4-13-5700 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-5700 (2376,13,002320) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälised menetlejad: Triinu Riigor ja Mari-Liis Reidi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.L, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta J.L-i kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.08.2013 otsusele nr 2376,13,002320 J.L-i karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS §

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.08.2013 otsus nr 2376,13,002320 J.L-i karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS §

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, osaliselt, so lisakaristuse kohaldamise aluse, so KarS §

§ 224lg 3 p 2 osas. 3. Teha uus otsus ja mõista J.L-ile LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest Kar

S §

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks, jättes muus osas 1 vaidlustatud otsuse tühistamata ja muutmata.

1. Mõistetud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 20.09.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 28.09.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 21.10.
5. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.10.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.08.2013 otsusega nr 2376,13,002320 karistati J.L-i LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS §

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 23.06.2013 kell 22.15 Harju maakonnas, Anija vallas, Jägala-Käravete tee

1. kilomeetril suunaga Tallinna poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,40 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg-s 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsus on ebaõige, põhjendades oma seisukohti järgmiselt. Esitatud kaebuses selgitab kaebuse esitaja väärteo toimepanemise asjaolusid ning märgib, et peale politseist saadud materjalidega tutvumist avastas ta, et materjalide originaalil puuduvad kirjed väärteo või kriminaalasja numbrile. Tunnistaja ülekuulamisel kasutati kriminaalasja blanketti, millel samuti puudub number. Kuivõrd tema suhtes koostati väärteoprotokoll AB 1189266, siis järeldas ta, et tegemist on väärteoasjaga, mistõttu oleks pidanud politsei tunnistaja ülekuulamisel kasutamata protokolli väärteoasjas ning tegema ka viited vastavatele V™S paragrahvidele. Juhul, kui politsei teostas ülekuulamist kriminaalasjas, ent peale joobeseisundi täpse tulemuse teadasaamist, millega tuvastati joove 1,35 mg/l kohta, mis on väärteokorras karistatav, tuli tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetada. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole tunnistaja ütlused kriminaalasjas kasutataval blanketil viitega üksnes KrMS sätetele lubatav tõend väärteomenetluses. Seejuures leiab ta, et tegemist on menetlusnormide olulise rikkumisega, mida ei saa kohtumenetluses kõrvaldada ja seega kuulub väärteomenetlus lõpetamisele. Tunnistaja ütlused on olulisimad ja põhitõendid väärteomenetluses aga väärteomenetluses kedagi tunnistajatest üle kuulatud ei ole. Kaebuse kohaselt on etteheidetavaks ka see, et kohtuväline menetleja pole väärteootsuse tegemisel arvestanud vastulauses toodud puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna ning tema majanduslikku olukorda. Kaebuse esitaja selgitab, et töötab Laagna Perearstikeskuses autojuhina, kus saab töötasuna miinimumpalka. Tema poolt taotleti kohtuväliselt menetlejalt vastulauses lisakaristuse kohaldamata jätmist, põhjuseks sellega kaasnev töökoha kaotus, mille tagajärjel muutub kaebaja majanduslik seisnud veelgi raskemaks. Seevastu karistas kohtuväline menetleja teda rahatrahviga 860 eurot ning lisakaristusega, millega võeti talt ära juhtimisõigus 6 kuuks. Kaebuse esitaja hinnangul pole karistused omavahel proportsioonis, kuna põhikaristus on määratud 71,66% 2 maksimummäärast ja lisakaristus 66,66% maksimummäärast. Justiitsministeeriumi kodulehel avaldatud artiklist „Joobes sõidukijuhtimise süüteod 2012 aasta I poolaastal“ tuleneb, et politsei poolt määratud karistuseks joobes juhtimise eest on keskmiselt rahatrahv 700 eurot ja juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks. Kuna temal kehtivad karistused puuduvad, siis on politsei otsus tema suhtes ebaproportsionaalne. Samuti leiab ta, et keskmisest suuremas määras karistuse mõistmine on olnud tingitud tema soovist, mille kohaselt soovis ta tervisekontrolli läbida ainult Wismari haiglas. Kuna tema keeldumine tõenduslikku alkomeetrisse puhumisel ning Kallavere haiglasse toimetamisel on tekitanud politseile ebamugavust, siis on keskmisest määrast suurem karistus politsei kättemaks. