonis esitatuga ei nõustu ning peab vajalikuks märkida järgnevat. Tõendite hindamise põhimõtte kohaselt on kohtul võimalik tugineda kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks (
Siinjuures on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad (
Seega ei ole tõendite hindamine mingil juhul üksnes formaalne, vaid hinnanguline protsess, mille raames tuleb kohtul juhinduda hindamiskriteeriumitest, kuid mille tulemusena kujuneb veendumus. Ühtlasi ei sõltu tõendile antav hinnang pelgalt tõendi liigist või konkreetse tõendi puudumisest tõendikogumist, vaid sellest, millist teavet olemasolevad tõendid sisaldavad. Sellest tulenevalt ei ole käesoleval juhul määravat tähtsust asjaolul, et G.B ise kuriteo toimepanemist ei kinnita. Siinkohal on maakohus õigesti leidnud, et G.B mootorsõiduki juhtimist eitavatest ütlustest ei ole võimalik lähtuda, kuna need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud ja tema süüd kinnitavate tõenditega. Nii on maakohus õigesti lähtunud tõendite hindamisel Riigikohtu praktikas (3-1-1-74-05, 3-1-1-61-08, 3-1-1-3-10) korduvalt väljendatud põhimõttest, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb ütlusi esmalt kõrvutada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seejärel hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. G.B on apellatsioonis avaldanud arvamust, et maakohus on valesti hinnanud ka tunnistajate M.T. ja T.V. ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et maakohus on piisavalt ja selgelt põhjendanud, miks peeti eelnimetatute ütlusi usaldusväärseteks ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kooskõlas olevateks. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et G.B poolt apellatsioonis väljatoodu tunnistajate M.T. ja T.V. ütluste kohta ei ole võimalik käsitada ütlustes sisalduvate vastuoludena. Siinjuures on oluline rõhutada, et ütlustes sisalduva teabe erinev detailiseerituse aste ei tähenda automaatselt põhimõttelisi vastuolusid ütlustes või nende ebausaldusväärsust. Seega on ringkonnakohtu arvates maakohus järginud igakülgselt tõendite hindamise põhimõtet, kuna tuginedes ütlustele, mis ei ole usaldusväärsed, oleks maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohtu koosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja
Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 4 Mati Kartau 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.