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde, taotledes alternatiivselt lisakaristuse vähendamist. Kohtuistungil palus menetlusalune isik arvestada asjaoluga, et haiglas vere võtmisel oli ta käeraudades, käed selja taga, mistõttu tekkis tal verevalum ja ta ei näinud, kuidas pandi veri suletud ümbrikusse. Esimesel korral alkomeetrisse puhudes oli näiduks 0,6 ‰. Alkomeeter oli kiles ning teda hakati eksitama, et pärast jagatakse näit kahega. Teist korda puhus ta siis, kui peatatud oli ka teine sõiduk ning teist näitu ta näinud ei ole. Puhuda palus tal abipolitseinik Alo Lahtvee, tõendite pinnalt oli menetlustoimingu läbiviijaks aga Anu Metsaorg. Samuti palub ta arvestada, et kaebust kirjutades ta tõepoolest kahetses toimepandut ja enne rooli istumist oli ta maganud 8-12 tundi ning vahetult enne rooli istumist ta alkoholi ei tarvitanud. Pärast ekspertiisi läbiviimist toimetati ta Maardu politseijaoskonda, kus talle tuli vastu erariietes politseiametnik ning talle ei selgitatud kinnipidamise põhjuseid. Kaebaja arusaama kohaselt tulnuks pärast ekspertiisi läbiviimist talle selgitada kinnipidamise alust, kuid teda suunati musta kambrisse, kus puudus võimalus vee joomiseks. Samuti pole ta kasutanud mobiiltelefoni helistamiseks, millele on osutatud abipolitseiniku koostatud dokumendis. Helistamise võimaluse korral oleks tal kohale tulnud Pirital olnud sõbrad, kes oleksid auto ära võtnud. Nüüd tuli tal teisaldamise eest maksta 139 eurot, millele lisandub taksosõidust tekkinud kulu summas 30 eurot, mis tekkis seoses sõidukile järgi minekuga. Reageerimata jäeti ka tema palvele võimaldada tal helistada oma emale. Täiendavalt palub menetlusalune isik arvestada, et pärast politseile seletuskirja kirjutamist, milles märkis, et usaldas oma taju ja kahetses, et tal puudus alkomeeter võimaliku joobeseisundi tuvastamiseks, ta ei tajunud oma tervislikku seisundit. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil ka teo toimepanemise asjaolusid ning asus kokkuvõttes seisukohale, et kahetseb tehtut, tunnistab enda süüd ja saab aru, et juhtimisõiguse äravõtmine on vältimatu, mistõttu palub juhtimisõigus ära võtta miinimummääras. Põhikaristuse saab ta hüvitada kohe ja seda vaatamata sellele, et kohtuvälise menetleja otsus on tehtud põhikaristuse ositi tasumise kohta. Lisaks perearstikeskuses töötamisele saab ta sissetulekut ka FIEna töötamisest, mida tõendab pädevustunnistus, registriosa väljatrükk ja MTA tõend FIEks registreerimise kohta. Palub kohtul arvestada, et juhtimisõiguse äravõtmisega kaotab ta töö ning juhtunu on talle suureks õppetunniks – tal puudub arusaam, kuidas nii juhtus ja lubab, et sellist asja rohkem ei kordu. Tunnistab oma süüd ning on tänaseks soetanud alkomeetri. Tegemist on tõsise rikkumisega, sest vereanalüüs näitas palju. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebaja on toime pannud talle inkrimineeritava väärteo. Samas leidis kohtuväline menetleja, et lisakaristuse kohaldamisel on menetlusaluse isiku suhtes vääralt osutatud LS § 224 lg 3 p-le
2. Kuna menetlusalust isikut eelnevalt sarnase väärteo toimepanemise eest karistatud ei ole, tuleb lisakaristuse mõistmisel lähtuda LS § 224 lg 3 p-st
3. Muus osas palus kohtuväline menetleja jätta vaidlustatud otsuse muutmata. LS § 4 lg 1 p-s 1 on sätestatud liikluskasvatuse eesmärgid, mille kohaselt on liikluskasvatuse eesmärk kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning suureks ohuallikaks on isikud, kes juhivad mootorsõidukit keelatud seisundis, pannes selliselt ohtu mitte ainult enda vaid ka teiste liiklejate elu ja tervise. Menetlusalune isik on teadlikult ja tahtlikult viinud ennast keelatud seisundisse, enda kontrollimiseks ta midagi ette ei võtnud, mistõttu leidis kohtuväline menetleja, et määratud karistus on õige ja proportsionaalne. Sellest tulenevalt palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata. 3 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 23.06.2013 kell 22.15 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,88 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Edasiselt tuleneb samast protokollist, et toimingule allutatud isik on keeldunud protokolli allkirjastamast ja allkirjaga kinnitamast seda, et temale on tema õigusi selgitatud. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt on J.L keeldunud vabatahtlikult vere andmisest, mistõttu võeti verd sunniga. Seejuures tuleneb EKEI vastusest, et J.L-ilt 23.06.2013 kell 23.36 võetud vereproovis oli etanoolisisaldus 1,40 +/- 0,05 grammi ühe grammi vere kohta. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et joobeseisundi tuvastamise aktis kajastatuga on väärteokoosseisu olemasolu kaebaja käitumises tuvastatud ning uuringutulemusest sõltuvalt on kaebaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Vastuseks kaebuses toodule, mille juurde jäi kaebuse esitaja ka kohtuistungil, mille kohaselt pole tunnistaja A. Lahtvee ülekuulamisprotokoll lubatav tõend, märgib kohus, et sellise seisukohaga ei ole võimalik nõustuda. On iseenesest õige, et A. Lahtvee ülekuulamisprotokolli blankett viitab tema ülekuulamisele justkui kriminaalmenetluse raames, ent samas sätestab V™S § 2, et kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seejuures osutab kohus, et väärteomenetluse seadustik iseseisvat tunnistaja regulatsiooni ei tunne, mistõttu tunnistajale kohalduvad õigused ja kohustused tulenevad justnimelt kriminaalmenetluse seadustikust, kohaldudes väärteomenetluses sarnaselt kriminaalmenetlusega. Seega ainuüksi viide, et väärteomenetluses kasutatud blankett viitab justkui kriminaalmenetlusele, ei ole hinnatav väärteomenetluse olulise rikkumisena V™S § 150 tähenduses ega tingi väärteomenetluse lõpetamist. Siinkohal vajab ilmselt selgitamist seegi, et tunnistaja ütlusega ei ole lubatav tõendada ega ka tõendata isiku võimalikku joobeseisundit või keelatud seisundit LS § 69 lg 5 tähenduses. Võimaliku joobeseisundi või LS § 69 lg-s 5 nimetatud keelatud seisundi olemasolu tuvastatakse konkreetsete õigusaktiga sätestatud korras, mida on ka käesoleval juhul õiguspäraselt kohaldatud. Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et kaebemenetluses A.X tunnistajana üle ei kuulatud, kuivõrd seda ei taotlenud kumbki menetluse pooltest. Seejuures oleks isikulised ütlused tõendiks vaid juhul, kui need on saadud vahetult ja suuliselt kohtuistungil. Viidatud tunnistaja ütlustega ei saa aga kaebuse esitajale inkrimineeritud teo tehiolusid ega süü olemasolu tõendada, kuivõrd kaebuse esitajale inkrimineeritud teo koosseisulised tunnused tuvastatakse selleks ettenähtud korras, so kas tõendusliku alkomeetri või vereanalüüsiga. Kaebuse esitaja on kogu menetluse kestel ette heitnud, et menetlustoimingute tegija eiras tema soovi anda verd Wismari haiglas. Menetlusalusel isikul on õigus tulenevalt V™S § 19 lg 1 p-st 4 erineva sisuga taotluste esitamiseks, ent taotluste esitamise õigus kui selline ei tähenda, et menetleja kohustuks ka kõiki esitatud taotlusi rahuldama. Seejuures ei tulene ühestki õigusaktist, et menetlustoimingule allutatud isikul oleks õigus valida, millises tervishoiuasutuses tema suhtes menetlustoiminguid läbi viiakse. Antud juhul tuleneb materjalidest, et menetlustoimingu, so vereproovi andmiseks on menetlusalune isik toimetatud Kallavere Haigla ASi. Kuivõrd tegemist on tervishoiuasutusega, kellel on vereproovi võtmise õigus ja ka kaebuses või kohtuistungil ei ole vastustatud, et Kallavere Haigla AS ei ole vereproovi võtmiseks pädev tervishoiuasutus, siis asub kohus seisukohale, et vereproovi Kallavere Haigla AS ruumides sunniviisilise võtmisega ei ole rikutud väärteomenetlusõigust, millega võiks kaasneda vaidlustatud otsuse muutmine või tühistamine. Kallavare Haigla AS puhul on tegemist väärteo toime pannud isiku kinnipidamise kohale lähima vereproovi võtmiseks pädeva tervishoiuasutusega ja selle tervishoiuasutuse poole pöördumine oli põhjendatud. Uuringuks vereproovi võtmise puhul on tegemist toiminguga, mille eesmärgiks on tuvastada isiku terviseseisund ja käitumises väärteo- või kuriteo 4 tunnused. Seega ei ole tegemist eriarsti vastuvõtuga, kelle valib endale toimingule allutatud isik oma suva järgi. Kohtu veendumuse kohaselt tuleb õiguslikult mitterelevantseks lugeda kaebuse viide sellele, et kui menetlustoiming on tehtud kriminaalmenetluses, siis tuli kriminaalmenetlus uuringutulemusest sõltuvalt lõpetada. Käesoleval juhul puudub kohtul igasugune teave selle kohta, et J.L-i suhtes oleks alustatud kriminaalmenetlust seoses 23.06.2013 sündmustega, so et J.L oleks juhtinud mootorsõidukit sellises seisundis, milles oleksid olnud sedastatavad võimalikud KarS § 424 tunnused. Kuna sellised tunnused polnud sedastatavad, siis puudus ka alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Sellest omakorda tuleneb, et alustamata jäetud kriminaalasja pole võimalik lõpetada. Kaebuses ja kohtuistungil on menetlusalune isik tõstatanud erinevaid küsimusi selle kohta, et tal ei võimaldatud teha telefonikõnesid sõpradele ja emale, et menetleja on paigutanud tema sõiduauto politseiparklasse Rahumäe tee 6, millega tal tekkis kogukulu 169 eurot ja et menetleja suhtles doktoriga ja jättis viimasele oma mobiiltelefoni numbri, mis võib viidata nendevaheliste suhete olemasolule. Vastuseks toodule märgib kohus, et jätab tõstatud väited kui asjassepuutumatud täielikult käsitlemata, kuivõrd käesoleval juhul on menetlusesemeks menetlusaluse isiku poolt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemine. Telefonikõnede tegemise väidetav mittevõimaldamine sõpradele ja emale ei anna tõenduslikust aspektist vähimatki informatsiooni menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise kohta. Eelöeldu laieneb ka muude asjasse mittepuutuvate argumentide kohta. Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isikuna on kaebuse esitajale teada, et LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Samuti on kaebuse esitaja teadlik sellest, et sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Siinkohal peab kohus põhjendatuks märkida ja nõustuda kohtuistungil kohtuvälise menetleja poolt esitatud taotlusega, et menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtuvaga seonduvalt tuleb lisakaristuse mõistmisel lähtuda LS § 224 lg 3 p-st 1, mitte aga LS § 224 lg 3 p-st 2, sest menetlusalust isikut ei ole eelnevalt analoogse väärteo toimepanemise eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja KarS §

§ 224

lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldati LS § 224 lg 3 p 1 keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tuleb korrata, et kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku vastava karistust ette nägeva sätte (käesoleval juhul liiklusseaduse § 224 lg 2) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur, so maksimumi lähedane, sest sanktsiooni ülemmääraks on 1,49 mg/g ja menetlusaluse isiku puhul tuvastati, et etanoolisisaldus tema veres oli 1,40 +/-0,05 ehk ülemmäära lähedane. See omakorda tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena, jäädes sellest vaid veidi allapoole. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise 5 menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, mida kohus peab sarnaselt kohtuvälise menetlejaga võimalikuks arvestada. Seejuures tuleb märkida, et kohtu hinnangul kajastub kahetsuse arvestamine ka põhikaristuse määras, jäädes 2/3 juurde ja mitte olles ülemmäära lähedane, olles selliselt otseses sõltuvuses isiku süü suurusest, LS § 69 lg-s 5 ettenähtud keelatud seisundi määrast ja kergendava asjaolu olemasolust. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse kohaselt pole ta eelnevalt liiklusalaseid süütegusid toime pannud. Kohus leiab, et selline asjaolu nähtub juba ka vaidlustatud otsusest. Vastupidisel juhul oleks ka määratav lisakaristus olnud oluliselt pikem või oleks menetlusalust isikut karistatud juba põhikaristusena kas aresti või juhtimisõiguse äravõtmisega. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil menetlusaluse isiku antud selgitustest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra peaks iga isik oma juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda, sõidukis viibinud kaassõitja ja teiste liiklejate elu ja tervist. Neid asjaolusid arvestavalt leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on täiesti põhjendatud. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas tuleb rõhutada, et senine kohtupraktika on kestvalt seda meelt, et taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest kohaldatakse üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, mis välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seega oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks põhjendamatu, olles vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et määratud lisakaristus ei võimalda kaebuse esitajal töötada ning sellega muutuks tema majanduslik seisund veelgi halvemaks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule olid tema tööülesanded teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine ei takistanud teda menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel. Samuti oli menetlusalune isik teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab täiendavaid rahalisi kohustusi trahvide tasumise näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine kaalus 6 oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid juhtimisõiguse vajalikkusele nii perearstikeskuses autojuhina töötamisel kui ka füüsilisest isikust ettevõtjana taksoteenuse osutamisel. Menetlusaluse isiku toime pandud tegu on tahtlik ning selline isik tuleb kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja muudest menetlusaluse isiku isikuandmetest ning karistust kergendava asjaolu olemasolust. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Küll asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja süü suurust arvestades olnuks põhjendatud ka pikemaajalise lisakaristuse kohaldamine, kuid kohus ei saa kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ega määratud karistust suurendada. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid kohtuvälise menetleja otsuses tuleb teha parandus, mille kohaselt on lisakaristuse kohaldamise aluseks LS § 224 lg 3 p 1, mitte aga LS § 224 lg 3 p 2 nagu on kohtuväline menetleja vaidlustatud otsuses märkinud. Märgitud osas otsuse tühistamine ja uue otsuse tegemine ei raskenda aga kaebuse esitaja olukorda. Märt Toming kohtunik 7